Soomaale jõudes tervitas meid lõbusa jutuga giid, kes rääkis meile läbi huumori elust Soomaal. Meile anti kaasa soos kõndimise abivahendid - räätsad ning seejärel asusime kõik hanerivis rabasse viivale laudteele. Algul tundus, et oleme sattunud metsa, sest ega see maastik soo moodi küll välja ei näinud, kuid metsast oli meil vaja lihtsalt seepärast läbi minna, et jõuda meie tegelikku sihtpunkti – rabasse.
Meile jagati töövihikud, mida hiljem täitsime ning seejärel panime jalga räätsad, et saaksime sellel läbivajuval pinnasel kõndida. Rabas tehti meiega „inimkatseid” - vabatahtlikud astusid tee kõrval asuvasse älvesse ja katsetasid, kas ja kuidas nad sealt läbi vajuvad. Kui tegid ühe järsema sammu, olid juba puusast saati älvesse vajunud. Õnneks oli giid kogenud abistaja ja uppumisohtu ei sattunud keegi. Kogu teekond oli umbes 4,5 km pikk ning selle lõppedes külastasime Soomaa looduskeskuse näitust, einestasime ja seejärel võtsime suuna Munalaiu sadamasse.

Meresõidule viis meid üks väga väike praam. Sõit Kihnu saarele kestis tund aega ning teisele poole jõudes ootas meid üks omapärane sõiduvahend. Istusime lahtisesse kaarikusse ja sõitsime otse meie ööbimispaika Uibu tallu. Sõime õhtust ning mängisime hilisõhtuni klassikaaslastega erinevaid pallimänge. Öö veetsime kämpingumajakestes.
Hommikul suundusime jalgsi kahe kilomeetri kaugusel olevasse Kihnu muuseumisse. Seal rääkis meile Kihnu rahvariietes muuseumitöötaja kohalikust elust. Muuhulgas jäi meelde, et naised, kes ei ole abielus, ei tohi kördi peal kanda põlle ning saime teada, et üks Kihnu pulm kestab kolm päeva.
Peale muuseumi külastust suundusime lahtises autokastis majaka juurde. Majaka tipust oli võimalik nautida imeilusat vaadet Kihnu saarele. Käisime ära ka kirikus, kus süütasime küünlaid ning enne ärasõitu oli meil võimalus kaasa osta sooja Kihnu saia ja suitsukala.
Tunnen, et oleks seal veel paar päeva võinud olla, sest seal oli meeletult lõbus. Tahaksime sinna kindlasti tagasi minna.