Mis tundeid Kuressaare Gümnaasium sinus täna tekitab?
KG tekitab minus siiani väga ilusaid emotsioone, kuna veetsin juba lapsepõlves palju aega koolis. Vaatamata sellele, et ise veel koolis ei käinudki, võttis ema mind ikka vahel kooli kaasa. Nii ma siis olin temaga muusikatundides, jooksin ja möllasin koridorides ning vaatasin ja imetlesin neid “suuri” inimesi, kes koolis olid. See oli, on ja jääb minu teiseks koduks.

Hakkasid laulmisega tegelema juba väga varajases eas. Kuidas sinu lauljatee koolis kujunes?
Kooli tulles oli meil tollel ajal valikus kas majandusklass või kunstide/muusikaklass. Ilmselgelt mina valisin muusikaklassi, mis siis tähendas, et klass löödi muusikatunniks lahku ja meie saime rohkem muusikalist süvaõpet. Tegime ka ansamblitundi, mängisime plokkflööti ning saime juba algseid muusikalisi teadmisi. Alguses laulsin ema käe all, kuid mingil hetkel ema nägi, et ma väga ei kuula teda, kuna siiski ta oli mu ema. Siis otsustas ta mind panna hoopis Sirje Medelli juurde laulma, kus laulsin kuni 6.–7. klassini. Peale Medelli lahkumist Saaremaalt asusin laulma Laine Lehto juurde, kellega laulsin gümnaasiumi lõpuni. Moodustasime algklassides klassiga ka tüdrukuteansambli nimega Milimali, mis jäi püsima kuni põhikooli löpuni. See arendas muusikaliselt väga palju. Kui Laine juurde solistiõppesse läksin, kutsus ta mind laulma ka segaansamblisse Sa:rlaine, kus sel ajal laulis ka Teele Viira, mulle tänaseks hea sõbranna. Läbi selle saimegi Teelega tegelikult esimest korda tuttavaks ning see side ei ole katkenud. Gümnaasiumis moodustasime ka oma klassi tüdrukutega ansambli Kapriis, kuhu kuulusid Lelet Aavik, Kaia Jalakas, Karoliine Kask, Kristel Aaslaid ja mina ning juhendajaks sai minu ema Helle Rand. See ansambel oli minu jaoks kõige vingem ja erilisem, kuna me kõlasime nii hästi kokku ning meil olid nii ägedad ja lõbusad proovid. Seda aega meenutan naerulsui.

2009. aastal peale gümnaasiumi lõpetamist otsustasid enda tulevase elu siduda muusikaga. Astusid edukalt sisse Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli. Mis sinu elus siis muutus?
Muutus palju, et mitte öelda kõik. Minus algas professionaalseks muusikuks saamise protsess. 2009. aasta oli tegelikult keeruline aeg, sest Eestis oli parasjagu majanduskriis ja sellest lähtuvalt võttis riik koolidelt rahasid vähemaks ning tol aastal võeti poplaulu erialale sisse vaid kolm inimest (eelneval aastal võeti 9). Mäletan, et kui ma seal ukse taga nende 50 inimesega ootasin, siis mõtlesin: mida ma siin teen? Kõik teised tundusid nii head ja olin kindel, et mina nende kolme õnneliku hulka ei kuulu. Kuid saatus tegi omad korrektuurid. See määras väga palju minu teel.

Mis on kõige olulisem teadmine, mille Otsa-koolist kaasa võtsid?
Ei tasu ennast teistega võrrelda, tuleb teha enda asja ning uskuda sellesse. Ära ole liiga kriitiline enese suhtes! See teeb sulle löpuks pigem liiga, tekitab sinu ümber piirid.

