Olen lõpetanud KG XXI lennu aastal 1999. Olin kooliajal eeskujulik, neljadele-viitele õppiv õpilane, üsnagi tagasihoidlik sealjuures. Põhikooli ajast väga midagi eredat nagu ei meenu, selline tavaline ja rahulik kooliaeg oli pigem. Gümnaasiumi ajal läks elu pisut kirevamaks, tekkisid mingid omad seltskonnad, kellega rohkem läbi käidi ja koos midagi tehti. Meenuvad ka kooli ja klassi erinevad väljasõidud ja samuti muidugi koolidiskod. Kui aga õpetajaid meenutada, siis esimesena tuleb kohe meelde Vilma Kuiger, kelle tundi ei julgenud iialgi õppimata minna. Eriti eredalt on meeles hetked, kui ta päeviku avas ja valis, keda vastama kutsuda. Siis vist oli klassis nii vaikne, et oleks kuulnud ka nõela kukkumist. Pean ütlema, et ajalugu on siiani minu jaoks põnev ja oli ka kooliajal.

Peale KG lõpetamist asusin ma õppima Akadeemia Nordi õigusteadust, kus aga sai kiirelt selgeks, et see eriala pole minule ja asi jäi toppama mitmeks aastaks. Töötasin vahepeal mõne aja pangas ja ka notaribüroos. Mingil hetkel, kui mul oli juba pere ja lapsed, hakkasin mõtlema, et teeks ikka kooli lõpuni, et ainult eksam jäi tegemata. Nii ma siis võtsingi mitu aastat hiljem seadused välja ja õppisin asjad uuesti selgeks, tegin eksami ja sain diplomi kätte. Samal ajal tundsin, et tegelikult tahaks hoopis lasteaias töötada, kandideerisin ja saingi koha Viimsisse Karulaugu lasteaeda. Samal ajal asusin Tallinna Pedagoogilisse Seminari lasteiaõpetajaks õppima. Seal sattus minu lõputöö teemaks erivajadustega lapsi puudutav ja asi hakkas mind paeluma. Samuti oli mul eeskujuks suurepärane juhendaja ja spetsialist, kes seda teemat hästi valdas. Sealt edasi oli lihtne, teadsin kohe, et magistri teen ma eripedagoog-nõustaja erialal ja pean leidma töökoha, mis kohe ka õppimist toetaks. Sõbranna pakkuski välja, et tulgu ma neile Viimsisse Randvere kooli, just otsitakse klassiõpetajaid. Saatsin dokumendid, käisin vestlusel ja kutsuti kohe tööle. Pean ütlema, et esimene aasta oli koolis minu jaoks raske, kuna mulle sattus kohe juhuse tahtel natuke “eriline” klass, mis pani mind omamoodi proovile. Samas sain aru, et olin õige eriala valinud. Randveres andsin lisaks ka matemaatika õpiabi tunde ja olin osalise ajaga HEVKO.

KGsse jõudsin tegelikult tagasi puhtjuhuslikult. Sõbranna tuli oma perega juba aasta tagasi Saaremaale elama ja kevadel hakkas küsima, kas ma ei tahaks tagasi tulla. Tegin nalja, et kui ta töökoha mulle leiab, siis tulen. Järgmisel päeval sain sõnumi, et tal on mulle tööpakkumine, saatku ma dokumendid ära. Siis hakkas mõte tööle ja tegelikult oli elulisi kokkusattumusi veelgi, mis kõik selle otsuseni viisid. Tegemist on küll minu enda vana kooliga ja selles mõttes oli lihtne, et maja on tuttav. Samas inimesed on ikka uued ja eks sisseelamine võtab oma aja, kuid siiani olen küll otsusega väga rahul. Ma ei ole inimene, kes ette mingeid plaane teeks ja suuri eesmärke seaks. Minu erialal on kohati ka raske päeva ja olukorda ette ennustada. Ma pigem elan päev korraga ja leian olukordadele jooksvalt lahendusi. Mida ma väga loodan, on see, et lisaks abivajajate märkamisele me ka julgeksime rohkem sekkuda ja abivajajale sobival viisil tuge pakkuda. Ma soovin, et need, kes abi ja tuge vajavad, ikka minuni jõuaks, olgu see siis õpilane, kolleeg või lapsevanem. Olen alati valmis abi pakkuma oma võimete piires. Minu uks on avatud ja võib sisse astuda!

Hobide poolest olen ma igav inimene. Ainus hobi on sport ja mulle meeldib ka lugeda. Eks tegelikult on minu vaba aeg kodus sisustatud minu enda lastega.
Soovin kõigile ilusat ja edukat kooliaasta algust, veel rohkem märkamist ja hoolimist! Aitäh!