üles
reede, 26. veebruar 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

26. veebruar

27. veebruar

29. veebruar

1. märts

2. märts

4. märts

5. märts

Töötajate sünnipäevad

27. veebruar

Arvamus, avaldatud 15. veebruar 2021, vaadatud 377 korda, autor Tõnis Grepp, 12.a klass
Digiõpilane Tõnis Autor/allikas: Merle Rekaya

Kuressaare Gümnaasiumi kirjanduse tunni foorumis arutlesime paari abituriendiga teemal „Distantsõpe on tuleviku reaalsus“. Refereerimiseks kasutasime Õpetajate Lehes ilmunud Sirje Pärismaa artiklit „Kas vajame ka distantsõpet pärast eriolukorda“.

Artikli üks artulemispunkte oli distantsõppe õppeaasta peale ette planeerimine. Eesti koolijuhtide ühenduse esimehe ja Tartu erakooli nõukogu esimehe Urmo Uibolehe kunagine unistus oli, et pimedal ajal võiksime olla kodus ja teha distantsilt teises vormis õpet. Oleks täitsa mõistlik kogu meie aastaplaan ja päevakava lammutada algosadeks ja uue kogemuse najal taas kokku panna. Praegu näeme, et õpistiilid erinevad. Murdeealiste üks peamisi positiivseid märkusi distantsõppe suhtes ongi see, et nad saavad hommikul kauem magada. See on andnud energeetiliselt uut kvaliteeti kogu päeva tegemisele.

Foorumi läbiviijana küsisin foorumis osalenud Eeva Helga Kupitsalt, mis tema öeldu kohta arvab. Eeva vastas, et tal oli distantsõppe ajal oma aega kergem planeerida, sest tunde oli vähem ja sai n-ö ise nokitseda ehk üldjuhul ta tegi esmaspäeviti rohkem tööd ja tegi kõik need asjad ette ära, mis juba kirja olid pandud ning peale seda oli tal nädal aega vabadust teha muid asju, mida kooli ajal ta peab paaniliselt ette planeerima: trennid, kodused tööd, sõpradega olemised, töölkäimine.

Päris palju aega kaob koolis niisama vahtimisele, näiteks mõni õpetaja tema jaoks ei oska absoluutselt asja seletada ehk tahaks seda endale ise selgeks teha, mida jällegi tunni ajal ei või, samuti nagu ei või teise tunni asju teha. Või siis on nt vaba tund, mille arvelt ta juba võiks tegelikult oma tegemisi tegema minna, kuid see on päevas teiste tundide vahel.

Eeva võttiski distantsõppe ajal hommikul aja, tegi sõpradega koos maksimum kolm tundi tööd ja sai kõik asjad ideaalselt tehtud ja selgeks ka. Lisaks jõudis ta aidata kodus vanemaid kodutöödega, sest neil on suur majapidamine, käia tallis abiks, ratsutada päevas mitme hobusega ja teha ise jõusaalis trenni. Absoluutselt kõike jõudis.

Aga nüüd, kooli ajal on raske 24 tundi panna kõike sedasama, sest ta istub seitse-kaheksa tundi järjest koolis, millest poole, kui mitte rohkem, veedab niisama aega. Veel lisas ta, et koolis ta keskendub 45 min ühele ainele, mitte et ta saaks vaikselt oma asja kähku ja mõttega ära teha ning siis uue ülesande või järgmise aine võtta. See tund venitab tema kogu protsessi viis korda pikemaks. Kevadel elas ta sisutihedamat elu ja jõudis rohkem kui praegu.

Foorumi vältel arutletud mõtiskluste põhjal jõudsime kollektiivsele nõusolekule, et distantsõpe on küll tuleviku reaalsus, kuid see ei sõida üle reaalsest koolitunnist ning ei kaota ära statsionaarset õpet, kuid statsionaarne õpe peaks läbima ajaplaneerimises tõsiseid muutusi.

Tõnis Grepp, 12.a klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii