Kaunis tava on sünnipäevadel tulla kokku, soovida head, ajada pikemalt juttu ja teha toredaid kingitusi. Muusikaõpetajate kutsel on KG juubeliaastal oodata kooli igas kuus muusikutest vilistlasi. Nad tulevad kõigi kooliastme õpilaste tundidesse ja ka aulasse suurematele muusikalistele kohtumistele.

Algus on tehtud. 8. septembril andis 9. ja 12. klassis tunde 20. lennu vilistlane Andre Maaker. Kohtumisest klassijuhataja Merike Kiviloga sündis mahukas intervjuu. Head lugemist!

Pilvi Karu

Tere, Andre! Rõõm sind taas näha. Me olime kaua koos – juba põhikoolis olid minu klassis ja olid ka mu esimeses keskkoolilennus ning lõpetamisest saab juba 20 aastat ehk olite 20. lend. Aeg lendab ... Lõpuaktusele sa ei saanud jääda, sest ees ootas kontsert Pärnus ja neid kontserte jagub sul siiani, on nii? 

Tere! Jah, aeg lendab ja see lõpuaktusest ilmajäämine oli päris märgiline ja ma mäletan seda seika päris hästi – Mark Soosaar korraldas tol ajal Pärnus öö läbi kestvaid konkursse, kus igal aastal oli valitud teatud teema ja osalised pidid ühe loo põhjal improviseerima (näiteks Biitlite „Yesterday“ või Edward Griegi „Per Güntist“ oli teemasid või mõne muu teose põhjal). Seda Lühema Öö konkurssi kandis ETV veel üle. Ja sinna ma kiirustasin ning aktusel jäi olemata. Konkurss hakkas päikseloojangul pihta ja kestis päiksetõusuni ja neid konkursse korraldati viis-kuus aastat.

Kuidas sul läks?

Ma ei mäleta, et oleksin medalit ära teeninud, aga hästi läks. Me tegime siis Sirje Medelliga koostööd.

Ja kuidas su edasine elu kulges? Mäletan, et läksid minu üllatuseks Pedasse ehk nüüdsesse Tallinna Ülikooli infoteadust õppima – oli nii?

Jaa, nii oli. Ega ma 12. klassis õieti ei teadnud, kuhu minna ja mida ma õppida tahan ja pigem vaatasin, kuhu ma oma eksamitulemustega üldse sisse saan. Ja infoteadusse ehk raamatukogutöö erialale ma siis läksin puhtalt sellepärast, et kuhugi minna. Ma matemaatikaeksamit ei teinud ja minu muude eksamitega eriti valikuid ei olnud.

Kauaks sa siiski sinna ju ei jäänud?

Ega jah, olin seal pool aastat ja sain aru, et see siiski pole see ning järgmisel aastal, 1999 läksin Tallinnasse Otsa kooli estraadiosakonda kitarri erialale. Seal olin ma ka vist umbes poolteist aastat ja siis tundsin, et ma ei taha Tallinnas üldse olla. Tundus, et kogu energia kulus ühistranspordi peale, kuidagi trolli ootamisele ning üürikate otsimisele. See olme tundus minu jaoks asjatult koormav. Ja juhtus, et sattusin Viljandisse ning üks mu tuttav näitas kultuuriakadeemia instrumentidega hästivarustatud ruume ja vastselt 2001–2002 renoveeritud maja ning seal olid hästi toredad inimesed ja pakutavad erialad äratasid minus huvi – pärimusmuusika ja folk. Elamine oli ka palju lihtsam – liigud rahulikult jala kooli ja ühika vahel. Ja tundsin, et tahan sinna minna ja rahulikult oma asjadega tegeleda. Tagantjärgi pean tunnistama, et Tallinna periood oli siiski ka minu jaoks hästi oluline – just kontaktide ning tutvuste poolest, sest siis kohtusin Otsa kooli ja muusikaakadeemia inimestega, kellega siiani koostööd teen.

Põhikoolis olid sa rohkem puhkpillide peal? 

Jah, ma õppisin klarnetit ja saksofoni ning 9. klassis lõpetasin Matis Männa juures muusikakooli puhkpilli erialal. 

Ja siis leidsid tee kitarri juurde?

Ja see oli 9. klassis, kui mu muusikaõpetajaks oli Marge Roose ning me olime oma ansambliga tema juures kodus ja tal oli seal kitarr ning hakkasin seda näppima ja tekkis mingi huvi. Ning Matis Männa soovitas minna Tiit Pauluse juurde, et temalt on palju õppida ja igal juhul jätka. Ning siis gümnaasiumis ma hakkasingi kitarri õppima ja kuna mul oli muusikakoolis juba eelnevalt teooria omandatud, olin Tiidu juurde minnes väga valmis vastu võtma, mida tema pakkus. Mul oli ju põhi kõik olemas ja sealt läks kitarriõpe kiirelt edasi ning see oli väga huvitav aeg.

Sa mainisid kooli ajal laulmist ja ma mäletan, et siis laulsid sa ansamblis. Aga kas sa nüüd ka laulad?

Kooli ajal mind nagu pandi laulma, et tule ansamblisse, aga siis ma laulmisega seoses end mugavalt ei tundnud. Aga viimase pooleteise aasta jooksul on mul tekkinud tõsisem huvi laulmise vastu. Viimasel ajal on tulnud päris palju laulda ja alguse sai see sellisest kooslusest nagu trio Romansid. Eile just esinesime Viljandis.

Selles trios on Juhan Suits ja Ruslan Trochynskyi ja laulu värk tekkis käigupealt ühel soojal septembripäeval ühes kohvikus kaks aastat tagasi. Mul oli lapse kitarr kaasas ja istusin ning sõrmitsesin seda. Ja Ruslan tuli ning hakkas kaasa laulma ja siis me kahekesi jämmisime ja Ruslan, kes on aastaid teinud bändi Svjata Vatra, mis viljeleb jõulisemat folki, arvas, et me võiksime midagi koos teha, aga midagi pehmemat, näiteks romansse. Ja läkski asjaks – Ruslan laulis ukraina ja vene romansse ja ühes proovis arvas ta, et ma võiks ka eesti lugusid teha. Ja siis ma mõtlesin, et miks ka mitte. Ma natuke kartsin algul, et kas ma julgen laulda ja häält tegema hakata. Aga võtsin julguse kokku ja nii see läks. Laulmine on minu jaoks viimase pooleteise aasta jooksul aktuaalne teema – olen käinud Pilvi Karu juures laulutunde võtmas. Minu jaoks on see uus väljakutse.

Kusagilt olen kuulnud, et sa oled Hispaanias käinud. Mis asja sa seal ajasid?

Sinna viis mind kitarrimäng. Hispaania on ju tegelikult akustilise kitarri kodumaa ja seal on flamenko muusika, milles kitarr on hästi kodus. Kitarr ei ole igas muusikastiilis väga esikohal, näiteks klassikalises muusikas on ta nagu vaeslapse osas – suured pillid on klaver ja viiulid ning hääl, millele on kirjutatud suuri teoseid ja mis on seda stiili kujundanud. Ka džässmuusikas on valdavalt domineerivad näiteks saksofon, klaver, mis on stiili kujundanud. Kitarr muidugi hilisemal ajal on ka muutunud olulisemaks. Aga flamenko stiil on just see, kus akustiline kitarr on kesksel kohal ja selle stiili tunnuseks. Kitarril on seal palju rikkalikumalt väljendusvõimalusi – jõulist rütmi ja sellist igatsevat, melanhoolset külge on hästi palju. Ja kui sa kitarriga tegeled, siis see stiil ei jää märkamata. Flamenko kitarristiil on väga kaugele arenenud mängustiil. 2014. aastal käisin Hispaanias esimest korda. Kuklas oli see mõte ammu ning siis võtsin ette, tegin taotluse ja sain täiendõppeks raha ja nüüdseks olen teinud kolm flamenko-ekspeditsiooni: esimest korda olin kaks nädalat, 2015. sügisel kolm nädalat ja selle aasta aprillis olin taas kaks nädalat Hispaanias õppimas.

Kas sellest ekspeditsioonist on midagi ka plaadi peale saanud?

Jaa, tegin plaadi „Andalusian Illusion“ („Andaluusia illusioon“). Selle muusikaga tegeledes tekivad mingid oma ideed ja lood ja plaadi tegemine aitab selle ära vormistada – kui need lood on saanud plaadile, on nagu hinges rahu.

Palju sa üldse plaate oled välja lasknud?

Sooloplaate, kus ma üksi teen, on kaks. „Minu laulu pidu” on varasem, kus peal on laulupidude lood ja koorilaulud. Mõtteid ja ideid on palju ja ma kipun olema kaootiline – mul on killukesi igal pool. Mul polegi plaatidest täpset ülevaadet. Mul on CDd, kus ma olen kaasa löönud külalisena kas lauljate või teiste instrumentidega koos. Ma vahepeal tegin ka stuudiotööd – mul oli kodus stuudio ja ma salvestasin teiste plaate Tuhalaanes, maakodus. Aga viimased kolm aastat olen sellest eemaldunud, kuidagi ammendus see ega pakkunud rõõmu. Aga plaate, millega ma miskitpidi seotud olen, on umbes viiekümne ligi.

Olen kuulnud, et me oleme nüüd ka ametivennad ehk et sa oled ka õpetajaks hakanud. Räägi sellest. 

Õpetamine sai alguse Tallinnas Otsa koolis käies, kui oli vaja lisateenistust leida ja mul olid seal siis mõned eraõpilased, kellega ma siis paar-kolm aastat tegelesin. Viljandisse minnes ma käisin ühe aasta Paides (2003) muusikakoolis kitarriõpetajaks ja see oli koormav, et pidi nii kaugel käima, ja kui sa oled vabakutseline ning üleöö on vaja olla kuskil proovis ja esinemas, aga tunnid ja tunniplaan koolis ei ole ju paindlikud. Siis tuli õpetamisse paus.

Nüüd Viljandis kultuuriakadeemias õpetades on asi tudengitega lihtsam, ma saan aegu liigutada – suured inimesed ja alati leiab uue aja ja võimaluse, kui midagi vahele tuleb.

Aga õpetanud olen ma juba 10 aastat Kuressaare Kitarrilaagris – aastast 2007 igal aastal.

Mida see laager endast kujutab? 

Esmaspäeval tullakse kokku ja laupäeva õhtul on lõpukontsert. Tavaliselt 30–35 osalejat üle Eesti.

Ja sa vead seda täiesti üksi?

Jah, täiesti üksi. Tegelikult oli Tiit Pauluse idee, et selline asi võiks olla ja alustasime me koos, aga põhimõtteliselt kogu see korraldus ja kokkulepped ja aruanded on minu teha. Aga asi on sisse töötatud ja sa juba tead, kuidas ja mida teha tuleb. Õpetamine iseenesest on mulle alati meeldinud. See protsess pakub mulle huvi, et kas ma suudan asju selgeks teha ja näha, kas õpilane minust aru saab. On väljakutse leida õigeid mooduseid ja viise, kuidas õpilasele asi selgeks teha ja et ta hakkaks seoseid nägema – see pakub mulle väga huvi. Ja kui mul tekib hasart ja õpilane tuleb kaasa, siis võib vabalt ühest tunnist kujuneda kaks. Õpetamise juurde Viljandi Kultuuriakadeemias jõudsin ma kahe aasta eest, kui ise sinna õppima läksin. Mul jäi Otsa kool pooleli ja ka Viljandis esimesel katsel ma ei lõpetanud – tegelikult polegi peale keskkooli siin midagi ära lõpetanud. Aga nüüd kolme aasta eest, kui mu noorem poeg Viljandis kooli läks, siis käis peas plõks, et nüüd on õige aeg jälle õppima asuda: mõlemad lapsed lähevad hommikul kooli ja papa võiks ka ühe kooli lõpuni teha – ega mul palju teha ei jäänud ja olengi nüüd usinalt asja ette võtnud, et bakalaureuse tehtud saaks. Ja kui kooli läksin, siis öeldi, et võiksid peale õppimise võtta ka mõned õpilased – ja mul on paar aastat nüüd olnud kultuuriakadeemias päris suur koormus rütmimuusika osakonnas – kitarriõpilased ja ansamblid – ja olen andnud ka improvisatsiooni metoodikat. Ja selleks on aeg nüüd küps, sest olen saanud vanemaks ja noortega koosolemine on õpetamise lisaväärtus ja eriti nautisin uuesti koolipinki minemist – see oli uus kvalitatiivne muutus minu jaoks. Vabakutselisena pead sa kogu aeg kõike tegema, vastutama, kokku leppima jne. Aga nüüd on õppimine minu jaoks kvaliteetaeg. Suur luksus on see, et sul on klass ja aeg paigas, õppejõud olemas ja sa mine kohale ja vaid õpi. See pole enam kohustus, vaid tõesti kvaliteetaeg – kuulad psühholoogia loengut või muusikateooria ainet – see on värskendav, uudne ja väga nauditav. Sa saad nagu teenust: lähed kohale ja sulle pakutakse teadmisi. See ei tundu enam kohustusena, vaid naudinguna. Muidu oli koolis ikka tähtajalisi töid ja sundusi ja see ei pakkunud enam rahuldust. Aga nüüd on mul olnud pikk hingetõmbeaeg vahel ja praegu tunduvad kõik ained huvitavad ja saan leida erinevaid seoseid ainete vahel. Mul on juba nüüdseks ainekava ained tehtud ja kevadeks on jäänud lõputöö.

Kuidas su lastel läheb? 

Vanem poiss Holger käib kuuendas klassis ja noorem Daniel kolmandas.

Kas poisid ka muusikakoolis käivad?

Holger on õppinud klaverit, on muusikakooli 5. klassis ja mängib trompetit. Daniel on mänginud kaks aastat basskitarri, aga sel aastal läks puhkpillide peale üle. Septembri alguses on meil, poistel, logistika päris tihe, sest Daniel käib veel kunstiringis ja kogu aeg peab jälgima, et ühest kohast teise kulgemine klapiks. Huvikoolide ja kooli tunniplaanid alles saavad selgeks.

Sina ja sinu vend Oliver olite ja umbes sama vanusevahega?

Ei, Oliver on minust 6 aastat vanem, minu poistel on 3 aastat vahet. Minu poistel nagu kattuvad tegemised ja huvid rohkem, aga meil vennaga oli omal ajal märgatav vanusevahe. 

Olen kuulnud, et teete ka koos kaasaga projekte?

Jaa, Hedvigiga me oleme koos teinud asju aastast 2003. On tehtud plaate ja kontserte, aga viimasel ajal oleme mõlemad otsinud ka muid väljundeid endi jaoks.

Kuulan sind ja jääb mulje, et sa oled kõik see aeg aktiivselt tegutsenud.

Jah, olen küll, aga tegelikult mõnes mõttes ka passiivselt, sest mind on kaasatud projektidesse ja selles mõttes olen ma olnud passiivne, mitte aktiivne algataja ja oma mõtete elluviija. Minu aeg on olnud palju täidetud teiste impulssidest ja ideedest ja ma olen aidanud neid täide viia. Praegu on mul tunne, et pean hakkama seda muutma, sest mul on sisemuses asju, mis tahaks teostamist, aga mitte keegi teine ei saa seda minu eest ära teha. Üldiselt kipun ma oma ideede ja mõtete väljatoomises olema veidike pelglik, aga tahan nüüd ette võtta ja hakata ise ka rohkem algatama ja kaasama. On juba kõrvalt vaadatud ja kaasa löödud piisavalt, nüüd on aeg küps, et ise eestvedajaks hakata.

