Väike lugu sellest, missuguseid töid tehti ühes väikeses talus. 

Aastaring popsitalus

Meil oli väike popsitalu ja suuri talguid ei peetud. Sügisene rehepeks oli kõige mahukam töö. Küla peale oli üks rehepeksumasin, mis käis perest peresse. Selle peal oli üks mees, kes hoolitses masina eest, aga töö tegid ära ikka pere inimesed.

Sügiseti oli sõnnikuvedu, siis tulid küll küla inimesed appi. Nelja hobusega (vankritega) viidi sõnnikut põldudele. Mehed viskasid laudast sõnniku peale ja viisid põllule, naised laotasid laiali.

Sügisel tapeti siga, aga Küdemal ei tehtud verivorste, ainult sülti ja tanguvorsti.

Sügisel olid ka linalõugutamise talgud. Linaviht pandi masinasse, mis puhastas selle ära, ja välja tuli selline taku moodi moodustis, mis kammiti läbi. Järele jäid sellised pikad vihud, millest tehti lõnga.

Talvel käisid mehed hobuse ja reega metsatöödel küttepuid ja palki tegemas.

Toas tegid mehed suuri tünne. Naised kraasisid villa ja ketrasid lõngaks, millest tehti kangast, sokke, kindaid, kampsuneid.

Kevadel künti, pandi seemned mulda.

Suvel tehti loomadele heina. Hein lõigati vikatiga maha. Lapsed aitasid heina kaarutada. Kui hein oli kuivanud, riisuti see okstest tehtud alusele kokku. Nende alustega viidi hein põlluäärsesse küüni. Talvel viidi sealt reega hein koju.

Suvel tehti ka lammastele puuokstest suured kimbud, mis anti neile talvel söödaks. Lapsed aitasid suvel peenraid rohida.

Veel käisid lapsed kogu küla lambaid karjatamas mere ääres. Aeg-ajalt ajasid kõik küla naised lambad kokku ja viisid merre, et nad puhtaks pesta. Lapsed sealjuures vaatasid, et lambad veest välja ei lipsaks.

Loo pani kirja Märt Berens koos vanaema Anitaga.