Räägi, mis te Kustiga aulas tegite. Kas koostöö oma endiste koolikaaslastega on pigem erand või reegel?
Me tulime rääkima, kuidas on läinud teekond keskkoolist kuni praeguse hetkeni. Minu jaoks kaasab see kogu karjääri arengut, aga samamoodi ka täiesti tavaelu, sest see kõik on omavahel seotud. Ma loodangi, et see kohtumine annab noortele mingitki tulevikunägemust või mingit positiivset süsti, et kunsti alal – kuna minu arvates on KG olnud kogu aeg kunstikallakuga – tõesti annab läbi lüüa, ei pea ainult kannatama sellel alal.

Ma teen enda koolikaaslastega väga palju koostööd. Tuuliga on meie elud üldse väga põimunud, me esineme koos, jagame hetkel ka korterit. Iga päev arutleme elulistel teemadel, mõtleme, mõtiskleme. Ja teine on ka Kusti, kellega viimastel aastatel mitte nii palju, aga kordi-kordi-kordi oleme koos esinenud ja ma arvan, et see side jääb meil eluks ajaks. Ja samamoodi Kristel, kellega ma väga palju projekte pole teinud, kuid Tallinnas me kõik suhtleme omavahel ja oleme üks punt.

Kas see side on juba kooliaegne või pigem Tallinnas tekkinud?
See side on juba kooliaegne. Sa:rlaines olek liitis meid ja meil oli üks huumor. See huumor on mu meelest üks põhiline asi. Kui Kristel, Tuuli, mina ja Kusti ühes ruumis olime, siis tõesti ei saanud naerule lõppu ja see naermine tegi füüsiliselt haiget. Huumor on tõesti meid väga palju liitnud ja sellepärast tahame üksteisega suhelda, sest huumorist arusaamine on meil üks – selline irooniline ja tume. Teeb elu rõõmsamaks ja on selline saarlaslik.

Mis tunne oli – oma vana kooli saal, oma vana kooli uued õpilased ... Millise mulje nad jätsid?
See tunne oli natuke närviline, sellepärast et mina keskkoolis olin ikka tõestaja. Mul oli vaja ennast tõestada, ma arvan, et see on kõikidel noortel nii. Ja tänu sellele tuligi see vana närviline tunne meelde. Tõestamise tunne. Aga õnneks see peale lavaleminekut lahtus. Lava on ikkagi mu kodu, seal on mul mõnus olla, tunnen end Kustiga alati hästi. See närvilisus oligi pigem enne, kooli sisse tulles – mingi äratundmine endas, mingi vana enda äratundmine ja see lavale minek. Sest jah, keskkooli ajal oli vaja meeldida, oli sisemine võitlus. Aga mu meelest tänapäeva noored on ilusamad ja täiskasvanulikumadd. Ma küll pole nendega lähedalt koos töötanud ega suhelnud, aga mingis mõttes on nad jah täiskasvanulikumad, kui meie omal ajal olime. Kindlasti on kõik samad tüpaažid, kõik kordub, aga tõesti – ilusad noored on, kui ma võrdlen näiteks endaga 10. klassis.

Sa rääkisid gümnaasiumi ajal laval olemisest ja tõestamisest? Kui palju Sul oli võimalust laval olla?
Teatriõhtul olen olnud, ma küll ei mäleta, kas igal aastal, aga esimesel aastal olin televiisor. See oli väga äge. Ma näitasin seda, et ma ei karda ennast lolliks teha. See vaba olek on mul maalt kaasa tulnud. Mulle meeldib lavale minna, kui ma tean, et naer tuleb. Ilmselt minust mingit komöödiategelast ei saa, aga mulle meeldibki see, et ka mu esinemistel on selline sügavam osa, mõtlik osa, aga teisalt on nagu kergus ka. Ei tule ainult elu üle mõtlema, kui raske, keeruline või valus see on. Lisaks Suurele Teatriõhtule olen laval olnud laulmisega: kindlasti Sa:rlainega pluss kooli laulu olen laulnud mõned korrad teiste ees ja vist ka riigihümni. Etlemiskonkursil käisin, mäletan seda luuletust, see käib muga kaasas elus. Vahel mulle tuleb terve meelde, vahel tulevad mingid osad ainult, sest et sa leidsid mulle hästi ilusa luuletuse. See on küll lühike, aga selles on hästi palju erinevaid kihte, mida on erinevas vanuses äge lugeda. Ja spordiauhindu käisin ka vastu võtmas, sest käisime kooliga võrkpallivõistlustel kooli esindamas ja meil läks seal väga hästi.

Ühelt poolt ma kõiki oma saavutusi ei mäleta, aga kui ma hakkan mõtlema, siis tegelikult on ikka väga palju olnud. Võin öelda, et ma olen elanud. Päriselt olen elanud.

Läksid pärast KG-d Georg Otsa nimelisse muusikakooli, kuidas seal läks? Mida sealt endaga kaasa võtsid?
Kaasa võtsin kõik tutvused. Mu trump on alati olnud suhtlemine, ma tõesti huvitun inimestest ja mulle meeldib nendega suhelda. Aga koolis oli keeruline, eriti teooria mõttes. Tulla ikka maalt ja hobusega, olemata käinud laste muusikakoolis ja sind lükatakse tundi, kus sulle hakatakse rääkima erinevatest akordidest – see oli minu jaoks nagu kõrgem matemaatika. See oli keeruline. Kuna minu väljapääs igast olukorrast oli huumor, siis ma üritasin sellest naljaga välja tulla, aga tegelikult oli raske olla tunnis, sest meid pandi kokku väga erineva tasemega inimestega. Väga raske oli olla loll. Eriti minule, kellele meeldib teada, mulle meeldib teemaga kursis olla. Aga kui ma olen rumal, siis kellelgi ei ole hea tunne. Aga teiselt poolt see eriala ja laval olemine – tundsin end kui kala vees.

Seega jah, ma võtsin koolist kaaslased, kellega ma siiani saan läbi, sõbrad ja sõbrannad, kellega ma siiani suhtlen. Aga seda aega ma mäletan kui keerulist aega – nii kooli mõttes kui ka Kuressaarest Tallinnasse mineku mõttes. Pidin juba keskkoolis ise endaga hakkama saama, aga Tallinn on ikkagi teine reaalsus: teised hinnad, teine suhtumine, see kiirus ja elutempo. Aga kuna meid on kasvatatud nii, et saame hakkama, siis võtsingi seda kui elu osa. Võibolla me nii palju ei vaadanud seda sisemist maailma sel ajal.

Edasi tuligi juba "Superstaari" saate aeg ja töö mõttes läks mul siis juba väga hästi. Ma olin tõesti nagu kala vees – olin laval, kogu tähelepanu oli minul, mulle väga meeldis rääkida endast nii, nagu ma tol hetkel olin. Ja see mulle intervjuude puhul meeldibki – ma olen igal hetkel ausalt andnud intervjuud. Mulle väga meeldib neid hiljem üle lugeda ja vaadata, kui palju olen muutunud. Olen alati nendes avatult rääkinud. Ma arvan, et 90-aastaselt on äge vaadata, mida ma 20-aastasena arvasin. Aga eks see on ka tabu olnud – olla hästi avatud. Enam muidugi mitte nii palju. Mulle meeldib, et saame kõigest rääkida, ka rasketest asjadest, toetavatest asjadest – see muudabki ühiskonna kogukonnaks.

Kui paar aastat tagasi Meie KG-le intervjuud andsid, ütlesid, et töötad laulmistöö kõrvalt jazzrestoranis Clazz programmijuhina. Millega praegu tegeled? Teletöö, teater, heategevusprojektid – teed kõike ikka suure kirega nagu kooliajalgi. Kuidas sa jõuad?
Kui see kõik ühte potti panna, siis see kõlabki suurelt, aga igapäevaselt ma võtan ühe uue projekti, näen, et mul on aega ja tahet seda teha, võtan selle vastu ja siis ma juba teen seda. Kindlasti mängib suurt rolli ka äraütlemine – äraütlemine nendest asjadest, mida ma olen elus juba kogenud ja mis energeetiliselt võib-olla ei anna enam nii palju, ei toida hinge. Ehk see tasu ei ole piisav – ja ma ei räägi materiaalsest tasust. See on keeruline küsimus, kuidas ma sellega hakkama saan või kuidas ma seda teen. Ma arvan, et me kõik teeme seda, vahet ei ole, kas oled pereema või tegeled avalike asjadega. Ma arvan, et mulle on antud omadus võtta inimesi sellisena, nagu nad on.

Vähiprojektis ma suhtlesin ka nende inimestega nagu võrdsetega, mul ei olnud mingit kaastunnet või kahjutunnet, mida mu ema kartis, et pean olema ettevaatlik, sest ma võtan kõike südamesse. Teisalt programmijuhina ma võtsin teise rolli, mitte küll ärinaise, aga ärimaailmas ma pean olema natuke konkreetsem, pean tegelema muusikutega, juhatama neid, mis päeval kes kus peab esinema, vaatama, kuidas helitehnikud kõigega hakkama saavad. See on keeruline sissevaatav küsimus ja ma võingi filosofeerima jääda. Aga ma arvan, et ma oskan kohal olla. See kohal olemine on tähtis.

Aga kellaajast kellaajani Sa tööl ei ole?
Ei ole, mul on projektipõhine töö. Minu jaoks on kogu see asi kuidagi kokku jooksnud. Mõnes mõttes olen ma justkui kogu aeg tööl, aga see on muutunud nagu tagasiandmiseks. Ma töötan inimestega või inimeste lõbustamisega laval. See kõik on omavahel seotud. Mu jaoks on piin, kui ma ei saa sealt energeetiliselt tagasi. Raha on juba omaette teema. See ei ole üldse tabu, raha on väga hea ja me peamegi sellega hästi läbi saama, aga kui ma tunnen, et töö on mentaalselt või füüsiliselt koormav, kuidagi ebamugav või ebameeldiv mulle, siis kohe annab mingi kelluke märku ja siis ma ei saa. See on nii suhetes, töös. Oluline, et ma olen ise terve, et jääksin tervikuks. Neid asju, mida ma teen, ei tee ma enam selle jaoks, et mul oleks vaja ennast tõestada. Need unistuste päevad annavad mulle vaimselt nii palju, need lapsed on täiesti teistmoodi silmadega, peaaegu nagu inglid. Mul on mitu last olnud, kes on kuu aja või nädala pärast surnud. Surm on samamoodi teema, mille peale mõtleme, millega me tegeleme, ja kui me sellega sõbraks saame, siis see annab tegelikult elujõudu juurde. Kui aga kardame seda, siis võtab elujõudu ära.

Olen aru saanud, et reisid ka palju?
Ma arvan, et see reisimine oli ka seotud kuidagi oma pea piiridest vabanemisega. Saamaks aru, et me oleme osake maailmast, mitte ainult Eestist. Mitte olla ainult siin keegi, vaid vaadata, kes ma maailmas olen. Mitte jällegi tõestamise mõttes, vaid näha erinevaid kultuure, arusaamasid, ühiskonnamudeleid. Aga iga reis on mul ka juhtunud täiesti kogemata. On tulnud tundmine, on leitud odavad piletid, minek! Selleks, et nõnda vabalt reisida, peab mingist hirmust üle saama. Näiteks kas mul on tööd, kui ma tagasi tulen, kas ma ära elan, kas ma saan reisil hakkama. Meil on ikkagi vanemate poolt kaasa pakitud elushoiuinstinkt. Mul on alati olnud side enda usaldamisega. Ema kasvatas mind hästi ja pani piirid paika, et tean ise, mis minu jaoks on hea ja mis ei ole. Nii et ma ei ole kunagi pea ees ohtlikusse olukorda hüpanud või kätt krokodilli suhu pannud.

Eredaid hetki on mul olnud väga palju, alustades ägedatega. Kariibi mere saartele näiteks lendasin üksinda, üks Eesti sõber oli seal. Me läksime õhtust sööma, mõlemad valgetes riietes, mul olid juuksed kinni pandud, olin ikka turist mustanahaliste keskel saarel, mis on sama suur kui Saaremaa. Läksime sööma ja hiljem mingisse džässibaari, kus oli avatud mikrofoni õhtu. Keegi seal juba laulis, ta oli ikka megaandekas. Teda oli fantastiline kuulata. Sõber ütles, et paneksin enda nime ka kirja. Kui olime juba välja minemas, kuulsin, et kutsutakse välja Teila. Sain aru, et see vist olen mina. Läksin lavale ja otsustasin nendesamade mustanahalistega teha mingit džäss-standardit, mis ühendab kõiki muusikuid, sest kõik teavad neid. Tegin „Bye-bye, blackbird'i“. Mul ei olnud ei enda lokke ega midagi, mis mu enda karakterit välja toovad, kasutasin vaid oma häält. Hakkasin laulma ja baaris inimesed tõusid püsti ja imestasid, et sellise inimese seest tuleb selline hääl. Ma ei ole sellist armastust mitte kunagi laval tunda saanud. Mul oli hääl. Mind peeti andekaks. Ma olin väga tänulik. Nad nõudsid, et ma teise loo ka veel teeks. Siis tegin „Summertime'i". Ma mäletan, et tegin mingi soolo ja mu hääl käis sellistes kohtades, mida ma ise ka ei usu, aga ta tundis end vabalt, sest see õhkkond oli nii armastav ja toetav. Võrreldes Eestiga, kus tol ajal komplimentide ütlemist oli vähe. See oligi kõik, mida mul sel hetkel vaja oli. See olukord näitas mulle, et kui mul on vaja, siis ma saan sellega maailmas hakkama.

Aga on ka olnud selliseid hetki, kus mul on pangakaardilt raha otsas, teise kaardi pealt võtta ei saa ja siis ma istun ega tea, kuhu edasi lähen. Aga need on kõige ägedamad õppimistunnid. Sa saad aru, et oled üksinda maailmas, siit pole edasi muud teha kui väike samm haaval edasi minna. Lihtsalt vaadata, kirjutada kellelegi, äkki keegi saab välja aidata. Mul on ühe korra olnud küll hetk, kus ma tahaks emale helistada, tunda end kui väike tüdruk ja öelda: „Ema, aita mind koju!“ Aga need on alati paari tunniga lahenenud ja ongi õppimise koht.

Mida nüüd talvel teed? Kirjutad muusikat ja vaatad endasse, nagu plaanisid?
Sain võimaluse olla kaks nädalat oma vanemate kodus ja sain selle oleku, mida otsisin, mõnes mõttes kätte. Samas muusika kirjutamist mina ei oska teha kohas, kus teised inimesed elavad või pereelu käib. See peaks olema nädalaks või kaheks spetsiaalselt võetud maja, selline bändilaagri moodi. Mulle natuke käib Tallinna elu juba vastu ja uurin ning võtan ääri-veeri sellest osa, mis siin Saaremaal toimub. Aga samas mulle on vaja avatud punti enda ümber, kes tõesti näeks samamoodi või mõtleks suuremalt või siis jälle detailsemalt.

Mulle on öeldud, et mul on võime näha detaile ja samas hooman suurt pilti. Sellega peab midagi ära tegema. Aga mul ei ole kiiret nende asjade tegemisega. See võib viiekümneselt ka tulla, või kuuekümneselt.

Oled mitmes oma intervjuus öelnud, et armastus on kõige tähtsam? Kuidas armastusega on? Kas Sinu elus on armastust piisavalt?
Ma arvan, et mu elus on väga piisavalt armastust. Ma tean, et nendes vanades intervjuudes ma mõtlesin päris armastust, armastust kahe inimese vahel, partneri armastust, lähiarmastust. Nüüd, olles vanem ja targem, tean, et see on enda armastus. See ongi kõige olulisem maailmas – sest millest algab maailm? Sinust endast. Peresüsteemides algab asi sinust endast, me võime öelda ka naisest. See algab sinust, ja kui sa tõesti saad aru, et sa oled väärt, sul ei ole vaja tõestada midagi ... Sa oled väärt kogema seda, mis maailmas toimub. See on selline äratundmine, mida ma soovin kõigile. Et tekiks see, et mina olen number üks, minu ruum on number üks. Ja siis teisena tuleb kes – mitte lapsed, vaid mees. Kui see armastuseruum on omavahel hästi korras, harmoonias hoitud, mitte et see peaks olema probleemideta, muredeta, siis tulevad alles kolmandaks kas lapsed või vanemad. Ma olen endiselt selle poolt, et armastus on kõige tähtsam igal pool, igas hetkes.

Just esmaspäeval käisin ühel koolitusel, kus koolitaja ütles tabavalt, et armastus on neutraalne tähelepanu. See tähelepanu, mis sa saad oma kaaslaselt, otsid või ootad, et see tuleb neutraalselt plaanilt. Mitte nii, et mul on vaja midagi saada või endas midagi täita. See võib olla meie vahel, sugulaste vahel. See on tähelepanu, millelt ma ei oota midagi tagasi. Ma ei taha, et sa ennast muudaks või midagi. See oli minu jaoks väga uus ja huvitav mõte. Neutraalne tähelepanu mingi asja suhtes – eriala, töö ... Kui see on igas hetkes, igas päevas sinuga koos, siis sa oledki õppinud juba ennast armastama. Mul on siis see anum täidetud, mitte küll kogu aeg, aga siis muutuvad kõik asjad juba armsaks. Samamoodi see „ei“ ütlemine tuleb siin mängu. Kui sa sorteerid need asjad ära, mida sa tegelikult ei taha teha, siis ongi kõik juba see, mida sa tahad teha ja sa tegelikult armastad nende tegemist. Laulmine on kindlalt see, mida mina eluaeg teen. Vahet ei ole, kas see on Lümandas lõkke ääres või siis suurtel lavadel – minu jaoks on kõik teretulnud. Sõltub, mida ma kogeda tahan. Ma ei tea, mis mu eluraamatusse veel kirja pandud on. Aga tähtis on öelda, et see on mõnikord ka raske. Armastus on ka raske – see on vahepeal töö. Partneriarmastus on ka vahepeal töö. Aga nüüd ma proovingi seda teadmist – armastus on neutraalne tähelepanu – oma ellu rakendada, ka töös.

Siit ongi sobiv jõuda Sinu kunagise mõtte juurde – kas bluesibaar Saaremaale mere äärde tuleb, millest mõni aasta tagasi unistasid?
See on täiega mõte! Lihtsalt ma tõesti olen see, kes tahab minna jõevooluga kaasa, ma ei taha minna vastuvoolu, sest see tekitab pingeid. Proovi ise jões vastuvoolu ujuda. Kõik, mis see vool endaga kaasa toob, ma võtan kahe käega vastu ja annan endast sada protsenti. Ma arvan, et see võib-olla ongi üks asi, mis on mind iseloomustanud – see vastuujumine on nii kange ja piinarikas, aga kui sa lased lahti ja lähed vooluga kaasa, siis see ei tähenda seda, et sa ei pea mitte midagi tegema või lõsutad diivani peal või ei võta elust osa, vaid et sa lased lihtsalt mingitel asjadel tulla ja siis annad endast sada protsenti ja siis hakkad tööle. Aga mul on nüüd veel ägedam mõte juurde tulnud. Selline, et ma tahaks maja mägedes kuskil soojemal maal, mis oleks nagu retreat, kuhu inimesed tulevad, juba see kohalolu, nii minu kui looduse kooskõla oleks inimese sisu avav, et ta oleks vastuvõtlik iseendale ja armastusele, et inimesed kasvaksid ja õpiksid. Selline pilt on mul nüüd ka. Aga ma arvan, et ma jõuan kõike teha.

Kas vilistlaste kokkutulekule plaanid tulla? Mida koolile juubeliks soovid?
Ma ei tea, miks ma ei peaks tulema. Mul ei ole see päev kinni, aga nüüd on. KG õpilase elu mõjutab see, et KG on natuke vabam kool. Minu jaoks vähemalt olid need õpetajad, kes mulle sattusid. Ta andis vaimule vabadust. Aga ma tõesti tahan koolile soovida veel rohkem seda, et võetakse uut vastu ja et oleks jõudu sellega tegeleda ja kahelda kõiges vanas ka vahepeal. Mida ma arvan, et meie kool tegelikult ka teeb – ta on ikkagi selline kunstiline kool olnud. Aga just teile, õpetajad, jõudu!