Anni on nagu päike, kes toob naeratuse suule ja lööb silmad rõõmust särama. Nagu malbe tuuleiil, mis jahutab kuumal suveööl või kired üles kütnud tööl. Nagu ingel, kes külvab enda ümber head, vahel ilma, et isegi teaks. Nagu kullatera, kellega koos tahad sõuda, südames õhin, et koos imesid otsida ja kõiki takistusi trotsida. Kallimast kallim ...

Kohtusin oma klassiõe ning kalli sõbranna Merzeede Orgiga ühel ilusal päikesepaistelisel kolmapäeval kirbuturu Putuka ees. Istusime maha ning söögi kõrvalt vestlesime, kuidas ta balansseerib tööd ning kooli.

Rita on meie kooliõde, kes oma särtsaka olemusega kellelgi kahe silma vahele ei jää. Mis võiks olla suurem kiitus kooliarstile kui see, et laps soovib ise arstile minna! 6.d klassi lapsed joonistasidki kõik temast ühe ilusa portree.

Kogu KG koolipere soovib sulle tänaseks juubelisünnipäevaks palju-palju õnne!

Õpetaja Raili Kaubi on täiesti omaette nähtus, kui mitte öelda fenomen. Kas ta on ka kokku lugenud need litrid ja satsid ja õmblused, mida ta on aidanud enda moedisaini-tüdrukute kollektsioonidele soovitada-sättida. Ma ütleks, Railil on järgijaid kogu koolkonna jagu.

Tänasel pidupäeval palusime Raili „lastel“, nii päris kui kooli lastel tema fenomeni selgitada.

Vahva on see, et paljudest lendudest leiame kedagi, kellele Raili entusiasm ja kirg on elus tee kätte näidanud.

Kogu koolipere poolt suur kallistus, sünnipäevakallistus ja siiras tänu meie kõigi poolt nende imeliste moešõude eest! Toredat lugemist kõigile!

Alles eelmise nädala lõpus toimus 43. lennu viimane koolikell ning viimane riigieksam. Üha lähemale jõuab 21. juuni, kui jätame oma armsa kooliga hüvasti. Kuid mis saab edasi?

Igas õies on killuke päikest,

mis saatmas Su töid ja Su käike.

Igas õies on naeratus peidus,

igas õies üks õnnesoov leidub!

Armas Katrin! Üks õige pikk õnnitluskaart sinu tänasesse päeva, sest ühele tavalisele sünnipäevakaardile ei mahuks kõik need killukesed, naeratused ja õnnesoovid lihtsalt ära. Ja nagu ütleb rahvatarkus – mida pikem kaart, seda rohkem õnne!

Palju-palju rõõmu ja kõike head soovib sinu 2.c klass ja kõik kolleegid Kuressaare Gümnaasiumist!

Suguvõsa legend räägib lugu sellest, kuidas Merle sündis. Oli pioneeriorganisatsiooni aastapäev ja Merle ema oli juba varakult Muhust linna tulnud, et õigel ajal haiglasse jõuda. Kui see õige hetk kätte jõudis, siis olla parasjagu mööda Tallinna tänavat tulnud pioneeride paraad. Oli vaja maja ees oodata, et pioneerid mööduksid, ja siis asuti jalgsi haigla poole teele. Merle sündiski pioneeride pidupäeval.

Maidu Uno p. VARIK on sündinud 1961. aastal Saaremaal Kingissepas õpetajate perekonnas. Tal on õde. 1979. aastal lõpetas Kingissepa 2. Keskkooli autoõpetuse klassi. Samal aastal asus õppima TRÜ ajaloo osakonda, kus spetsialiseerus kitsamalt arheoloogiale. Diplomitöö koostas Kodavere kihelkonna esiajaloolistest muististest.

Pedagoogilise praktika sooritas Tartu 7. Keskkoolis. Ilmnesid tema väga head eeldused õpetajatööks. Andis sisukaid, hästi näitlikustatud tunde, saavutas õpilastega asjaliku kontakti, osales aktiivselt klassivälises töös. (Väljavõte TRÜ ajalooteaduskonna ajaloo-osakonna 1984. aasta lõpetaja iseloomustusest)

1. september 1977. aasta. Kingissepa 1. keskkool. 9.b klass, teatri- ja masinakirja kallakuga. Ja seal ta istubki tikksirgelt, lühikeste lokkis juustega tüdruk Ülle Haug. Nii sai alguse meie sõprus. Legendaarne matemaatikaõpetaja Valentin Oopkaup saatis meid sageli teele sõnadega: „Haug ja Jõgi (Jõgi=Lasn) lähevad kevadet nautima.“ Nii olemegi koos ujunud peaaegu pool sajandit.

Soe päike toob tärkamise loodusesse ja aeda, alati ka sünnipäeva meie heale kolleegile – Annelile. Sellel aastal numbril lihtsalt null lõpus ja kooliperel põhjust vähe pidulikumalt õnnesoov üles võtta. Nii tore, et tänase õnnitlusloo on aidanud seada kolm inimest: üks, kes meie hällilapsega tuttav juba ammu, teine olevikust ja kolmas sügavalt südamest.

Paramparaa ja trummipõrin – rubriigi "Elu pärast KGd" 50. lugu on teie ees! Seetõttu on igati paslik, et oma kooliaega meenutab esimese lennu vilistlane, Nelli Lemberi klassi poiss Alver Kivi. Lisaks tõeliselt nostalgilistele ning humoorikatele lugudele kooliajast jagab ta nõuandeid neile õpilastele, kes sügisest uude kooli, riigigümnaasiumi suunduvad. On ju Alver Kivi ise taolise tee kunagi läbi teinud – tulnud I keskkoolist II üle. Seetõttu teab ta, millest räägib. Ja otse loomulikult ei saa seekordse persooni puhul üle ega ümber sporditeemadest.

Vähemalt minu jaoks astus kõikjal muidu tavaline nähtus – õpilastööde näitus – täiesti uuele tasandile aastast, kui Kuressaare Gümnaasiumiga liideti Kuressaare Põhikool ja meie koolis hakkas kunstiõpetajana tööle meie tänane hällilaps Ene Pidmann. Ja kuigi kõik need inimesed, kes aitasid mul tänase juubeliloo valmis kirjutada, on toonitanud Ene pühendumist enda tööle, alustaksin ma siiski ...

Kümmekond aastat tagasi mõtiskles üks KG abiturient oma kirjandis filosoofilistel teemadel. Väidete kinnituseks viitas ta, et nõnda arvab filosoofiaõpetaja Genadi Noa. Ja lisas järgmises lauses tagasihoidlikult, et sarnaselt Noaga on mõtisklenud ka Freud. See ütleb Genadi Noa tähtsuse kohta nii mõndagi! On suur rõõm, et oled ikka ja jälle seotud meie kooliga, meie inimestega!

Meekollased ja lillelised, päikeselised ja rõõmsad tervitused Sulle, filosoofiline teatrihing! Jõudu, jaksu, mõtteteravust ja sõnarammu! Kõik ei ole üks, sest mõned aastad on erinevad. Üks ei ole kõik, sest mõned inimesed on erilised.

Nael kummi 70. juubeliks, Genadi, kogu meie koolipere poolt!

Pärast 31. lennu e-klassi lõpetamist plaanis Maris Tustit minna Tallinna Ülikooli käsitööd ja kodundust õppima. Kortergi oli sõbrannaga juba valmis vaadatud. Aga siis sattus ta enda sõnul pooljuhuslikult Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mis tagantjärgi on osutunud õigeks valikuks. Nüüd naudib Maris tööd kiirabis ja osakoormusega ka perearstitööd. Nagu arvata võib, on tema päevad tihedad ja töised, kuid erialase mõttetöö väljalülitamiseks ning keha ja vaimu hoidmiseks on tal siiski omad nipid – mitmed neist kaasa tulnud lapsepõlvest ja kooliajast. Nagu ka mitmed inimesed tema ümber. Eriti soojade sõnadega meenutab ta KG-aegset klassijuhatajat Anne Metsa.

„Eesti õpilased liiguvad päevas värskes õhus vähem kui vangid vanglas ...“ selgub Tallinna Ülikooli terviseteadlaste värskest uuringust. Meie koolis see väide paika ei pea, vähemalt II kooliastme õpilaste puhul ja just tänu õpetaja Virge Lemberile, kes pani kokku KG 5. klasside õpilastele liikumismängu, mille läbimise tulemusena liikus mõni õpilane isegi 21 kilomeetrit.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et täpselt aasta tagasi kirjutasin Evega kahe peale juubelilugu meie armsale kolleegile Jaanale, kes parasjagu oma 25. juubelit valmistus tähistama. Kirjutamisega sai palju nalja ning ka lugu ise kukkus päris äge välja ja mõned päevad hiljem teatas Jaana, et tulgu mis tuleb, aga selle vahva loo teeme Evele järgmisel aastal tagasi!

Number on küll sel aastal veidi suurem, aga seda suuremad on ka õnnesoovid! Õnne, õnne ja veel kord õnne, Eve!

Ma teen intervjuu oma isa Aarne Mägiga. Ma teen temaga intervjuud sellepärast, et ta töötab teatris ja temaga võiks olla huvitav rääkida.

Olle on KG robootikahing ja -süda. Ta on sütitanud leegi paljudes õpilastes robootikaga tegelemiseks ja toimetamiseks ning käinud õpilastega lugematul arvul võistlustel Saaremaal, Eestis ja üle kogu maailma. KG robootika stend on karikatest tulvil ja meil on siiras heameel, et Ollel jagub robootikaks alati hasarti. Lisaks robootikale meeldib Ollele reisida, ka õppida – ei mäletagi vist aastat, kui ta pole lisaks tööle mõnel kursusel või erialal õppimas olnud. Olle talent on lisaks robootikale ka fotograafia, talle meeldib pildistada loodust. Olle sünnipäevaks palusime panna mõned mõtted paberile kodustel, vilistlastel, õpilastel ja kolleegidel. Palju õnne Sulle, kallis Olle!