üles
Reede, 29. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

5. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Intervjuu, avaldatud 12. jaanuar 2018, vaadatud 4408 korda, autor Robin Mäetalu, abiturient ja kitarrist
Kusti Lemba Autor/allikas: erakogu

Istume Kustiga harmooniatoas nagu kaks muusikut muiste. Tema muidugi suurema algustähega. Emakeele vaheruumist kaasa haaratud kohv on mõlemal käes ning arutame õpetaja Marit Tarkini antud küsimuste üle – kas oleks paslik neist lähtuda või vestelda lihtsalt eluliselt muusikast. Mõni hetk valitseb vaikus. Lõpuks voldin paberilehe kokku ning küsin omakasupüüdlikult esimese, mind ennast huvitava küsimuse ühe andekaima Saaremaalt pärit kitarristi käest.

Milliseks muusikuks sa ennast pead? Mis on sinu nišš, mis eristab sind teistest kitarristidest?
Ma suudan mängida suhteliselt kõiki stiile ja harjuda kiiresti uute asjdega. Olen kiire õppija ega ütle erinevatele pakkumistele „ei“. Iga kogemus on kogemus.

Mainin Kustile kuuldud etteaste põhjal, et tema helikeel on omapärane ja lood ei ole üks ühele, vaid on lisatud enesepoolseid variatsioone.
Ma proovin panustada alati ka natuke endast. Kui on kindel partituur, siis hoian seda raamis, kuid kui piirid on õhukesed, lisan spontaanselt midagi, mis võiks seal juures olla.

Kui palju sind mõjutas Tiit Paulus, kelle juures sa Kuressaares kitarrimängu õppisid?
Tänu Tiidule olen ma see, kes ma olen. Tänu temale läksin ma pillimängu edasi õppima. Ta lasi muusikat, millesarnast varem ei olnud kuulnud, ja käskis paar lugu "maha võtta" (kuulmise järgi ära õppida). Alguses võttis protsess aega, kuid kui pala selgeks sai, valdas rahulolu. Edaspidi festivalidel esinedes paelus mind kogu melu, mis muusikategemise juurde käis, ning see ei olnud seotud üldsegi mitte joomisega. Uued tutvused, jämmid, olgugi et esialgu võib-olla nii väga ei osanud, tekitasid tegemisrõõmu. Nägemine, mida teised teevad ja kuidas teevad, pakkus huvi ise kaasa lüüa.

Räägin, kuidas ja millal hakkasin mina muusikast üldisemalt hästi aru saama, ning jõuan põhjuseni, et oluline on enda huvi oma tegevuse vastu. Seepeale ütleb Kusti:
Kui endal on huvi, siis saadki aru. Kui käid ainult selle pärast tunnis, et veits pilli mängida, on raske mõista, millest muusika koosneb. Tiidu puhul oligi see hea, et ta pigem ei suuna, vaid annab õpilastele tungi, et nad tahaksid teada. „Kuula seda, mõtle, mis siin olla võiks..“. Nii tekib soov ja salapära.

Ja su kooliteed olidki Kuressaare Muusikakool, Otsa kool, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia ja nüüd...?
Nüüd freelance. Sellest aastast annan paar eratundi ka. Mul on kolm õpilast. Esialgu õpetan neile rohkem klassikalist kitarri, et väiksed saaksid aru, kuidas sõrmedega heli tekib. Samuti ka õiget asendit, mis on väga oluline. Kui algtõed on paigas, tekib parem tunnetus ja saund.

Mis koosseisudes või kellega sa hetkel koostööd teed?
Kõige rohkem teen praegu muusikat Lauraga. Sellist duo/trio asja. Lisaks veel paar lauljat: Teele Viira, Tuuli Rand, Marilin Kongo, Eva Vaino. Neid lauljaid on tegelikult palju, aga kõigil on erinev kava – nii ei muutu tegevus minu jaoks üheülbaliseks. Mulle meeldib see positsioon, mis mul on. Mul ei ole ühte kindlat bändi, kus mängin. Ma ei ole nagu autopiloot, et iga kord esitan samadest lugudest koosnevad neli setti, vaid saan mängida palju erinevaid heliteoseid ja teha mõttetööd.  See ei tekita liinitöö tunnet.

... ja bigbänd...?

Estonian Dream Big Bandis mängin vahepeal. Seal varieeruvad need inimesed tihtipeale. Dirigent Siim Aimla helistab ja küsib, mida ma see ja see kuupäev teen, kas olen vaba, pannakse proov ja siis astun nendega lavalaudadele. Lisaks mängin veel kahes erinevas svingikoosseisus, kuid nende lauljad ei ole väga tuntud.

Tööd sel juhul vist jagub?
Ütleme jah, et kui sa tegelikult oled „legit vend“, siis jagub. Mul on ainult see probleem, et jään hiljaks igale poole. Esineb raskusi lahkumisega eelmisest kohast. (naerame paar sekundit) Sel aastal ma proovisin igal pool 10 minutit varem kohal olla, aga ikka unub kodust väljudes telefon või mõni muu vajalik asi maha. Ja peale seda startides lasen jälle viimasel minutil Tallinnas ringi, mõeldes, miks autod ei liigu. Kuid kui oled proovideks alati valmistunud, partiid ära õppinud ja kõik saavad aru, et sinuga saab arvestada, on tööd küll.

Paljudel muusikutel on komplekse enda positiivse hindamisega. Kui suur on su enesekriitika oma mängu suhtes?
Viimasel ajal natuke vähem. Kunagi olin küll noor ja vihane. Muidugi üritan olla võimalikult täpne ja asjad hästi ära mängida, aga kui midagi pekki läheb, olen enda peale ikka pahane ka. Saundi mõttes olen päris kriitiline. Tahan, et pill kõlaks nii, nagu olen harjunud, ning kui juhtub vastupidine, on ebamugav mängida. Enesekriitika oleneb paljuski sellest, kas sinu jaoks kõlab kõik õigesti, ja see omakorda ka inimestest, kes sinuga koos töötavad.

Kuidas harjutada ja palju sina harjutad?
Fokuseeritult. Jätta harjutamise ajaks telefon ja Facebooki-teated kõrvale ning keskenduda, teades täpselt, mida sa teed. Praegu ma harjutan üle ühe päeva ja umbes tund kokku. Pool tundi tehnikat ja pool tundi vajaminevaid lugusid. Tehnikat just seepärast, et koordinatsioon on kiire kaduma. Ja kui on tihedam keikaperiood, jääb paraku harjutamine veidike tagaplaanile.

Küsin ka lõpetuseks ühe paberiküsimuse. Mida soovitad praegustele gümnasistidele?
Keegi ei ütle, mida sa tegelikult tegema pead. Pigem otsi oma tõeline kutse ja varu selleks aega. Ei maksa minna tegema seda, mis tundub lihtne ja on kellegi poolt käega ette näidatud. Tuleb lähtuda meeldimisest.

Edasi liikusime jutuga jazzstandarditeni ning siinkohal läks asi juba liiga spetsiifiliseks. Kusti võttis kotist välja pilli ja ruumis hakkas nimele omaselt kõlama mahlaseid harmooniaid.

 

Robin Mäetalu, abiturient ja kitarrist
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii