üles
reede, 3. aprill 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

3. aprill

4. aprill

5. aprill

6. aprill

7. aprill

8. aprill

9. aprill

10. aprill

Töötajate sünnipäevad

6. aprill

10. aprill

Artikkel, avaldatud 7. veebruar 2020, vaadatud 1000 korda
"Kaja on lihtsalt imeline inimene. Ta usub inimestesse ka siis, kui inimene ise enam ammu endasse ei usu." Autor/allikas: erakogu

Kui õpetajad ühel suvel Norras bussireisil käisid, tuli ülesmäge sõita mööda väga kitsast teed. Kuristiku poole vaadates mõtles Kaja sellele, kuidas direktor küll 1. septembrit alustab, kui ta õpetajad nüüd bussiga siit alla sajavad. See on hea näide selle kohta, kui suur KG fänn Kaja on – oleks ju võinud sajale erinevale asjale mõtelda, aga tema mõtles hoopiski kooli heaolule.

Kaja on Kuressaare Gümnaasiumiga seotud olnud algusest peale. 1978. aastal, kui tollane Kingissepa 2. keskkool alustas, algas ka üks eriline lugu Kaja ja Kuressaare Gümnaasiumi vahel. Paljud ei tea, et peale lõpetamist 1983. aastal oli Kaja meie koolis sekretär. Aastast 1990 asus ta meie koolis tööle vene keele õpetajana. Ehkki kõige suurema osa oma ajast Kuressaare Gümnaasiumis on ta olnud kõikide haldjast ristiema, ametliku nimega psühholoog – seda koguni 23 aastat. Lihtne matemaatika ütleb, et Kaja on oma 55st eluaastast lausa 42 veetnud KGs, ühes või teises rollis. Muuseas on ta Kuressaare Gümnaasiumis olnud ka lapsevanema ja nüüd juba vanaema rollis – mis pole sugugi vähem olulised kui kõik teised rollid.

Tähtsa päeva puhul otsisin üles inimesed, kes sünnipäevalist tema eluteel saatnud on. Kaja on inimestesse palju aega investeerinud ja mõtlen paratamatult neid lugusid lugedes, et investeering on läinud asja ette.

Leelo, eluaegne sõbranna

Oleme Kajaga 50 aastat sõbrad olnud, see on juba kuldsõprus. Käisime koos lasteaias, läksime küll erinevatesse koolidesse, aga 7. klassis sattusime jälle kokku. Koos oleme rahvateatri ja kooli lavalaudadel taielnud, „Igaveste haljaste“ sõpruskonnas oleme püsiliikmed, koos läksime Tartu Ülikooli. Esimesel aastal erinevatel põhjustel kohe õppima ei saanud, selle aasta veetsime jälle koos oma koolis õpetajatööks katsetusi tehes, aga järgmisel aastal olime Tartus uhked üliõpilased ja elasime üle tee ühikates.

Tööle sattusime jälle KGsse, mina proovisin vahepeal ka mujal, aga Kaja on ikka oma armsale koolile truuks jäänud. Laste sünnipäevad on meil ka ühel ajal ja paljuski veel on meie eluteed kulgenud paralleelselt.

Tõnu Liiv, klassivend

Mõeldes Kaja peale, tuleb pidevalt ikka ette üks kena episood kooliajast.

Kaja näitlemisoskuse ja loova mõtlemise kiituseks meenub situatsioon meie klassi isetegevusolümpiaadiks ettevalmistatud näidendist „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“. Kordi harjutatud ja mitmel korral ka publikule ette kantud etenduses oli olulisel kohal põgenemisstseen lukustatud toast. Laval vaid uks, mille taha pannakse vangi Kalle ehk siis Kaja ja Eva-Lotta … Kalle oma tarkusega lükkab tapeeditüki ukse alt läbi ja kukutab sellele lukustatud ukse võtme. Võti käes, avatakse uks seestpoolt ja jäetakse veel kirigi, et nad oskavad ka läbi uste käia ...

Kuid ... Ühel etendusel kukkus võti tapeedist mööda. Seda nähes ei kaotanud aga Kalle ehk siis Kaja närvi, katsus linki, uks avanes. Järgnes lause stiilis: „Ah, need Punased Roosid unustasid isegi ukse lukustada, mis neist veel tahta.“ Peale seda jätkas rõõmsalt etendust.

See mõnus koht on lavastajal siiani meeles.

Hiie Mook, kaasteeline

Mina mäletan Kaja patsidega tüdrukuna. Läksime igal hommikul koos kooli. Mäletan isegi tema riideid. Silme ette tuleb üks villane mustriga vest.

Tegime Talve, Suve ja Kitzbergi tänava lastega ise mängu raamatu „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist“ ainetel. Mängu nimeks sai „Rooside sõda“: peitsime munakujulist kivi, saatsime salasõnadega kirju. Kaja mäletan alati organiseerijana igas ettevõtmises. Käisime koos Saaremaa Rahvateatris, kus lõpetasime Rahvateatri stuudio ja mängisime koos etendustes. Mäletan veel, kui Kaie Rõõm-Laanet hakkas Pipit lavastama, siis arvasin, et just Kaja on Pipi rolli saaja, kuna temas oli samamoodi see Pipi olemas.

Aitäh, Kaja! Nüüd on Kaja minu kõige noorema lapse klassijuhataja!

Mäletan minagi lapsepõlvest, et teatril oli ema elus suur osa. Palju aega sai veedetud Saaremaa Rahvateatris emaga proovides käies. Kui tore oli väiksena teatri huvitavaid nurgataguseid mööda rännata, kõiksugu põnevaid kostüüme selga proovida ja etenduste ajal oli nii huvitav jälgida lavatagust siginat-saginat. Teatrisse oskasin väiksena iga kell minna ja kui ema mind proovi kaasa ei võtnud, siis läksin ise kohale (tekitades sellega emale ilmselt paraja peavalu). Ja kui uhke tunne oli oma ema seal laval näha!

Raivo Sepp, „Igavesti haljas“ sõber

Kajat tunnen ammu ja oleme sõbrad olnud pea 40 aastat. Kuulume nn „Igavesti Haljaste“ klubisse. Nimetus tuleneb meie esimesest ühisest Saaremaa Rahvateatri lavastusest „Igavesti haljad palmid“. Tol ajal olid lavaproovide ja etenduste kõrval väga olulised meie noortegrupi koosviibimised ja ühised ettevõtmised. Koos arutleti nii igapäeva- kui eksistentsiaalsete teemade üle ja püüti maailma paremaks paigaks muuta. Kajal olid meie diskussioonides alati oma kindlad ja hästi argumenteeritud seisukohad. Selle noortegrupi sünergial on olnud meie isiksuste kujundamisel kahtlemata oluline roll. Nüüdseks on „Igavesti Haljad“ igal suvel koos käinud juba üle kolme aastakümne.

1. aasta Saaremaa keskkoolide (gümnaasiumite) lõpetajate suvepäevadel osalesime Kajaga võistlus-konkursil, mille võitsime, ja meid krooniti kõikide lõpetanute esindajateks – Piretiks ja Tõlluks. Tiitlivõitjatena juhtisime koolilõpetajate rongkäiku läbi Kuressaare linna lossihoovi, kus avasime suvepäevade piduliku lõpuürituse. Sel ajal ei teadnud me veel, et sellest saab meie elu muster. Ei aimanud, et meile on antud missioon olla eestvedajad, teisi aidata ja suunata, toetada ja innustada, õppida ja õpetada. Kaja on seda oma elus väga hästi teinud. Ta on hea ema ja vanaema, toetav ja innustav psühholoog, kogenud õpetaja. Tema elus on palju, mille üle uhkust, rahulolu ja rõõmu tunda.

Õpilane Kaja! Te olete oma lõpueksami edukalt sooritanud. Elutarkus on kogutud ja suuremad kohustused täidetud. Nüüd on võimalus elada rohkem enda vajadusi arvestavat rõõmuküllast elu. Soovin Sulle palju õnne, rõõmu ja edu!

Liigume teatrist nüüd tagasi Kuressaare Gümnaasiumisse. Kasvades on meie peres alati olnud oluline osa ka ema koolilastel (teisisõnu kasulastel), kellega ema tihtipeale jagama pidin. Ema on rääkinud, et ta tahtis endale noorena viit last ning suurt peret. Kui isiklike laste koha pealt jäi skoor minu peal pidama, siis suure pere sai ta endale küll, olles koolis emaks lugematule arvule õpilastest. Emal on supervõime olla olemas kõikidele. Siinkohal palusin rääkida ema endistel ja praegustel õpilastel ise, sest ilmselt jääks siin minu enda sõnad puudulikuks.