Peale kooli lõpetamist ei läinud sa nn üheksast-viieni-tööle. Millises rütmis elasid?
Hakkasin juba kooli ajal töötama, tulid esimesed muusikalide pakkumised, bändid ja esinemised ning kõik kujunes kuidagi väga sujuvalt. Ma arvan, et II-III kursuse löpus ma väga enam vanematelt raha ei küsinudki, tekkisid oma sissetulekud. Üheksast-viieni-tööle ma tõesti ei läinud ja eks see rütm oligi tegelikult mingil hetkel vägagi paigast ära. Esinemised on enamasti öised ja seetõttu olid teises rütmis magamine ja produktiivsus. Läksin enamasti umbes kolme paiku öösel magama ning ärkasin enamasti kell kümme. Elasin sellises rütmis 7–8 aastat. Eelmisel aastal tundsin, et tahan sellest rütmist välja saada, ning tegin vajalikud muudatused. Nüüd üritan nii 22.00–00.00 vahel magama minna, et hommikul kella 7.00–9.00 vahel tõusta ja tegutsema hakata. Tunnen selles rütmis ennast väga palju paremini, kuid kindlasti tuleb ka praegu ette esinemisi, mis uue rütmi vahepeal teistpidi keeravad. Samas olen jõudnud hetke, kus valin esinemisi rohkem ning julgen enda eest seista ja väga hilistest kellaaegadest loobuda.

Kirjelda lühidalt noore ja vabakutselise muusiku elu.
Muusiku amet on väga mitmekülgne. Seda on isegi veidi raske seletada, sest erinevaid tahke on tõesti palju. Olen õppinud nende aastate jooksul kõike ise tegema. Olen n-ö iseenda manager, mis siis tähendab hinnapakkumiste moodustamist ning klientidega suhtlemist, sponsorite ja koostööpartnerite leidmist, sotsiaalmeedia haldamist, pressiteadete kirjutamist, intervjuusid ja kõike muud, mis selle juurde käib. Muusikakirjutamine on aga jällegi täiesti teistmoodi asi, mis ka kuulub minu töö juurde. Sõnade ja viisi kirjutamine on protsess, mis ei toimu üleöö ning tihtipeale on vaja kindlat emotsionaalset tasandit, et midagi head teha. Laval olles tunnen ennast aga kõige kodusemalt ning mõnusamalt, see on minu töö kõige parem osa. Samas on see osa, mis nõuab emotsionaalselt ja füüsiliselt väga palju energiat. Näiteks annan endast laval mõnel pikal ja raskel esinemisel alati 120%, kuid peale seda olen paar päeva energiast tühi ja peangi n-ö akusid laadima. Kõige keerulisem on leida seda akude laadimise aega.

Sul on põnev esinejanimi, inglisekeelne otsetõlge sinu nimest. Kuidas sinust sai WINDY BEACH?
WINDY BEACH sai minust nii, et Otsa-koolis käies hakkas Kusti Lemba või Eric Kammiste (ma ei ole kindel, kumb) mind niimoodi hüüdma. Ausalt öeldes alguses see justkui häiris mind, läksin isegi pahaseks, kuid mingil hetkel harjusin selle nimega ära. Olin selle justkui unustanud, kuniks 2013. aastal Ameerika reisil Coachella muusikafestivalil olles nägin Janelle Monae’d live’s (kolmandas reas) ja mulle tuli nägemus, et ma pean hakkama muusikat tegema  WINDY BEACHi  nime all ning sellest saab n-ö minu artisti alter ego.

Oled tänaseks andnud välja ka oma esimese plaadi. Kuidas see sündis?
Andsin aastal 2016 välja oma debüütalbumi “WINDY BEACH”. Väga suureks abiliseks oli mulle KG vilistlane Priit Uustulnd aka ULA, tema oli selle plaadi produtsent ning lõime kõik lood koos. Sõnade osas tuli appi Mari Tamm ja väga erilise disaini lõi plaadile Helene Vetik (Hmmm Studio), kes sai minu visioonist täpselt aru ning tegi disaini, mis läks ideaalselt kokku minu brändiga. Plaadi salvestas, mixis ja masterdas Bert Prikenfeld. Rohkem abilisi väga ei olnudki ning sellesse plaati on panustatud palju minu enda tööd ja vaeva. Protsess oli päris keeruline ja pikk, kuid väga väärt kogemus. Hüppasin ju vette uues ja tundmatus kohas. Pidin ujuma õppima ja seda ma ka tegin.

Ometigi otsustasid sa eelmisel aastal uuesti kooli minna, seekord Tallinna Ülikooli. Mida seal täpsemalt õpid?
See otsus tuli kogu WINDY BEACH’i – kui brändi ja artisti – üles ehitades. Tundsin, et tahan enda turundamise ja reklaamimise protsessi kohta veel teadmisi koguda ning end selles vallas harida. Astusin Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia erialale.

