Hoiame kokku!

Tere!

Mina olen Laura Nook, käin Kuressaare Gümnaasiumis 11.c klassis ning olen täna siin selleks, et jagada Teiega enda sõnumit Eestile.

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Lugesin Paul-Eerik Rummo luuletuse “Me hoiame nõnda ühte” esimese salmi, millest hakkab hargnema ka minu tänase kõne peateema: rahvuslik kokkuhoidmine. Minu meelest on meiesuguse väikse riigi jaoks rahva kokkuhoid kuidagi erilise tähendusega. Tähendusega just selle poolest, et kõik koos, ühtse rahvana, oleme end elus hoidnud juba ühe uhke sajandi ja hoiame ka loodetavasti palju järgmisi sajandeid.

Meedia kaudu kuuleb üsna tihti, et eestlased on egoistlikud, külmad ja kinnised inimesed. Mina arvan, et see ei ole tõsi. Võibolla me tahame, lihtsalt alateadlikult, välja paista jõulised ja jäised, uhkusest või just nimelt sellest, et meile on kõike seda iseloomuomadustena peale surutud. Me ei taha seda eriti tunnistada, aga me hoiame ühte. Meie suhe rahvana ongi justkui õdede-vendade suhe. Suhe, kus kiusatakse ja narritakse, kuid siiski armastatakse kogu südamest. On ju ka ütlus “Kes lööb, see armastab” selle eriskummaliseks tõestuseks. Ja löögi all ei pea ma silmas midagi füüsilist, vaid ikkagi seda vaimset poolt, millega oleme harjunud üksteist haavama.

Ma tahan su rindade kaudu
ka tuult mis neid puudutab mõista
ja tahan su kandade kaudu
sel maal millel seisad seista
sel maal millel seisad seista
ja mõelda kõigile maile
see maa millel seisame seista
on antud armastajaile

Härra Rummo luuletuse teine salm. See lõik sümboliseerib mulle tingimusteta armastust meie kodumaa vastu. Armastust, mida kantakse endaga alati kaasas, isegi kui jalad ei puuduta Eestimaa pinda. Isegi kui needsamad jalad ei leia siia enam kunagi tagasiteed. Antud salm palub, minu jaoks, omal moel mõista neid, kes on kodumaa tolmu jalge alt pühkinud. Usun, et südames teavad lahkunud ikka, kuhu nad kuuluvad ja kus on nende juured. Usun, et kuigi Eestimaa piirid võivad jääda tuhandete kilomeetrite kaugusele, hoitakse siiski ühte nii kodumaale jäänud lähedaste kui ka kogu rahvaga, lihtsalt omamoodi. Ja siis ehk, ühel hetkel, tullakse tagasi, et jääda.

Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere

Viimane värss lööb justkui õrnalt kõikuma eestluse tuleviku ja eestlaste ühtehoidmise, kuid pakatab sama ajal lootusest, et kõik koos, ühise eesmärgi nimel pole miski võimatu. Ohtudega tuleb osata ümber käia ja panustada võimalikult palju nende ennetamisse. Olgu selleks ohuks siis mõni epideemia, ühiskondlik lõhe või halvad suhted naabritega. Just kokkuhoid, valmisolek ja julgelt unistamine tagavad ühele väikeriigile edu.

“Me hoiame nõnda ühte” viimane salm tõmbab niite kokku ka minu sõnumis eestlastele ja Eestile. Minge, olge, tehke ja nautige, kuid tulge, hoidke ja armastage! Tahame seda tunnistada või ei, aga me vajame üksteist. Vajame, et tagada oma Eesti ka meie lastele, lastelastele ja lastelastelastele.

Hoiame kokku!

Tänan kuulamast!