üles
Reede, 19. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

19. aprill

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Raul Vinni
Intervjuu, avaldatud 25. november 2019, vaadatud 4426 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Heade inimeste jutupuhumise koht või mitte, Raulil juttu jätkub! Autor/allikas: Gert Lutter

KG 18. lennu vilistlane Raul Vinni on ajakirjanik. Aga mitte ainult. Ta lohesurfab, jookseb maratone, laulab kooris – sest üks õige Saare mees peabki ju seda tegema –, kujundab, küpsetab. Ja kõigele lisaks on ta järgmise Saaremaa laulupeo üks idee autoreid ja eestvedajaid.

Oled Kuressaare Gümnaasiumi 18. lennu vilistlane. Su klassijuhataja oli Piret Pihel. Mis teid oma klassi ja õpetaja(te)ga praegu veel seob? Kas saate mõnikord kokku ka?
Klassikaaslastega igapäevaselt ei kohtu, pigem kokkutulekutel. Mõnda pole päris pikka aega näinud. Hiljuti kohtusin klassivenna Indrek Tustitiga, kellega ma polnud vist 20 aastat pikemalt lobisenud. Mõnus oli.

Ma ei muretse väga selle pärast, et me ei lävi nii palju. Tean, et nad on olemas, küll me vanemas eas jõuame rohkem läbi käia. Viimasel kooli juubelil vaatasin, et rohkem oli rahvast kohal kas värskelt lõpetanutel ja vanematel lendudel. Me oleme praegu seal vahepeal.

Õpetajatega saan kokku pigem juhuslikult. Juhus viib tihedamini kokku Marit Tarkini ja Ellen Kasega, kes mõlemad alati kallistavad.

Kuus aastat tagasi ütlesid Meie KGle antud intervjuus, et üks olulisemaid hetki su elus on olnud tütre sünd. Kuidas nüüd mõtled ja täiendad seda loetelu – kolm tähtsat asju su elus pärast KG lõpetamist?
Teise tütre sünd. Kolmandat sellist sündmust polegi siia ritta panna.

Õppisid ülikoolis rekreatsioonikorraldust, töötasid mõne aja kehalise õpetajana ja siis jõudsid Saarte Häälde. Milliseid ülikooliteadmisi oled sinna kaasa võtnud?
Rekreatsioonikorraldus oli selline üsna laialivalguv eriala. Seda enam, et ma olin nüüdse Tallinna ülikooli selle eriala esimeses lennus ja siis ei teadnud õppejõud ka ise päris täpselt, mida selle õppekava alt õpetada. Ma mõtlen nii, et ma sain suurema maailmapildi. Arusaama väga paljudest asjadest. Biokeemiast pedagoogikani.

Kas gümnaasiumiaegse mässumeelsuse võtsid ajakirjaniku ametisse kaasa? Sinu julged arvamuslood, mille seas on ka kõrgeid tunnustusi saanud lugusid, julgevad seda arvata lasta …
Mässumeelsuse ja julguse vahele ei saa võrdusmärki panna. Näiteks väga värske ja isikliku emotsiooni pealt arvamuslugu kirjutades ei pruugi tulla midagi head. Lihtne on vint üle keerata. Emotsioon peab olema, aga see ei tohi sinu üle võimust võtta.

Põlemist on vaja. Kui mõni teema sütitab, tulevad ka head lood. Põlemisest tekib ka julgus. Lugesin hiljuti rohkem kui 100 aastat tagasi Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnissoni poolt kirjapandut: „Kes tahab olla tõsiseks ajakirjanikuks, selle hinges peab jätkuma tuld. Kirge. Tahtevõimu.“

Kooliaegne mässumeelsus on aastatega lahtunud. Ma ei kavatsegi ümber lükata asjaolu, et ma olen üsna jonnakas kuju. Vahel endal ka kahju, et tühjade asjade pärast saab liiga palju jauratud.

Meil kõigil on teemasid, mis siin maailmas ei meeldi. Paraku ei saa me maailma seisma jätta ja maha minna. Tuleb proovida mõista, leppida ja edasi minna. Mulle tuletatakse seda ikka ja jälle meelde. Püüan õppida.

Reporter Raul.

Millise ajakirjanduses ilmunud looga oled ise kõige rohkem rahul ja miks? Kas saad–tohid avaldada ereda seiga mõne loo sünnist?
Ühte sellist lugu kindlasti ei ole. Ma tõstaks esile lood, mis enamikule lugejatest silma ei hakka või korda ei lähe, kuid kellegi jaoks on lahendanud mõne pisikese mure või teinud päeva rõõmsamaks.

