üles
reede, 3. juuli 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

3. juuli

4. juuli

6. juuli

7. juuli

8. juuli

9. juuli

10. juuli

Töötajate sünnipäevad

3. juuli

5. juuli

6. juuli

7. juuli

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd – Karolin Kruuse
Intervjuu, avaldatud 30. september 2019, vaadatud 1843 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Karolin, Hollandis fotograafia praktikal, pildistas kaasõpilane Kaija Niiler, 2016 Autor/allikas: Kaija Niiler

Kui KG 29. lennu vilistlane Karolin Kruuse kirjutaks raamatu, oleks selle pealkiri „Armastuskirjad iseendale”. See räägiks endast ja teistest hoolimisest ning oma elu juhtimisest läbi armastuse. Olgem ausad, Karolin teaks, millest ta seal räägiks, sest oma lühikese elu jooksul on ta tundnud läbipõlemist ning leidnud seejärel vabatahtlikuna Aafrikas sisemise õnne retsepti. Seda retsepti ning Palestiinast saadud kogemusi järgides toetab ta hetkel pagulaste integratsiooni Eestis ning avab seda maailma ka fotode kaudu.

Kui võrdled KG õpilast Karolini praeguse Karoliniga, siis mis on muutunud?
Kui ma mõtlen KG õpilase Karolini peale, siis ma näen rõõmsameelset ja avatud noort, kes hindab inimesi enda ümber, kuid ei oska neid hoida. Ma näen noort, kes on ebakindel oma tuleviku suhtes ja sageli ei tee otsuseid enda heaolust lähtudes, vaid soovist lähedastele meeldida.

Tunnen, et olen osanud hoida oma positiivset ellusuhtumist ja minu avatus on andnud mulle julguse mitte ainult maailmas ringi rännata, vaid ka õppida tundma inimesi teistest kultuuridest. See on muutnud minu maailmavaate avaraks ja tänu sellele suudan mõista väga erinevaid inimesi. See toetab minu suhteid teiste inimestega, aga on ka vajalik minu praeguse töö juures, kus aitan kaasa Eestis elavate erinevate taustadega pagulaste integratsioonile. Nüüdseks olen jõudnud selleni, et just inimsuhted on need, mida me siia ilma õppima oleme tulnud. Annan endast parima, et hoida suhteid lähikondlastega tervena, hoides end ja teisi.

Ma arvan, et kõige suurem muutus minus on see, et minu praegused valikud lähtuvad minust endast. Mõistan nüüd, et ainult mina vastutan oma elu ja selles toimuva eest. Just see enda elu eest vastutuse võtmine oli minu jaoks väga keeruline ja pikk töö iseendaga. Ma hoolin endast, inimestest, kes on minu ümber, ning laiemalt kõigest, mis siia maailma loodud, kuid tean, et kõige tähtsam minu jaoks on minu enda heaolu. Ainult enda eest hoolt kandes saan hoolt kanda ka teiste eest.

Karolin vaatamas laiuvat kõrbemaastikku, Jericho, Okupeeritud Palestiina, 2017.

