üles
pühapäev, 31. mai 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

31. mai

1. juuni

2. juuni

3. juuni

4. juuni

5. juuni

6. juuni

Töötajate sünnipäevad

2. juuni

Arvamus, avaldatud 1. aprill 2020, vaadatud 235 korda, autor Tiina Kaup, raamatukogu juhataja
„Siilike, kes kuulas kõiki“ Autor/allikas: Ulrika Kestere

Ühel heal päeval leiab siilike metsast hiigelsuure põldmarja. Aga enne kui ta jõuab selle ära süüa, sekkuvad teised metsa loomad: vares, rebane, öökull ja nirk. Igaüks annab nõu, mida seesuguse ilusa mahlase marjaga peaks tegema. Siilike on päris segaduses.

Ulrika Kestere imearmsate piltide ja mõnusa muigega „Siilike, kes kuulas kõiki“ jutustab sellest, et head nõuanded tasub küll ära kuulata, aga iseendale tuleb siiski kindlaks jääda.

Pildiraamatud tunduvad lihtsad ja kerged ainult neile, kes ise neisse kerglaselt suhtuvad. Kui aga on vähegi tahtmist süveneda teksti, illustratsiooni ja kujundusse, võib esialgu lihtsa ja kergena tundunu pakkuda ootamatult sügavaid elamusi. Ulrike Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ on küll õhuke pildiraamat, kuid väärib kindlasti mudilastest laiema lugejaskonna tähelepanu.

„Siilike, kes kuulas kõiki“ püüab kirevatel lasteraamatulettidel tähelepanu oma maheda koloriidi ja loodustoonidega. Rohelise ja pruuni erinevad varjundid mõjuvad kutsuvalt ja rahustavalt. Peategelase ihalusobjekt tumelilla põldmari aga troonib taolise maheduse taustal lausa majesteetlikult.

Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Ta on valmis kaua ootama, et saada maitsta küpset vilja. Kuna põldmarjapõõsas asub siilikese pesast üksjagu kaugel, tuleb tal iga päev pikk teekond jalge alla võtta, kuni siis ühel päeval mari täiuslikult valmis on. See on nii kaunis, et tundub siilikesele kalliskivina, magus lõhn ajab aga lausa pea ringi käima. Just siis, kui siil tahab esimest ampsu võtta, lendab kohale vares, kes hakkab siiliga pahandama. Ta soovitab siilil marjast enne pilti teha, et oleks hiljem, mida teistele näidata. Kui pole pilti, pole tõestust ja siis ei saa teiste ees uhkustada, soovitab vares. Siilike võtab hüva nõu kuulda ja asubki vilja koju tarima. Teel kohtab ta veel rebast, öökulli ja nirki. Igaühel neist on siilile soovitusi jagada, kuidas marjaga peaks ümber käima ning milleks seda tarvitama. Mida lähemale kodule siilike jõuab, seda suuremas segaduses ta on. Mida küll teha maailma suurima ja ilusaima põldmarjaga? Kas teha mahla, keeta moosi või panna see hoopis vahukooretordi peale?

Pealiskaudsel sirvimisel on tegemist tõesti lihtsa loomajutuga toitu koju tassivast siilist, samas aga tundub autor loovat osavalt paralleele kaasaja ühiskonnaga. Üks peamisi esile kerkivaid teemasid puudutab nõuandeid ja nende küsimist. Tundub, et paljudel inimestel on hirm lihtsamagi otsuse vastuvõtmise ees, pidevalt nõu küsides justkui jagatakse vastutust. Teisalt aga leidub igal pool ka selliseid nõuandjaid, kes täpselt teavad, mida ja kuidas tegema peaks. Neid tavaliselt isegi ei huvita nõuküsija ega see, et nende nõu polegi küsitud, vaid pigem iseenese tarkuse eksponeerimine.

Lapsevanema ja lapse suhteski võib olla palju üleliigset nõuandmist asjade, viiside, toimingute kohta, mida lapsed pigem ise avastada võiks. Taoline ülenõustamine võib viia üsna hõlpsalt otsustamatuse ja õpitud abituse tekkimiseni, nii et lapsed ilma vanema soovituseta sammugi teha ei oska. Samas aga kerkib ka küsimus, kas iga nõuannet, olgu see jagatud siis heas usus või omakasupüüdlikult, on vaja alati kuulata? Kas olla tuulelipp ja teha seda, mida sulle öeldakse, või vaadata enesesse ja püüda leida vastuseid sealt?

Teine nüüdisühiskonnas levinud nähtus, millele autor ilmekalt tähelepanu juhib, on pidev pildistamine. Kas tõesti on vaja iga väiksemat asja, seika, juhtumist jäädvustada? Vahepeal võiks ju ka lihtsalt nautida tekkinud olukorda ning lasta hetkel mällu sööbida. Kindlasti jäi siilikeselegi meelde see päev, mil ta koos oma hea sõbraga sõi ära täiesti küpse põldmarja. Lihtsalt niisama.

Siilijutt on küll lihtne, kuid kindlasti mitte lihtsakoeline lugu. Pigem on tegemist sellise toreda tummise tükiga, mis pakub põnevat mõtlemisainet kõigile lugejatele nende vanusest hoolimata.

Nii kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel. Kiirematele on Rahva Raamatust veel viimased eksemplarid saadaval. Kui tuled taas kooli, siis kooli raamatukogust saad ka seda raamatut laenutada!

Lisaks vaata uute lasteraamatute soovitusi järgmistelt lehekülgedelt:

Lastekaitse Liidu eelmise aasta parimad laste- ja noorteraamatud

Apollo raamatusoovitused lastele

Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovitused

Praegusel erilisel ajal oleks mõttekas üle vaadata ka vanaema kodune raamaturiiul. Järgnevalt toon ära mõned omapoolsed lemmikud! Kõik raamatud on uues kuues ka hetkel raamatupoes müügil. See näitab, et lood on aegumatud. Esimese kooliastme tüdrukutele soovitan imearmsat muinasjuttu „Pöial-Liisi“, poistele muinasjutte „Saabastega kass“ või „Väike Mukk“.

Teisele kooliastmele on hea soovitus kõik Astrid Lindgreni raamatud. Lisaks koolis kohustuslikule kirjandusele on parimatest parimad „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“, „Väikevend ja Karlsson Katuselt“ ja minu vaieldamatu lemmik „Bullerby lapsed“, kui kellelgi veel on lugemata.

Kolmanda kooliastme minupoolsed lemmikud on väga eriilmelised raamatud. „Kääbik“ on ulmevaldkonnast, „Lugusid loomadest“ reaalsusel põhinev südamlik jutukogumik loomade elust ja põnevik „Viieteistkümneaastane kapten“.

Tiina Kaup,
raamatukogu juhataja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii