Kooliinimesed tulevad tööle juba augustis, milline oli Teie esimene tööpäev?

Tõenäoliselt üpriski sarnane teiste uute õpetajate omale: alustuseks tegi õppealajuhataja minuga kooli peal tutvustava tiiru, näidates kätte, kus mis asub ning selgitades kõikidele vastutulijatele (ja neid ikka jagus!), kes ma olen ja millega koolis tegelema hakkan. Kiitus proua Saabasele, kes sobib tutvustaja rolli suurepäraselt. Proovige ise tunni aja jooksul viiskümmend korda ühte ja sedasama lauset korrata ja taustaks veel naeratada ka. Pean möönma, et mulle kõik näod ja nimed vist küll ühekorraga meelde ei jäänud, seega kui mind kooli peal näete, tulge võtke igaks juhuks nööbist kinni ja kontrollige üle, kas jäi meelde. Või rääkige mõni anekdoot. Nali ja naer on terviseks.

Siin on kindlasti peidus lugu, kuidas sai Teist just KG õpetaja/töötaja?

Absoluutselt. Olen nii ema kui isa poolt mitmest otsast saarlane ja nii mõnedki sugulased lähemalt ja kaugemalt on mööda seda võluvat saart laiali tipitud. Olen Saaremaal käinud vahetevahel suviti, paaripäevastel kuni paarinädalastel külaskäikudel. Nende külaskäikude jooksul hakkasin Saaremaad enda spaaks kutsuma, lihtsalt sedavõrd mõnus on siin! Eriti veel maapiirkondades, kus põllud on kuldkollased, taevas on sinine nagu unistus ja metsas lõhnab! Tallinnas ei ole ma eriti täheldanud, et miski lõhnaks, kui just aedlinnakute kevadised sirelid välja arvata – ilmselt teeb vingugaas oma töö. Ka kõik sõbrad, kes minuga koos Saaremaad külastanud või nüüd juba mul endal külas käinud, on ogaras vaimustuses. See, mida siit leiab, on sõna otseses mõttes luksus. Käesoleval suvel tulin Saaremaale sugulastele appi. Veetsin kuu, siis teisegi ja mängisin vahepeal mõttes ideega, et mis oleks, kui jääkski siia ja prooviks, kuidas on elada keset seda saart, mis Tallinnast tulnule tundub imeline, justkui Disneyland. Alguses tundus see mõte utoopiline – no kuidas ma tulen lihtsalt ära, ja mida ma siin ometi tegema hakkan siis, kui suvised toimetused otsakorral? Aga mõte hakkas iga päevaga rohkem meeldima. Ega siis muud olnudki kui krabasin lõpuks hommikusöögilauas vanaisal nina alt ajalehe ära ja hakkasin näpuga töökuulutustes rida ajama. Nii jõudsingi KGni välja.  

Kas kokkupuude KGga on esmakordne või on kedagi/midagi, mis teid kooliga juba varem on sidunud?

KGst, nagu ka enam-vähem kõikidest teistest kohtadest Saaremaal, ma varem kuulnud polnud. Olen ju siiani olnud peaasjalikult turist, kes orienteerub peatänava, linnuse ja „selle kaupluse järgi, kust minu koduni pääseb“. Eks iga päevaga tuleb neid kohti ja inimesi juurde.

Millised koolid ja tööd/tegemised on senises kogemustepagasis?