Millega täna tööalaselt tegeled?
Põhitöö on hetkel siiski suurel määral seotud laulmisega. Eelmisel aastal katsetasin erinevaid töökohti: olin Tallinna Ülikoolis kommunikatsiooni- ja turundusjuht, proovisin kätt ka Cuba Filmsis produktsiooni assistendi ja castingu-juhina. Elu on ikkagi tahtnud nii, et suunaksin oma energia ja eneseväljenduse laulmisesse. Viimasel ajal on väga põnev ja uus väljakutse olnud ka erinevatel üritustel õhtujuhiks olemine. Nn vabakutselise lauluõpetajana on mul hea meel, et õpilased on mind ise üles leidnud. Ma naudin väga laulmistundide andmist ja enda teadmiste edastamist. Suur rõõm on näha oma õpilaste arengut.

Lõpetasid Kuressaare Gümnaasiumi 31. lennu. Sellest saab juba üheksa aastat. Millised on sinu suhted keskkooliaegsete klassikaaslastega täna?
Mu isa siiamaani naerab seda, kuidas meie klass vahetult peale gümnaasiumi lõpetamist juba kuu või kahe pärast klassikokkutuleku korraldas. Usun, et see iseloomustas meie klassi ja inimesi kõige paremini siis ja tegelikult iseloomustab ka täna. Suure osa õpilastega olime koos juba lasteaias, läksime koos esimesse klassi ning läbisime ühiselt ka teised kooliastmed. See oli kindlasti üks põhjustest, miks me nii kokku kasvasime – olime ju üksteise elus ligi 12 aastat järjest.
Praegu saame kokku pigem harva, kuna koolist on nüüdseks möödas juba 8 aastat. Kõigil on oma eludega palju tegemist, aga igal talvel või suvel üritame korrakski kokku saada, uudised ära rääkida ja siis uuesti edasi joosta. 31. lennu E klass on minu jaoks siiani imeline. Need on inimesed, kellest siiani mõtlen ja räägin ainult heaga. Hoian neid väga erilises kohas oma südames ja soovin neile alati eluteel edu ja head!

Sinu klassijuhataja Anne Mets on sind tugevasti mõjutanud. Milline õpetaja ta sinu jaoks on?
Oi, Anne Mets on minu teine ema. Kui Helle oli kodus minu ema, siis koolis oli selleks Anne. Seda on raske sõnadesse panna, mis need kaks naist minu ellu andnud on. Anne võttis minu klassi juhtida juba viiendast klassist ja kui oli aeg gümnaasiumi minna, siis palusime, et Anne tuleks meiega ka edasi. Tal oli nii hea meel seda kuulda, Anne oli mulle klassijuhatajaks kaheksa aastat. Kui sa küsid Anne kohta, siis ütlen seda, et koolis töötades ta oli alati nii elegantne naine – küüned lakitud, soeng sätitud ja mis imeline süda sellel naisel sees on! See suur süda, mis andis armastust kõigile meie klassi tüdrukutele ja poistele. Oli näha, et ta kaitseb meid alati ning hoolib ja hoiab meid kui oma linnupoegi. Ta hüüdiski meid nii – “minu linnupojad”. Siiani kuulen enda kõrvus Anne lõkerdavat naeru, kui me nalja tegime. Käin Annel siiani külas, kui Saaremaale satun. See on nii tavaline, et mõnel tähtpäeval või kui tuleb tunne peale, helistame Annekale ja läheme talle külla. Ta võtab meid alati oma kodus avasüli vastu. See õpetaja õpetas meie klassile kokkuhoidvust ning armastust.

Kas vilistlaskokkutulekule plaanid tulla? On see sulle oluline?
Ikka  plaanin tulla. Kui parasjagu mingeid esinemisi ei ole, siis kindlasti tahan kohal olla. Nagu ütlesin, siis KG on minu teine kodu ja ikka on oluline näha, kuidas kool muutub ja areneb. Hea meelega panustan, sest palju teadmisi ning kogemusi on just sellest majast tulnud. Siinkohal üleskutse ja palavad tervitused  31.e-le – näeme kokkutulekul!