Tantsisin, nutsin ja armastasin me kodumaad – elagu Eesti ning me noored. Kateriine Püüa

Nii, nädal oli väga äge ning sisutihe. Alguses pikad proovid, mis ei olnudki nii väsitavad kui alguses arvasin. Kui sammusime oma sammud Kalevi staadionile, tulid kohe vanad head emotsioonid meelde ning olin enam kui kindel, et antud pagas suureneb paari päevaga kindlasti. Ilm vedas küll reedel esinemistega alt, aga see ei heidutanud absoluutselt. Üks ägedamaid hetki selle nädala juures oli kindlasti laupäevase päevase kontserdi ärajätmine, millele järgnes tantsijate "revolutsioon" ning tehti oma etendus #TahameTantsida Vabaduse väljakul ja see oli kirjeldamatult võimas. Imeline, kui palju on inimesi, kes tahavad tantsida ja naudivad seda. Kui jõuda Kalevisse tagasi, siis tekkis alati külmavärinad hetkel, kui ootasime poistega Maratoni väravas oma pealeminekut ja kui Ivo Linna aka vanaisa laulis alguslaulu ning kõik noormehed tõstsid oma tokid ülesse ja kõigutasid neid ja laulsid ühest suust "Päike veereb ja meie lugu algab...". Tegelikult võib nädala kokku võtta lausega, täiuslik emotsiooni üledoos nii väljakutel kui ka väljaspool. Ott Pukk

Minu jaoks oli see esimene kord tantsupeol, laulupeol olen eelnevalt käinud kaks korda. Kuna laulmine on mul alati olnud hingelähedasem kui tantsimine, siis arvasin, et tantsides ei saa kogeda midagi sellist, mida lauldes. Muidugi ma eksisin ja kogesin tantsides midagi enneolematut. Nähes, kuidas kõik on nii õnnelikud ja naudivad seda, mida nad teevad, kuidas rahvas on nii ühtne ning hoiavad üheskoos kullakera, voolasid minu põskedel koos vihmapiiskadega ka pisarad, sest see oli tõsiselt ilus. Minult küsiti, et kumb mulle rohkem meeldib, kas laulu- või tantsupidu, vastuseks saan ma öelda, et neid ei saa võrrelda. Rahvas on ühtne mõlemal peol, kuid iseloom on pidudel erinev. Loodan, et meie, eestlased, hoiame seda traditsiooni oma hinges senikaua kui võimalik. Mina jään! Carmen Verhovitš

Noorte mõtteid kogus Marit Tarkin.