Lugupeetud lapsevanemad, austatud õpetajad ja loomulikult kallid sõbrad, lennukaaslased, klassiõed ja klassivennad.

No saigi tehtud see üheksa aastat. Võib olla olen liiga sentimentaalne, sest tegelikult on enamusega meil koos veel läbida ka gümnaasiumi kadalipp, kuid siiski on kurb mõelda, et sellises koosseisus, tervikuna ei pruugi me enam siia sattuda. Kui just Kristini juures suvel lennu kokkutulekut ei tehta...

Kusjuures, ühel päeval meenutasin seda, kuidas esimestes klassides, kui olime siin veel ainult kahe klassiga, siis oli kogu aeg meie vahel mingisugust rivaalitsemist. Asi võis puudutada kas või seda, et kummas klassis lubati varem tintenpeniga kirjutama hakata. Samas see, et me kogu aeg võistlesime üksteisega, ei tähendanud, et me ei olnud sõbrad. Sellest saan ma küll aru alles nüüd, sest tollal meenutas meie vahel toimuv mingit väga dramaatilist hispaania seebikat, kus küll polnud mingeid Fernandosid ega (jumal tänatud) armukolmnurke, kuid meie rumalad ja lapselikud võistlused andsid sama suure koguse draama kätte, kui üks „Süütu süüdlase“ episood.

Mäletan, kuidas kuulsin kusagilt, et Kuressaare Põhikool pannakse kinni ja enamus klassidest tulevad KG-sse. Ma arvasin, „ah jälle räägitakse mingeid tobedaid jutte, niimoodi ei saa ju “. Aga sai küll ja alguses oli tükk aega võõrastamist. Õnneks olid a ja b klass maha rahunenud. Oskasime selleks ajaks juba enam-vähem normaalselt asju ajada, kuid väike särts oli meis siiski sees. Meie kaheklassilisest lennust kasvas ikkagi ju välja kolmeklassiline lend. Jah, me käisime mingit viisi läbi, kuid ega me eriti ei suhelnud. Oli nagelemisi, arusaamatusi ja mäletan veel, kuidas keegi ütles: „Me ei hakka vist kunagi c-klassiga läbi saama“. Mul on hea meel, et see lause ei pidanud paika.

Praegusel hetkel oleme siin kui Kuressaare Gümnaasiumi põhikooli 37. lend. Me ei ole küll alati nii arvanud, kuid nüüdseks võin käsi südamel öelda, et mul on soe olla nende inimeste keskel ja ma tunnen, et enam ei ole ainult a-kad, b-kad ja c-kad, vaid on üks sõpruskond, kes on viimase pooleteise aasta jooksul olnud rohkem aktiivsed lennuna, kui eraldi klassidena.

Lastes silmade eest läbi kõik sündmused, mis on meil just kolme klassiga koos toimunud, meenub esimesena suusalaager, kus paljud vahetasid esimesed arglikud sõnad teiste lennukaaslastega. Järgmisena jookseb ette pilt meist Peterburis. See hetk, kui viimasel päeval turu peal kõik ostsid viimaste rublade eest suveniire ning põhiline oli see, et saaks rahast lahti. Arvan, et kohalikel müüjatel oli naljakas vaadata, kuidas kamp eestlastest õpilasi ja õpetajaid jooksevad ringi ja hüüavad ühest turu otsast teise: „Kuulge, kas kellelgi on veel 50 kopikat anda. Ma ostaks veel ühe matrjoška ära, siis ma saan rahast lahti.“ Või „kas keegi tahab mu viimast rublat saada? Mul pole rohkem sugulasi, kellele matrjoškasid osta“.

Veel teen omalt poolt suure kummarduse teile, armsad kaaslendurid, sest see, kuidas me suutsime vähem kui kuu ajaga valmis teha näidendi ja korraldada jõulupeo, selline koostöö ja aktiivsus on haruldane ja mul on heameel omada enda ümber 64 inimest, kellega tean, et poleks mingit probleemi ronida kas või Himaalaja tippu.

Täna aga teeme omadega viimase lennu. Kellega kohtume sügisel ja kellega mitte, igatahes kõigile edu edaspidiseks ja ma tõsiselt loodan, et isegi pärast kolmekümmet aastat mäletate meid ega unusta, kes oli tublim suusalaagris, kes poistest oli meil jõulupeol nii hea tantsumees, et suutis lausa kolme tüdrukuga ühe õhtu jooksul jalga keerutada ja muidugi need imepisikesed pahandused, mis õppalajuhatajale ja klassijuhatajatele kuidagi suured tundusid. Õnneks olime mõistlik lend (vähemalt me loodame) ja need väikesed vingerpussid lisasid lihtsalt koolielule vürtsi.

Täname oma kalleid vanemaid ja armsaid õpetajaid, kelle abiga jõudsime tänasele olulisele teetähisele meie haridusteel.