Viljandi on ju väike kena linnake ja sulle meeldib seal? 

Linn on väga ilus, eriti järve ümbrus. Meil on seal korter ja suviti oleme Tuhalaanes edasi. Viljandis on lastele palju võimalusi huvitegevuseks, on muusikakool ja erinevad ringid. Kultuurielu on elav: Ugala teater, kultuuriakadeemia ja nendega seonduvad kultuuriinimesed korraldavad erinevaid üritusi ja elu keeb. Ja eriti teeb rõõmu, et lastel on kogu aeg tegevust. Samuti muusikuna esinema sõitmise suhtes on Viljandi heas kohas, kuna ükski koht ei jää väga kaugele. Enamasti on tegemisi Tallinnas ja kaks pool tundi autoga on tühiasi, rääkimata Tartust ja Pärnust.

Minu ja sinu koolil on käimas juubeliaasta – kool saab 40-aastaseks, teil saab lõpetamisest 20 aastat, te võiksite kokku tulla ja seda tähistada, seda enam, et see on kooli gümnaasiumina tegutsemise viimane juubel, kuna edaspidi seoses riigigümaasiumi avamisega saab sellest koolist hoopis põhikool. Ja teil on üldse huvitav seis – olete sündinud riigis, mida enam ei ole (NSVL), linnas, mida ka ei ole (Kingissepa) ja varsti ka õppinud koolis, mida enam ei ole.

Muutlikud ajad on olnud ja kooli nime on muudetud ka mitu korda – mis ta oli: Kingissepa II Keskkool, siis A. Mui nimeline Kingissepa II Keskkool. Aga kooli juubeli tähistamiseks võiks mõndagi minevikust tagasi tuua – meie kooli diskopäevad olid väga popid, vanad tegijad võiks viimast korda teha mõne sellise retroürituse, oleks äge. Need üritused olid tol ajal kõva sõna. Ja oli muidki üritusi, mida võiks korrata. Spordivõistlused kindlasti.

Kui sul tuleb veel mingi hea mõte, anna meile teada – meil on vilistlaste komisjon, kes plaane peab. Ja ma pakun, et meil on juba üle 40 õpetaja, kes ise selle kooli vilistlased on.

Jah, kõik sõltub hea kuupäeva leidmisest, olgu siis juunis või augustis, et võimalikult palju rahvast kokku saada. Ma arvan, et see juubel on eriline ja tuleb kokku rohkem rahvast kui muidu. Püüan ise ka võimaluse leida, et kaasa lüüa.

Nüüd oleme rääkinud sinu tegemistest küll, aga kas on midagi veel, mille poole sa püüad või mis veel õnnest puudu on?

Noh, mis kripeldab, on võib-olla mingid enda tegemata jäetud asjad, mida tahaks veel teha, aga ega seal ei olegi muid takistusi, kui tuleb ise end kätte võtta ja tegutsema hakata. 

No sa veel nii noor inimene, et jõuad palju teha, ja mina soovin, et need tegemata jäetud asjad saaksid ühel päeval tehtud ja see sära, mida ma su silmis oma tööst ja muusikast rääkides näen, kuhugi ei kaoks ja ikka kestaks, sest ma olen sind esinemas jälgides alati aru saanud, et sa oma tegemisi naudid ja see on kõige tähtsam.

Jaa, see ongi kõige tähtsam ja just leida see nauding sellest tegevusest üles. Kaua ei jaksa teha seda, mis naudingut ei paku. Tuleb ära tunda, mis sind paelub, ja julgeda end muuta ja otsuseid vastu võtta.

Soovin sulle jätkuvat edu ja et su perel hästi läheks ja et su poistest kasvaksid tublid inimesed ja miks mitte muusikud nagu nende vanemad. Tervita kindlasti oma ema ja venda. Ja saagu su salamõtted või see, mis sus veel peidus on, teoks! Kohtumiseni kooli juubeliüritustel!