Keskkoolis käisin Tallinna Inglise Kolledžis ja kuigi sellest on nüüd juba pea pool elu möödas, on sealt saadud drill siiani sees – äratuskella peale tuleb ärgata, mitte teist külge pöörata, etteantud ülesannete täitmisega hilinemiseks vabandust ei ole, teatris teksadega ei käida, jne. Ülikoolis käisin Tartus – seal ei olnud kord küll nii karm, kuid tõdesin, et keskkoolist kaasa saadud tee-see-asi-kohe-ära-mentaliteet oli suureks abiks. Olin vist üks väheseid, kes ei istunud eksamiperioodidel päevade kaupa kohvi ja muu jura najal üleval. Peale ülikooli tudeerisin aastakese ka Tallinna Ülikoolis konverentsitõlget, mille jooksul sai huvi pärast õpitud ka veidi hiina keelt. Ütlen kohe ausalt ära, et see on üks asi, millega ma alla olen andnud. Kaks kuud õppisin ja harjutasin hommikust õhtuni ning iga kord, kui kontrolltöö tuli, oli ikka kõik valesti. Ütlus „keeruline nagu hiina keel“ peab vähemalt minu puhul täiesti paika. Suur respekt kõikide vastu, kes selle keele endale ainekavasse on valinud! Tööalaselt olen jõudnud proovida kõige erinevamaid ameteid, alustades juhiabi ja copywriteri tööst kuni baaridaami ja müügijuhi omani. Olen veendunud, et a) kui midagi kripeldab ja arvad, et oleksid selles hea, siis lihtsalt peab järele proovima ning b) iga inimene peaks kasvõi kord elus proovima mingis vormis teenindaja tööd. Uskuge mind – ühiskond oleks siis hoobilt poole parem paik. Õpetajatööga olen senini tegelenud peaasjalikult individuaal- ja järeleaitamistunde andes, masuurikuid ühelistest viielisteks aidates.

Milline on kõige eredam mälestus enda kooliajast?

Oi, neid kõige eredamaid on mitu. Tänapäeva lapsed ilmselt ei mõista, kui selgelt võivad end mällu söövitada lihtlabased piilupartidega kleepekad ja Miki-Hiire koomiks, sest neid on iga nurga peal saada – pead lihtsalt raha koguma ja ostma. Toona aga ei saanud mitte igaüks koomiksit lugeda. Neid sai tellida vaid kooli raamatukogu kaudu ja sedagi vaid käputäis õpilasi, kelleni info esimesena jõudis. Need kleepekad püsisid mul aastaid puutumatuna sahtlis, ei raatsinud kuhugi kleepida. Lõpuks kirjasõbrale saatsin paar tükki, aga ümbriku kinnikleepimisel kahtlesin ikka kõvasti. Olen tagantjärele mõõtmatult tänulik nii sellele olukorrale, kus eriti midagi polnud saada, mistõttu osati hinnata rohkem asju, mida suudeti saada kui ka fantastilisele raamatukoguhoidjale-ajalooõpetajale, kes oli sedavõrd lahe, et me kõik ka oma salmikutega teda piinamas käisime. Ta oli selline pika habemega mees, kes üldse ei viitsinud neid täita ega sinna joonistada, aga meile ta meeldis, nii et pääsu ei olnud.Teiseks eredamaks mälestuseks ongi omapärased õpetajad, kes kooliskäimist vürtsitasid. No näiteks legendaarne Tiia-Ester Loitme, koorijuht ja laulmise õpetaja. Tema oli seisukohal, et nendele, kes solfedžos ei käi ja klaverit või muud pilli ei õpi, ei ole mõtet ka noodikirja õpetada. 12 õppeaasta jooksul tegime klassiga noodikirjaharjutusi kokku vist kolm-neli korda. Need, kes oskasid, tegid siis meie eest ära ja näitasid teistele ka lahenduskäiku. Edasi kuulasime jälle Arvo Pärti või Edvard Griegi. Oma arvukatest reisidest armastas ta ka jutustada. Ja sõjast. Tean märtsipommitamisest rohkem tänu õpetaja juttudele kui mujalt loetud/kuuldud allikatele. Kaks korda elus on ette tulnud olukord, kus mul on olnud kahju, et ma noodikirja ei valda. Ülejäänud ajal ma sellest puudust tunda ei oska. Pigem olen tänulik, et ta õpetas meid kuulama erinevate muusikapalade nüansse ja nägema heliloojate koloriitsust. Kui muusikat kuulan, siis ma ei mõõda taktimõõtu, ma tunnetan. Muide, ma ei oska ujuda ka. Sellega on samuti seotud üks eredamaid mälestusi kooliajast. Sel ajal, kui algklassides ujumist õpetati, olin mina pikalt haige, peaaegu terve veerandi. Jäigi selgeks õppimata. Kuna meil oma koolis ujulat polnud, tulid järgmised ujumistunnid alles kümnendas klassis. Selleks ajaks olin suviti vees solberdades iseseisvalt koera stiili selgeks saanud. Kehalise kasvatuse hinde kättesaamiseks oli rendiujulas vaja ujuda suurem kogus kilomeetreid. Eks ma siis ujusingi nendes kahes stiilis, mida oskasin – koera kõhuli ja koera selili. Õpetaja istus ja ootas kannatlikult basseini ääres, kuni ujutud sain.

Mõni lugu, mis näitab, milline õpilane Te ise olite?

Hinnete poolest olin ma nii ja naa, vastavalt sellele, mis rohkem huvitas ja köitis. Vastupidiselt vanaema soovitusele jätsin õppides siiski alati raskemad ja vähem huvitavad asjad lõpupoole. Siis juhtuski, et pea oli juba väsinud, tukk tikkus peale ja keeruline aine oli vastu ööd neli ja pool korda keerulisem ning tunnikontrolli alläärt kaunistas nii mõnigi kord paksude kõhukestega kolm. Samas olin ma asjade meelespidamise, kaasaskandmise ja korrashoiuga äärmuslikult korralik, suisa sedavõrd pedantne, et ükskord, kui inglise keele tunnis tahvli ees vastamise ajal märkasin, et pinal on laua peal õpikute ja lauaääre suhtes viltu, ei tulnud vastamine enam üldse välja. Õpetaja nägi seda, naeratas ja läks nihutas ise pinali õigesse asendisse.

Kuidas tundub, kas enda KG traditsioonide ja tegemistega kurssi viiminening sisseelamine tuleb lihtsalt?

Vara veel öelda. Hetkel tutvun innukalt õpikutega. Kui te raamatukogusse lähete ja see õpikutest tühi on, siis ilmselt on uus õpetaja Caroliina selle tühjaks tassinud. Vanaisa juba kommenteeris köögilaua peal raamatuvirnasid piieldes, et „nagu ise läheks kooli“. Kolleegid tunduvad sõbralikud. Üldse kõik inimesed Saaremaal on kahtlaselt sõbralikud. Tõesõna – saarlaste abivalmiduse võiks kuidagi ära patenteerida ja siis purgi sees teistessegi linnadesse müüa.

Mis Teid elus kõige enam innustab?

Oh see on ilmselt nii kulunud vastus, aga ... inimesed! Inimesed teevad ja ütlevad fantastilisi asju. Teinekord, kui energiat jääb väheks ja enam ei jõua, tuleb keegi ja ütleb midagi sedavõrd inspireerivat, et kaks nädalat teed looma moodi tööd lihtsalt selle ühe lausejupi või õhkuvisatud idee nimel.

Koolitöö on pingeline ja lõppematu, millele Teil veel aega jätkub?

Lemmikloomadele. Peab jätkuma! Mul on bullterjer ja orientaali tõugu kassike. Neil on ära loetud iga päev vähemalt sada paid ja viiskümmend kõrvatagust sügamist. Muidu kuhugi välja mängima ei pääse. Aga ega ma väga protesteerigi – lemmikloomadega tegelemine on maailma parim stressivastane ravim. No kuidas sa saaksidki end kehvasti tunda, kui üks tegelane kerib end sülle ebasümmeetriliseks rõngaks ja avaldab arvamust, et sa oled parem kui mistahes kassikonserv või kui üks saba liputav tegelane etendab sinu koju saabudes aegade hämarusest pärit sabatantsu ja poetab end hiljem sinuga külg külje kõrval televiisorit vaatama, andes mõista, et kari on koos ja kõik on hästi? Loomad on võrratud!

Mida soovite lisada või soovida õpilastele/kolleegidele?

Ühte asja tahksin küll südamele panna. Näen tihti, kuidas inimesed arvavad endast halvasti, sageli mingil totakal põhjusel. See, kui sul midagi ülearu hästi välja ei kuku, ei tähenda, et sa oleksid rumal või saamatu. Igaüks meist on milleski andekas, mõned lihtsalt pole selle asja otsa veel sattunud. Sellepärast tasubki avatud pilguga ringi vaadata ja katsetada võimalikult palju uusi asju. Ega kala ka ei teadnud, et ta ujumises niivõrd hea on enne, kui vette sattus!

Caroliina Rand on 4.a klassijuhataja.