Kaisa Tooming, 31. lennu vilistlane

Kui mõtlen täna tagasi Kuressaare Gümnaasiumile, siis lisaks heale seltskonnale, kellega külg külje kõrval keskkooliaastad koos veetsime, meenuvad mulle kohe õpetajad, kes mängisid suurt osa selles, kelleks me nende aastate jooksul kujunesime. Kaja Puck, Anne Mets, Marit Tarkin on vaid mõned nimed, kes oskasid oma hoolivuse ning mõistva suhtumisega tekitada tunde, nagu oleks kool teine kodu.

Kolmandal korrusel asuvast Kaja kabinetist kujunes koht, kuhu kindel seltskond igal vahetunnil püüdis jõuda – huumoriga nime saanud „Heidikute klubi“. Jagasime seal oma unistusi, hirme, ilusaid ja ka raskemaid seikasid. Mitte kunagi ei arvustatud ega mõistetud sind hukka, vaid püüti mõista suurt pilti ja tagamaid. Kaja õpetas midagi väga olulist, mille olen ka oma hilisemasse ellu kaasa võtnud: püüa mõista, mitte hukka mõista!

Loodan, et tänane koolipere elab ka praegu samas vaimus. Püüab olla toeks nendele, kes seda suletud uste taga vajavad, ning püüab mõista, mitte hukka mõista.

Kristjan Tammepõld, 32. lennu vilistlane

Kaja oli mulle kasuema eest, kes võttis mind sellisena, nagu ma olin. Abistas mind nii kooli kui ka eraelulistes keerulistes ja ka vähem keerulistes küsimustes. Võisin oma kooli näo jätta ukse taha ning unustada õpetaja ja õpilase vahelise suhte või enese tõestamise teiste õpilaste ees. Ta oli justkui sõbra eest, aga samas ka eeskuju. Mõistis minu kõige labasemaid ning kohatumaid nalju, kuid hoidis mind piisavalt nööri otsas, et ma alustatud koolitee ka lõpetaksin.

Mari Jõgi, endine õpilane

Kaja on lihtsalt imeline inimene. Ta usub inimestesse ka siis, kui inimene ise enam ammu endasse ei usu. Ta hoolib, vaatamata nädalapäevast või kellaajast, sest see ei ole talle pelgalt töö või kohustus – ta lihtsalt hoolib päriselt.

Kaja ei kuulu nende inimeste hulka, kes maha kukkunud eset kiiruga kokku liimima asuvad, aga vaatamata sellele on tal alati piisavalt saladuslikku liimi, millega ta katkised inimhinged kannatlikult tükk tüki haaval kokku kleebib – isegi kui see võtab üle mõistuse kaua aega ja nõuab teise jaoks arusaamatut kannatlikkust ning mõistmist.

Peale Kajaga kohtumist ei möödunud enam ühtegi koolipäeva ilma ruum 309A-d külastamata. Seda mitte sellepärast, et sealne roheline diivan oleks kuidagi mugav olnud, oh ei! Mõni vahetund oli seal lausa nii palju inimesi, et kõik ei mahtunud tuppa äragi. Pole ka ime! Kaja oli meile kõigile nagu kooliema, kes alati kuulas, suunas ja aitas. Veel 11 aastat hiljemgi leian oma telefonist Kaja numbri EmaKaja nime alt.

Ma ei tea, kui suur süda peab inimesel olema, et sinna nii palju inimesi mahuks, nagu Kaja südamesse aastatega kogunenud on, aga päris kindlasti on tal harukordselt, kui mitte ainulaadselt suur süda.

Marii Pregel, 32. lennu vilistlane

Tegelikult, kui väga hoolikalt vaadata, siis on näha, et Kajal on valgete kohevate sulgedega tugevad tiivad ja megasuur soojust kiirgav pehme süda. Kaja on inimene, kes usub headusesse ja imedesse ja julgustab teisi, et kõik on võimalik.

Gümnaasiumi ajal oli Kaja alati olemas, tõesõna ALATI olemas. Ta tuba oli koht, kus langesid kõik maskid, kus jagati omavahel elu muresid, hirme ja väljakutseid ning südamesoove, siiraid rõõme ja utoopilisi unistusi.

Kaja on läbi oma olemuse mulle õpetanud elus kõige olulisemaid asju: kuidas end toetada ja armastada, kuidas end ja teisi mõista, kuidas justkui mõistmatut selgitada, miks ja kuidas südamest vabandada, miks ja kuidas andeks anda ja mis elus tegelikult oluline on. Kaja on üks nendest imelistest inimestest, tänu kellele ma usun siiani, et maa peal on veel heatahtlikkust, hoolivust, siirust, ausust, südamlikkust, kaastundlikkust ja mõistvust. Kaja on minu ja nii paljude teiste maine ingel. ♡

Janno Soosaar, endine õpilane

Kaja oli esimene psühholoog, kelle poole kunagi pöördusin. Esimesed kohtumised 10 aastat tagasi olid kaugelt mitte produktiivsed, kuid Kaja oli väga kannatlik ja toetav kogu selles protsessis. Mis teeb Kaja väga heaks psühholoogiks, oli see, et tema tundus juba enne mind teadvat, mis minu probleemide taga on. Suunates jõudsime lõpuks asja tuumani. Kaja oli esimene inimene, kes aitas mul lõhkuda müüre, mida aastatega ehitanud olin. Ta aitas mul muutuda avatumaks ning teha esimesi samme paranemise suunas. Selle eest olen talle tänase päevani tänulik!

Anni Pallas, 30. lennu vilistlane

Minu ja ma usun, et nii mõnegi mu klassikaaslase jaoks oli Kaja kooli ajal tunduvalt enamat kui lihtsalt klassijuhataja. Tema kabineti uks oli alati avatud, tema diivanil oli alati ruumi ja tema südames oli alati koht. Samas ei tasu selle lahkuse ja südamlikkuse juures märkimata jätta ka seda, et täpselt sama edukalt oskas ta olla ka nõudlik ja range.

Gümnaasiumi lõpust on möödas peaaegu 12 aastat, kuid Kaja hoiab meie käekäigul siiani silma peal ja endiselt tunnen ma, et tema uks on avatud, tema diivanil on ruumi ja tema südames on koht ...

Sander Berens, 42. lend

Kaja ütles meile klassijuhatajatunnis alati, et ta on meie jaoks nagu kooliema ja täpselt selline ta minu jaoks olnud ongi. See, kuidas ta suutis meie klassisiseseid probleeme lahendada, oli lihtsalt imetlusväärne. Sain alati minna tema ruumi ja oma muredest ja rõõmudest talle rääkida, ta aitas mind jube paljudest probleemidest läbi. Ka muusikas on ta mind nii palju innustanud. Oma sōnadega suutis ta panna mind muusikaga tegelema ja selles arenema, kuigi üpris tihti see minu hinnetele kasuks ei tulnud. Ta oli meie klassi jaoks see inimene, kelle juurde alati minna, inimene, keda tahtsime alati vōtta kaasa kōikidele oma reisidele, ja nii hea oli ta silmis näha seda, et ta tōesti tahab meile ainult kōige paremat ja et ta hoolib meist.

Kaja õpilased 7.c klassist

Meie klassijuhataja on kõige parem. Ta hoolib meist, aitab alati kui vaja, on tore, äge, rõõmsameelne. Meie päikene, armastame sind, Kaja!

Kuigi ema on olemas olnud nii paljudele inimestele, on ta alati olnud Ema suure algustähega. Tema on põhjus, miks ka minust on saanud õpetaja ja noorsootöötaja. Taban tihti ennast lausumas asju, mida tema ütleks, ja kasutamas meetodeid, mida elu jooksul temalt õppinud olen. Tegelikult kasvan ja õpin ka praegu, tema ausad ja julgustavad nõuanded panevad mind endale otsa vaatama ning tihtipeale pean tunnistama, et Emal on jälle õigus. Läbi nende nõuannete kasvavad praegu ka minu pojad, kellel oma vanaema kohta on üldistav arvamus. Lapselapsed ütlevad, et ta on kõige parem vanaema, kes alati kohtleb meid hästi. Sten-Markus arvab, et vanaema on lahke ja tal on süda (Karl-Kevin lisab kõrvalt paranduse, et tal on suur süda). Ta on südamlik ja meie lemmik!

Palju õnne sulle, kallis ema! Võtan siinkohal õiguse edastada need tuhanded õnnesoovid kogu Kuressaare Gümnaasiumi pere eest!

Aitäh, et oled olemas ja jätkuvalt nii paljusid meist inspireerid!

Kristin Lauri,
noorsootöötaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii