„Punamütsike“ on üks vendade Grimmide muinasjuttudest, kus kuri hunt saab muinasjutu lõpus surma ja headus võidab. Teine näide on „Hunt ja seitse kitsetalle“.
Lapsena ma ei kartnud „Punamütsikese“ muinasjuttu, sest selle kuri tegelane oli loom. Võrreldes teiste muinasjuttudega, kus tulid ette nõiad ja härjapõlvlased, ei tundunud hunt mulle hirmsana. Mul küll isiklik kokkupuude hundiga looduses puudus, kuid see-eest oli mul palju kogemusi teiste metsloomadega, kes mulle mingit ohtu ei kujutanud.

Hunt on ökosüsteemi tähtis osa ja teda nimetatakse ka metsade sanitariks. Inimesega kohtumisel ta pigem põgeneb, kui ründab. Hunt murrab talvel kari- ja lemmikloomi ning seda võibki inimene tõlgendada kui rünnakut iseenda vastu. Koduloomade murdmine toob kaasa suurt majanduslikku ja ka hingelist kahju. Samas ei ole tänapäeva inimestel samu kogemusi kui paarsada aastat tagasi elavatel inimestel. Muinasjutte levitati algselt suuliselt ja seega anti edasi ainult halbu kogemusi selle loomaga.

Eestlaste jaoks võttis huntide teema huvitava pöörde siis, kui hunt valiti ametlikuks rahvusloomaks. See otsus ei tulnud kergelt, sest üks osa rahvast pooldas pigem siili. Sellest võib järeldada, et inimeste alateadvuses on hunt endiselt kardetud loom. Hundi kasuks rääkis see, et ta on metsade esindaja. Ta sümboliseerib eestlasi kui ellujääjaid erinevate võõrvõimude all. Samuti kaitseb hunt alati oma karja, nagu eestlane seisab oma perekonna eest. Seega muutus hunt üheks osaks meie rahvuslikust identiteedist.

Huntide halb kuvand muinasjuttudes ja laiemalt kirjanduses ei ole minu arvates põhjendatud. Enamusel inimestest puudub isiklik kokkupuude huntidega. Hundi halb maine toetub nii koduloomade murdmisele kui ka aastasadadepikkusele rahvapärimusele. Eestlaste jaoks toimus rahvuslooma valikuga oluline positiivne pööre hundi maines.

* Kirjand on kirjutatud eesti keele tunni raames.