Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president, siis ma tahaksin, et absoluutselt kõigil inimestel oleks siin hea elada, sest riik on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli.

Sel aastal möödub 100 aastat sellest hetkest, kui Eesti riik sai vabaks. Jah just vabaks, meil on oma territoorium, millega märgistati meid maailmakaardile, ning see on territoorium, mida me peame hoidma ja kaitsma, et mingi võõras rahvas meilt seda ära ei võtaks.

Nagu meil kõigil on ka riigil omad head ja halvad ajad ning sellistel aegadel hakatakse alati süüdistama meie sõnaosavaid riigivalitsejaid, kuid kas mitte põhiseaduseski pole kirjas, et Eesti riigis on kõrgeima võimu kandja rahvas? See on üks suur mõistatus ning lahendus selle jaoks peitub iga kodaniku enesealgatuses. Ei ole lihtne täita kõikide inimeste soove, kui igaüks soovib erinevaid asju. Selleks, et meil oleks hea tulevik, peame me kõigepealt alustama iseendast. Ei ole olemas õigeid ega valesid valikuid, kuid me ei saa ka süüdistada teisi, kui me ise ei ole vaeva näinudki. On inimesi, kellele ei meeldi see või mõni muu asi, kuid seda saab alati parandada. Kui sulle ei meeldi, kuidas praegune valitsus meie riiki valitseb, siis näe vaeva ja pürgi ise etteotsa ning anna oma panus riigi valitsemise muutmiseks. Kui sulle tundub, et loodust on rikutud, siis võta kätte ja korja prügi maast, kui seda märkad seal. Kui sulle ei meeldi, kuidas inimesed suhtuvad sinusse, siis alusta iseendast ja vaata maailma teise pilguga. Me ei suuda hoida heaolu oma riigis, kui me oleme negatiivsed, absoluutselt igas asjas või teos leidub midagigi positiivset, aga see positiivsus tuleb meil endal ise leida.

Meil on sõnavabadus ning seepärast me ütleme asju, mida me tegelikult ei pruugi tõsiselt mõelda ning hiljem me kahetseme seda. See on loomulik, sest niiviisi me õpime, me õpime omaenda vigadest, mida me ise oleme läbi elanud. Oluline on kuulata üksteise arvamusi ja ettepanekuid, sest just nii saame alustada oma teekonda parema tuleviku poole.

Me peame uhked olema, et meil on oma vaba maa, aegumatu kultuur, kaunis keel, puutumata loodus, imeilus ja tähendusega lipp, rahvas, kes üksteist küll vahel kiusab, kuid samas hoiab kogu südamest, ning kõike seda me peame säilitama ja hoidma au sees, et ka tulevikus meie järglased saaksid mõnu tunda sellest, mis on meil olemas praegu ning mis võiks säilida ka saja või kahesaja aasta pärast.

Eesti Vabariigi 100 ei ole lihtsalt number, sellel on väga suure kaaluga tähendus, mis sisaldab endas rõõmu, õnne, õnnestumisi, kuid ka kurbust, valu ja ebaõnnestumisi. Eesti on alati olnud ja jääb alati selliseks, nagu ta on. Tunneme uhkust, mis on olemas meil praegu, ning keskendume sellele, mida me tahame, kuid mis kõige tähtsam, ärme unusta neid, tänu kellele see kõik võimalikuks sai.

Sellel tähtpäeval soovin ma õnne Eestile ehk kõigile meile, sest meie olemegi Eesti. Ma unistan, et me saaksime olla õnnelikud ja tunda uhkust selle üle, et meil on võrdsed võimalused kasvada ise ja kasvatada oma lapsi ausateks ja hoolivateks kodanikeks.

Palju õnne väike, kuid suure südamega armas Eesti Vabariik!