Elas kord üks tüdruk. Ta käis 9.c klassis, ta oli hea iseloomuga kaunis teismeline neiu. Aga tal ei vedanud armastuses, ta oli kolm kuud suhtes kontrolliva ja pahatahtliku poisiga. Tüdrukule polnud lihtsad need kolm kuud, ta tahtis vabaks saada, aga poiss oli agressiivne ja vägivaldne. Lõpuks kui tüdruk oma sõprade toel end kokku võttis ja poisi maha jättis, sai ta poisilt sõimata ja ta viha osaliseks.

Tüdrukul oli pärast lahkuminekut veel raskem. Ta vaid magas oma voodis ega käinud peale kooli kusagil. Ta muutus pahuraks ja kurvaks, keegi ei tahtnud temaga enam suhelda. Ja talle kasvas justkui okastest põõsas ümber. Ta oli kinnine ja suletud. Keegi ei tahtnud teda aidata ega nendest okastest läbi murda, et jõuda ta tegelikult hea südameni.

Ühel päeval koolis põrkas ta kokku poisiga, keda ta polnud kunagi näinud. Poiss oli nägus ja sõbralik. Kohe pärast kokkupõrkamist vabandas poiss: „Sorry, ma ei pannud sind tähele!“ Tüdruk vastas sellele: „Pole hullu, olen sellega harjunud, et mind tähele ei panda.“ Nad lobisesid natuke. Poiss oli imestunud, et nii ilus tüdruk on kurb ja üksik. Tüdruk kiirustas minema, sest tal oli piinlik ja ta ei tahtnud poisiga tegemist teha oma mineviku tõttu.

Poiss mõtles tüdrukust terve päeva ja öö, ta mõtles, kuidas tüdrukule meeldida, et tüdruk ennast avaks. Poiss käis ka tüdruku sõprade käest tema kohta küsimas, aga nad vaid ütlesid, et tüdrukuga on võimatu rääkida ja väljas käia, sest ta ainult magab ja magab. Poiss aga ei andnud alla ja tahtis tüdrukule tõestada, et ta pole nagu teised poisid. Seega võttis poiss ennast kokku ja läks tüdruku ukse taha. Ta läks esmaspäeval, koputas uksele ja kutsus tüdruku välja jalutama. Nad jalutasid ja tüdruk tundis ennast mugavalt. Tüdruk justkui sulas ja poiss nägi oma plaani töötamas. Seega läks ta ka teisipäeval tüdruku ukse taha, koputas ja kutsus tüdruku välja jalutama. Sama asi kordus nagu eelmisel õhtul ja tüdruk avas ennast veelgi. Poiss oli õnnelik, et kõik sujub. Samamoodi läksid ka järgmised päevad: poiss läks ukse taha, koputas ja kutsus tüdruku välja jalutama.

Nii möödusid nädalad ja tüdruk muutus aina rõõmsamaks ja magas vähem. Hakkas taas inimestega suhtlema ja oli näha, et teda justkui ümbritsenud okaspõõsas vaikselt kadus. Ühel reedel, kui nad jälle jalutamas olid, tegi poiss selle maailma muutva liigutuse ja suudles tüdrukut. Pärast seda muutus kõik: tüdruk justkui ärkas oma igavesest unest. Ta oli armunud õigesse inimesse. Sellest päevast saati on tüdruk jälle nagu varem. Suhtleb oma sõpradega ja perega, naerab ja naeratab. Ta sai oma sära tagasi. Ta armastab poissi väga ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.

Johanna Kallas, 8.a