Kas ja kuidas on KG mõjutanud Sinu praeguseid valikuid?
Kuna minu jaoks on inimsuhted kõige tähtsamad, siis suhted õpetajate ja kaasõpilastega on kujundanud mitte ainult minu praeguseid valikuid, vaid ka mind ennast. Ma ei olnud koolis eeskujulik õpilane, sest kuigi kool oli minu jaoks tähtis, ei olnud see esmatähtis. Suure osa oma õhtusest ajast veetsin tol ajal populaarsetes suhtluskanalites MSNis, Orkutis ja Rate’is ning kui minu keskkooliaegne armastus käis KGs ja oli Kuressaares, siis eelistasin temaga koos sügiseses Kuressaares jalutada, mitte ühikas ajalugu õppida. Ometi õpetasid just ajalooõpetaja Vilma Kuigeri tunnid mulle, et head tulemused ei tule mitte sellepärast, et keegi on geniaalne, vaid et tulemuste taga on püsivus ja suur süstemaatiline töö. Kirjutamine ei ole minu jaoks kunagi lihtne olnud ja 12. klassis oli minu kõige suurem mure just eesti keele lõpueksam, milleks tol ajal oli kirjand. Vilma Kuigeri ühiskonnaõpetuse ja ajalootunnis pidime kirjutama mitmel korral essee. Kuna ma teadsin, et minu kirjandid on väga kesised ning ei saanud tol ajal täpselt aru ka, mis see essee on, siis suurest hirmust essee kirjutamise ees kirjutasin selle kodus valmis ja õppisin pähe. Kuigi mul oli see sõna-sõnalt pähe õpitud, jõudsin selle napilt tunnis valmis. Järgmises tunnis ütles Vilma Kuiger, et minu essee oli klassi parim. Siis sain aru, et head tulemused ei tule mitte loomulikust andest, vaid suure töö tagajärjel. Kahjuks oli lõpukirjand liiga pikk, et seda kodus valmis kirjutada ja pähe õppida ning 12. klassi eksamist sain vaevu läbi. Minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eve Tuisk andis mulle teise väga tähtsa õppetunni – taktitunne. Oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi võib jagada teistega ainult igaüks ise. Kuigi minu tulemus oli klassi halvim, siis ei maininud Eve seda teistele ja oli väga toetav. Tundsin tol ajal häbi ega rääkinud kellelegi, et mul nii halb tulemus oli. Kui õppisin bakalaureuse tasemel rekreatsioonikorraldust, siis panin need kaks kogemust kokku ja hakkasin kirjutama igakuiseid pärimusteemalisi artikleid ajakirjale Sensa, et enda häbitundest ja kirjutamise hirmust läbi murda. Vilma Kuigeri ühiskonnaõpetuse tunnist saadud õppetund aitas mul lõpetada sel kevadel Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete ja Euroopa-Aasia uuringute eriala cum laude. Tean, et heade tulemuste taga on suur töö.

Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on Sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist? Kui palju puutud oma tegemistes kokku teiste KG vilistlastega?
Minu jaoks on kõige olulisemad sündmused pärast lõpetamist olnud edasised õpingud, vabatahtlik töö ja erialane töö. Kuna olen alati armastanud looduses ja loodusega olemist ning inimestega suhtlemist, siis Tallinna Ülikoolis rekreatsiooni erialal õpingute jätkamine tundus õige tee, kuigi tahtsin minna hoopis Greenpeace’i vabatahtlikuks. Tallinna Ülikooli õpingute ajal käisin suvel Hispaanias tööl ja Erasmusega Hispaanias vahetusaastal. See kogemus andis mulle julguse üksinda reisida ja teises riigis elada. Eestis tagasi olles liitusin ESN Tallinnaga, kus ühe aasta olin ka asepresident – sealt algas minu vabatahtlik töö. Kui lõpetasin, sain erialase töö Ülemiste hotellis müügispetsialistina ning hiljem liikusin edasi rahvusvahelisse firmasse Tumlare, kus olin Baltikumi hotellide koordinaator. Seal töötasin aastaid ja sisendasin endale, et teen just seda, mida mu hing on ihaldanud – karjääri. Tegelikult see nii ei olnud ja kuna töökeskkond ei olnud hoidev, siis põlesin läbi. Olin sunnitud endale ausalt otsa vaatama. Tulin töölt ära ja läksin Aafrikasse vabatahtlikuks. Seal leidsin oma sisemise õnne retsepti, mis on teiste teenimine enda oskuste ja teadmiste abil. Kusjuures minu jaoks on tähtis, et lisaväärtus, mida ma loon, tooks võimalikult suure positiivse muutuse. Nüüd olen tänu haridusele ja mitmele vabatahtliku töö kogemusele nii Eestis kui ka välismaal pädev tegema raha eest tööd, mida teeksin hea meelega ka vabatahtlikuna.

Kooli õpetajate tuba.
Rise and Shine kooli õpilane ühises magamistoas enda isiklike asjade kohvrit avamas.
Kisumu piirkond, Keenia, 2016.

Minu armsad klassikaaslased KGst on siiani mulle väga kallid. Minu klassis oli nii neid, kes minuga 9. klassi KGs lõpetasid, kui ka neid, kes õppisid minuga varem Orissaare Gümnaasiumis. Seega tundsin paljusid juba enne kooli algust. Kuigi meie klassis oli ka mõni veidi keerulisema iseloomuga õpilane, siis ei tundnud ma end kunagi klassis halvasti, sest enamik hoidis üksteist ja meie klass oli ühtne. Selles mängis suurt rolli meie klassijuhataja Eve Tuisk, kes oma mõistmise, hoolimise ja soojusega klassi tervikuks maalis. Paljude klassikaaslastega suhtlen ka praegu ja nad on siiani minu eeskujud ja õpetajad. Just lõppenud suvi oli imeline, sest sain mulle kallite endiste klassikaaslastega rohkem aega veeta nii kohvikutes kui ka metsa vahel. Kahjuks kõikide klassikaaslastega ei ole jõudnud ühendust hoida, kuid jälgin nende tegemisi sotsiaalmeedia vahendusel ja elan neile hinges kaasa. Peale klassikaaslaste olen kokku puutunud ka teiste KG vilistlastega ja mitmed neist on mulle kalliks saanud ja jäänud.

Mis on esimene mõte, kui kuuled oma vana kooli nime – Kuressaare Gümnaasium? Mida üldse Saaremaa ja Kuressaare Sinu jaoks tähendavad? Kas hoiad end siin toimuvaga kursis?
Kui mainitakse Kuressaare Gümnaasiumi, siis minu esimene mõte ei olegi mõte, vaid soe tunne. Saaremaa on minu jaoks koht, kust ma pärit olen. Välismaal elades olen end ikka lisaks eestlasele tutvustanud saarlasena, sest minu päritolu ja juured on minu jaoks väga tähtsad. Kuressaare ei ole minu sünnikoht ja kuigi minu isa on just Kuressaares üles kasvanud, tunnen ennast kodus meie maakohas Jaani kihelkonnas (Põhja-Saaremaal), kust minu vanaema ja vanaonu pärit on. Hoian ennast Saaremaal toimuvaga kursis sõprade kaudu ning loen aeg-ajalt Saarte Häält ja Meie Maad.

Oled käinud vabatahtlikuna Palestiina suurimas pagulaslaagris, et tutvuda Lähis-Ida oludega. Kuidas sealne kogemus Sind mõjutanud on? Mille võtsid sealt endaga kaasa?
Fotograafia õpingute ajal Tallinna Polütehnikumis tegin praktikat Hollandis, Lätis ja Tansaanias ning töötasin Eestis Harku kinnipidamiskeskuses immigrantidega. Kuna olin varem vabatahtlikuna töötanud Keenias, siis tundsin, et mul on Aafrikast pärit immigrantidega lihtne kontakti saada, kuid Lähis-Idast pärit sisserännanutega tundsin, et kuigi saan nendega hästi läbi, on siiski midagi nende kultuuriruumis, mida ma ei mõista. Selleks, et mõista sellest kultuuriruumist pärit inimesi, läksin vabatahtlikuna tööle Palestiinas Balata pagulaslaagris Yaffa kultuurikeskuses asuvasse meediameeskonda. Kuna minu lapsepõlve unejutud pärinesid piiblist, siis terve see piirkond on minu jaoks märgilise tähtsusega. Okupeeritud Palestiina aladel ja Iisraelis ringi reisides meenusid kõik need lood lapsepõlvest ning tundsin seda ajalugu enda jalge all lahti rullumas.

Pagulase kodu, Balata pagulaslaager.
Lapsed mängimas, Balata pagulaslaager.
Nabluse turg peale päikseloojangut.
Nablus, Okupeeritud Palestiina, 2017.

Peale selle oli see kogemus mulle väga tähtis, sest elasin väga konservatiivses muslimite kogukonnas. Nimelt on pagulaslaagrid kõige konservatiivsemad kogukonnad Palestiinas. Tänu seal keskkonnas elamisele ja kohalikele sõpradele hakkasin mõistma selle kultuuriruumi käitumismalle ja kust need on tulnud. Palestiinas mul kultuurišokki ei tekkinud ja tundsin end tänu kohalike soojale vastuvõtule väga hästi. Kui aga tagasi Eestisse tulin, siis tundsin, et mehed pöörasid tänaval liialt tähelepanu ja see tundus mulle ebaviisakas. Palestiinas ei mõõda ükski mees sind pilguga, sest see ei ole viisakas ning naise väärtus seal kultuuriruumis ei ole seotud tema välimusega. Olen õppinud, et igast kultuuriruumist on midagi head kaasa võtta. Palestiinas õppisin pere ja kogukonna tähtsust igapäevaelu toetamisel, sest seal ei tähenda pere ainult õdesid-vendi ja vanemaid, vaid tervet suguvõsa, kelle elud on tihedalt seotud. Näiteks laste kasvatamist toetab terve suguvõsa. Palestiinas elamise kogemus oli mulle väga kasulik, sest nüüd Eestis pagulastega töötades tunnen end mugavalt ja saan seeläbi nende integratsiooni Eestis paremini toetada.

Palestiina noored Iisraeli kontrollpunkti juures meelt avaldamas.
Iisraeli sõjavägi Iisraeli kontrollipunkti juures Palestiina noori jälitamas.
Ramallah, Okupeeritud Palestiina, 2017.

Sinu vabatahtliku töö kogemusest sündis fotonäitus „Purustatud uksed”. Kuidas Sa selle ideeni jõudsid? Kuidas näitusel läheb? Kas seda Saaremaal ka näha saab?
„Purustatud uksed” on näitus neljanda generatsiooni pagulastest. Näituse tööd on üles pildistatud 2017. aasta kevadel-suvel okupeeritud Palestiina aladel. 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik, mida Palestiina ajalookirjutajad nimetavad sõnaga naqba – katastroof. Pärast seda lahkus või oli sunnitud lahkuma oma kodudest suur hulk palestiinlasi, kes elasid väljakuulutatud Iisraeli riigi aladel. ÜRO pakkus Jaffa piirkonnast pärit sisepõgenikele ajutist elamispinda. Igale perele, olenemata selle suurusest, pakuti üht telki. Esialgu pered keeldusid, sest lootsid oma kodudesse naasta. Kaks aastat hiljem võtsid nad aga pakkumise vastu ja asustasid Balata laagri. Nüüdseks on ajutised telgid asendunud tihedalt üksteise kõrvale ehitatud betoonist kuubikutega, kuid lootus tagasi kodudesse pöörduda on siiani alles. Palestiinlaste tagasipöördumise õiguse sümbol on võti. Enamikul Balata pagulaslaagris elavatel peredel on siiani alles oma koduvõtmed, kuigi nende kodud Jaffa piirkonnas neid enam ees ei oota. Kuna võti on tagasipöördumise õiguse sümbol Palestiina pagulastele, siis otsustasingi selle sümbolina fotoseeriasse sisse tuua. Näitus „Purustatud uksed” oli eksponeeritud 2017. aasta suvel-sügisel Tallinnas okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu. Siiani on enamik minu näitusi olnud ühekordsed ja olen loonud need vastavalt näitusesaali võimalustele, seega hetkel ei plaani ma seda näitust Saaremaale tuua. Pigem võib siia kunagi jõuda mõni uus fotonäitus, mis on ka pildistatud just kodusaarele mõeldes.

Riim, 4. generatsiooni pagulane, näituselt "Crushed Doors" Balata pagulaslaager, Nablus, Okupeeritud Palestiina, 2017.

Millised on Su järgmised eesmärgid-ettevõtmised?
Hetkel töötan pagulaste integratsiooniga Johannes Mihkelsoni Keskuses koolituste koordinaatori ametipostil ning omandan teist magistrit nüüdismeedia erialal BFMis. Soovin jätkata tööd pagulaste ja teiste sisserännanutega ning ka minu järgmine fotoseeria keskendub Eestis elavatele sisserännanutele. Minu viimane näitus „Naine” keskendus Eestis elavatele soome-ugri juurtega naistele, kes järgivad traditsioonilisi eluviise. Järgmine keskendub sisserännanud meestele, kuid täiesti uues võtmes.

Millist nõu annad praegustele gümnasistidele, kes oma tuleviku osas võib-olla väga kindlad ei ole?
Anna endale aega. Ainult sina tead, mis on sinu jaoks õige.

Kui sa peaksid kirjutama raamatu, siis millest see räägiks, kes oleksid selle tegelased ja mis oleks selle pealkiri?
Raamatu nimi oleks „Armastuskirjad iseendale”. See räägiks endast ja teistest hoolimisest ning oma elu juhtimisest läbi armastuse. Raamatu tegelased oleksid armastus ja hirm – vastandid, mis on inimeste emotsioonide ja otsuste aluseks.

Karolin, JMK ja RAMA vabatahtlikele korraldatud motivatsioonisündmusel, Lahemaa, Eesti, 2019.

Milline on Sind elus saatev ütlus?
Ma olen armastus.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii