Kui kaua Sa oled näidelnud?
Kutselise näitlejana aastast 2002 ehk siis 15 aastat, aga kooliajal ka, nii et varsti saab juba peaaegu 20 aastat.

Nii et näitlesid juba kooliajal ka?
Tuli ette. Kooli näiteringis ma ei käinud, käisin linna näiteringis, kus olid põhiliselt vanemad inimesed, seal oli pensionäre ja keskealisi, nooremaid sel hetkel ei olnudki peale minu, aga selline väljund oli olemas.

Aga kooliajal sind siis huvitas palju näitlemine?
Eks ta ikka huvitas, aga huvitas ka teatris käimine, ma käisin hästi-hästi palju teatris, päris palju etendusi sai ära nähtud. See huvitas väga, aga mängimine ka.

Milline on sinu arust su suurim saavutus?
Ma ei oskagi nii täpselt vastata, eks see võib-olla kunagi saab selgemaks. Ma arvan, et nii võib öelda küll, et kui sa teed elus sellist asja, mida sulle meeldib teha, mis on su hobi ja kirg ja kui see on ühtlasi su töö – see on väga suur asi, kui saab sellist asja teha. Minul on see õnn küll, et ma teen sellist asja, mis mulle meeldib.

Kuidas häälestad end etenduseks?
Sõltub, etendused on väga erinevad, mõni etendus ei vaja erilist häälestust, aga mõne tüki puhul, kus on vastutusrikas roll, siis ikka. Jalutan või olen lihtsalt iseendaga, mõtlen, kuulan muusikat. Aga jalutamine värskes õhus ja õues – see aitab, selline lihtsalt mitte millegi peale mõtlemine on väga hea häälestus.

Kuidas saada lahti lavahirmust?
No kas sellest lahti saab, väike lavahirm peab alati olema, ilma selleta pole ka õige, aga ütleme, et sellist halvavat hirmu ei tohiks olla. Sellest saab lihtsalt läbi mõtlemise ja mõtestamise lahti. Siis kaob see hirm ära, kui sul on selge, mida sa pead tegema, kui sa oled konkreetne. Kindel endas, et sa näed seda, mida sa pead tegema, see tegelikult võtab hirmu ära. Ebakindlust tekitabki segadus, aga kui on harjutatud ja on kindlus, siis võtab see halvava hirmu ära. Tuleb mõtelda see asi läbi enda jaoks.

Millised mõtted käivad sul peast läbi enne ja peale etendust?
Väga erinevad, eks see sõltub, milline päev on olnud, kõik on väga erinevad. Mingit ühtset mõtet ei ole, aga ma arvan, et see on nii nagu kõikidel, üleüldse elus aset leidnud asjadele. Mingeid erilisi mõtteid ei ole, ikka tavalised inimese mõtted.

Kas pärast etendust on kergem olla ka, nii-öelda koorem kaelast langenud?
On ikka, sõltuvalt ka sellest, kuidas etendus enda jaoks läinud on. Kui vahel tunned, et läks ikka enda jaoks kehvasti, siis ikka kripeldab tükk aega, terve õhtu võib olla halb olla. Mingis mõttes ikka, iga õhtu on mingis mõttes eneseületus ja peale seda, kui ennast ületad, siis on ikka kergem olla.

Milline on sinu suurim hirm näitlemise juures?
Ühte kindlat suurt hirmu ei ole, sellist ühte kindlat, väljakujunenud hirmu. Jah, ei olegi, ei oskagi vastata sellele küsimusele.

Milline on suurim viga näidendi juures, mida saab teha?
Kui võetakse mingi materjal, aga ei loeta seda korralikult läbi, hakatakse mingit muud asja sellest tegema, mida sinna sisse kirjutatud ei ole. Ma arvan, et see on kõige suurem viga, kui pookida materjalile külge mingit asja, mida autor pole mõelnud.

Aga on sul sellist kogemust ka?
On ikka, seda on ette tulnud, kus lavastaja pole matrerjalist aru saanud või tõlgendab nii, nagu autor pole mõelnud, ja siis tekivad käärid. Kehva materjali puhul ei ole see nii traagiline, aga kui on väga hea materjal, siis on võimalik see ära nii rikkuda, kui pole sellest aru saadud, pandud juurde asju, mida antud materjali juurde pole mõeldud.

Mida ütleksid edasi teatriõhtu näitlejatele?
Ma ütlen neile seda, et kõige tähtsam on, et te teeksite seda asja rõõmuga. Kui te ise usute, mida te teete, siis ei ole vaja ju mitte millegi pärast muretseda, siis lähebki kõik väga-väga hästi. Kui te ise sellesse usute, siis usume meie ka, kes me vaatame seda asja. Rahu, rahu, väike pabin on hea, aga üldiselt säilitada rahu ja valesti teha pole võimalik, kui sa midagi teed ja seda väga usud, siis läheb kõik õigesti, seda ütlengi.