Üks eriline lugu on kindlasti see, kui kirjutasin mõned aastad tagasi mind kimbutanud haigusest. C-hepatiidi maine on hirmutav ja ehmatab inimesed ära. Eriti kui esmalt „dr Delfi“ poole pöördud ja foorumist loed, et sured varsti ära. Tagantjärele tean öelda, et asi pole kaugeltki nii hull. Mulle kirjutatakse tänaseni kord mõne kuu jooksul täiesti võõraste inimeste poolt, et öelda, kuidas mu lugu andis jõudu selle haigusega hakkama saada ja abi otsida.

Mulle endale meeldib meenutada ühte humoorikat seika. Aastal 2013 tegime fotograafi Sander Ilvestiga reportaaži ühest külast. Klassikaline lugu: käid lihtsalt mööda küla ning räägid inimestega elust enesest. Ühes Lõuna-Saaremaa külas otsisime küla vanimat elanikku. Juhatati meid küla lõppu, kus elas üksik vanaproua. Üle 90, aga lükkab ise lume ja toob vee tuppa. Oleme mõlemad Sandriga pikemat kasvu ja tal oli pika objektiiviga suur kaamera käes. Läheme õuele. Hõigume. Vaikus. Vaid märtsikuine ere päike peegeldub jäätunud lumehunnikutelt tagasi. Räästad tilguvad. Asutame end juba minekule, kui märkame prouat maja kaugema nurga tagant piilumas. Astume ligi, saame ääri-veeri jutule. Mõnda aega hiljem kuulen ühelt tuttavalt, kuidas tema üks vanem sugulane oli kuskil juubelilauas rääkinud hirmsat lugu sellest, kuidas ühel päeval olid tema õuele tulnud kaks meest. Ühel oli pika toruga püss käes olnud. „Ma arvasin, et nüüd on mõrtsukad kohal,“ oli proua rääkinud.

Võitsite Anu Lepikuga Saaremaa laulupeo ideekonkursi. Kuidas selline hulljulge mõte üldse tuli ja sealt edasi idee sündis? Mis ajast sa ise laulmisega tegeled ja miks üks saare mees üldse laulma läheb?
Nägin lehes ideekonkursi kuulutust ja mõtlesin, et oleks ju tore üks laulupidu teha. Rääkisin Sõrve maakoori dirigendi Anuga, et kas ta oleks nõus repertuaari poolt mõtlema. Ta tuli kaasa. Vaikselt hakkas idee ka kuklas tiksuma.

Mäletan täpselt, kuidas Anu sõnastas minu mõtted ära suvise laulupeo teisel päeval lavaleminekut oodates. Seisime lauluväljaku taga. „Teel,“ ütles ta mu jutu peale ja nii jäi. Vormistasime mõtte ära ja otsustajatele meeldis.

Hulljulgus on see, et ma hakkan seda ise lavastama. „Saad hakkama,“ ütles õpetaja Marit, kui ma talle kurtma läksin, millise portsu otsa ma sattunud olen. Kui mu oma õpetaja nii ütleb, ju ma siis saan ka. Ta lubas aidata.

Laulupeol on kõige tähtsam laul. Lavastajas näen ma kulissidetagust tegelast, kes peo raamidesse paneb. Arvan, et lavastus ei tohi kuidagi laulu ja pidu segama hakata. Seega ma enda rolli väga ei tähtsustaks.

Minu laulmisega on sellised lood, et ega ma suur laulumees pole. Pole mind koolis ühtegi laulukoori võetud. Sõrve maakoori viis aastat tagasi võeti. Jorisen seal vaikselt kaasa. Mitte ülemäära valjusti. Olen pigem nagu ballastiks, et laev paremini vees istuks.

Saare mees peakski laulma. See on meie kultuur ja nii me seda saame hoida. Sõrve maakooriga ongi selline lugu, et vähemalt minu jaoks pole see üksnes koor. See on võimalus ajada ühe väikese ja üsna ära unustatud koha asja.

Ma ei ole küll Sõrvest pärit, aga saatus on mind selle paigaga ikka ja jälle sidunud. Hingelt pean ma ennast sõrulaseks küll, iseasi, kas teised ka mind selleks peavad.

Kas tunned nüüd, et üks suur asi, millest kuus aastat tagasi unistasid, saab järgmisel suvel tehtud? On see millegagi hakkamasaamise äratundmine tulnud?
Ma enam ei otsigi seda hakkamasaamist, millest siis jutt oli. Iga tegevus või sündmus on oluline. Laulupidu on ka kindlasti väga suur asi. Teeme selle ära ja vaatame, mis väljakutseid elu järgmiseks toob.

"Ise ka ei usu. Äkki see oli ikkagi unenägu," ütleb Raul ise laulupeol osalemise kohta.

Teie laulupeoidee märksõnaks on teel olemine. Kuhu ise teel oled?
Elu ise ongi üks suur teekond. Elusolemise tunnetamine on oluline. Seda kroonivad hetked, mil sa tunned ennast olevat nii elus, et tahaks lausa karjuda.

Mul endal on sellised kogemused merelt. Surfad päikesepaistelisel päeval avamerel. Soe tuul, soolased veepritsmed. Leiad koha, kus laine mõne meetri kõrgusena laisalt liigub. Ei murra. Ja siis sõidad seal. Lainest üles ja lainest alla. See on selline tunne, et sa saad ümbritsevaga üheks. Kogu aeg tahaks näpistada, et kas see on ikka päriselt. Omamoodi põlemine seegi.

Igalühel on need kohad erinevad. Kes loeb raamatut, kes püüab kala, kes hüppab langevarjuga. Neid hetki tuleb tunda ja väärtustada. Kui selliseid hetki pole, siis on minu arust miskit valesti.

"See on selline tunne, et sa saad ümbritsevaga üheks." Fotod Kristina Mägi.
"Maraton alla 4 tunni. Tehtud." Tartu Linnamaratonil koos tütar Mia Mariiga.

Sa vist tegelikult juba ammu ei ole enam pelgalt ajakirjanik: sul on peaaegu oma rõivabränd, paistad silma erinevatel sümboolikakonkurssidel, jooksed maratoni, lohesurfad. Kuidas seda kõike jõuad? Milline valdkond sulle kõige südamelähedasem on?
Ma olen ajakirjanik. Ülejäänud on hobid.

Surf on ikkagi see kõige-kõige.

Maratonide jooksmine on elamus, mida puhtfüüsiliselt ei ole mõistlik endale eriti tihti lubada.

Kujundamine on vahel natuke juba töö. Rõivabränd on küll väga suurelt öeldud, aga tore, kui keegi minu kujundusega riideeset endale soovib. Samamoodi kena teada, et Eesti lõunapoolseim vald kasutab minu tehtud vappi ja lippu või saavad sajad jooksjad kaela minu kujundatud medali. Siinkohal peab tunnustama Gert Lutterit, kes aastaid tagasi kannatlikult vastas sadadele minu poolt süüdimatult ja tüütult esitatud kujundusalastele küsimustele.

Tegelikult on nii, et aega on alati vähe. Surfata tahaks rohkem, jooksma peaks rohkem ja mõni kujundustöö jääb ka vahel venima – eriti enda jaoks mõeldud asjad.

Millega veel tegeled, millest me ei tea?
Ma ju ei tea, mida te ei tea.

Üks asi on vast see, et mulle meeldib leiba küpsetada. Poolteist aastat tagasi arvasin, et võiks leiba teha. Tegin juuretise ning nii ma selle järglastest paar korda kuus ka leiba teen. Hiljuti läks leib ka reisima. Suvel õnnestus mul üks õige pisike etapp kaasa sõita Antarktika 200 ekspeditsiooni laevaga Admiral Bellingshausen. Viisin tookord neile külakostiks paar pätsi leiba. Söödi kenasti ära. Hakkasin siis mõtlema, et inimesed ikka räägivad, kuidas nad võõrsil leivast puudust tunnevad. Tekkis mõte, et miks nad ei võiks ise leiba teha. Ahi laevas olemas. Arutasin asja laeva pootsmaniga ja laevakokk Wend sai Kanaaridele jõudes üllatuse osaliseks: pootsman Maris Pruuli viis Eestist talle sinna minu saadetud leivajuuretise. Ega leiba (juuretist) saa ju ära visata. Nüüd on laev teisel pool Atlandit ja kuuldavasti oli ka ohtralt leiba tehtud. Selline kena lugu.

Teel Antarktika poole. Mõneks tunniks. Ventspilsini.

Kas oled eluga rahul või tunned, et miskit on puudu?
Nuriseda ei ole põhjust. Mul on elus vedanud. Ikka edasi!

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii