Kas oled käinud koolis, kus on kokku 200 klaverit? Nooruse kooli õpetajad on, sest vaheaja koolitusreis algas just MUBAs ehk Tallinna Muusika- ja Balletikoolis.

Kool alustas oma tegevust alles 1. septembril 2022. Enne seda tegutseti kolme erineva koolina: Tallinna muusikakeskkool, G. Otsa nimeline muusikakool ja balletikool. Praegu õpitakse MUBAs klassikalist muusikat, rütmimuusikat, balletti ja muidugi saab selle kõige kõrval ka üldharidust. Kooli võetakse vastu katsetega ja kogu õppetöö toimub eesti keeles. 1.–4. klassi õpilased õpivad lisaks tavalistele ainetele ka põhipilli, ballett lisandub 5. klassis. Õpilaste päevad on väga pikad, 9. klassi balletiõpilane peab treenima kuus tundi päevas. Lisaks treeningutele tuleb omandada kõik üldained, et sooritada lõpueksamid nagu kõik teisedki üheksandikud.

Veel huvitavaid fakte kooli kohta:

• maja on ehitatud 100% Euroopa rahadega;
• kogu maja on väga helikindel, ka seintel on akustiline paneel;
• seal asub Eesti kõige suurem lava;
• saalis on väga hea tehnika ning tehakse palju tele- ja raadioülekandeid;
• saale on kokku neli;
• balletiõpilastel on ka grimmitund;
• toimuvad Alexandri tehnika tunnid, et aidata leida inimkeha loomulik tasakaal;
• tööõpetuse tundides tehakse ise pille;
• 4. korrusel asub õpilaskodu, mis mahutab 70 last;
• õpilasi on ligi 700, õpetajaid 300;
• 38 üldklassi, 70 harjutusklassi.

Lisaks kõigele eelpool nimetatule jättis ereda mulje mitmetasandiline sisehoov, kuhu tahaks kindlasti kevadel tagasi minna. Suur tänu mubalastele!

Kindluse Kool. Kindluse tänaval, torniga, nii nagu ühele kindlusele kohane. Veel keset põlde.
Tegemist on arenemisjärgus ainult neli aastat vana kooliga.

Maja maksumuseks on 14 miljonit. „Vald on andnud tingimused, Kindluse kooli meeskonna ülesandeks on täita kogukonna ootused,“ ütles koolijuht. Just kogukonna liitmine ongi kooli kõige suuremaks missiooniks. Seega on kogukonnal kooli loomisel ja kujundamisel ülitähtis roll. Tänaseks õpib koolis 670 õpilast. Sel kevadel lõpetab esimene lend üheksandikke. Kuid järgmiseks õppeaastaks lisandub jällegi 7 esimest klassi. Seega vajab kool igal aastal juurde ka uusi õpetajaid. Kindluse kooli juures on tunda pidevat muutumist ja ülikiiret arengut.

Siinkohal tooksin välja koolijuhi poolt öeldud väljakutsed. Kas midagi on ühist ka meie kooliga, saame ise otsustada.

• kvalifikatsiooniga õpetajate puudumine
• ruumipuudus
• palju HEV-lapsi
• püüe teha suurest koolist väikest kooli (kas kõik on hoitud). Näiteks 1. septembril on esimese klassi aktuseid kolm, et kõik saaksid tulla, kes soovivad.
• sisuline tõestamine (ootused piirkonnas)
• koolipere vaimse tervise strateegia

Viimsi Gümnaasiumis viis meie seltskonnale 4,5-tunnise mentorkoolituse läbi koolijuht Karmen Paul. Saime hea ülevaate mentorluse põhitõdedest ja sellest, millise mentorsüsteemi on Viimsi koolipere aastatega enda majas välja töötanud. Võtsime kaasa mitmeid häid praktikaid mentortunni sisustamise osas ja tegime kohapeal läbi erinevaid suhtlusolukordi vajavaid tegevusi, mida edaspidi ka õpilastega katsetada.

Koolituse eel oli mitmete õpetajate suurimaks küsimuseks gümnaasiumiastme mentorsüsteemi kohandamise võimalikkus meie põhikooli õpilaste konteksti, kuid pika koolituspäeva lõpus saime kinnitust, et ühisosa on olemas, kõige aluseks on siiski mentorluse mõtteviis ja põhimõtted.

Koolituspäeva lõpetasime väikestes gruppides oma kooli mentorluse hetkeseisu üle mõtiskledes. Arutelu käigus püstitati muuhulgas järgmised küsimused:

• Kuidas juurutada mentorlust süsteemselt alates I kooliastmest?
• Kuidas saavutada meie koolis ühine arusaam mentorluse mõtteviisist?
• Kuidas luua selline mentortunni sisu, mis toetab ja aitab õpilast õpiteel?

Nendele ja kõikidele teistele tekkinud küsimustele hakkame ühiselt kooliperega esimesel võimalusel vastuseid otsima.

Reis oli nii sündmusterohke ja tore, et järelkajasid oli terves meie majas kuulda veel esmaspäevalgi. Siin mõlgutasid mõtteid Raina Tiidovee, Reet ja Lelet.

„Mida sa metsas nägid! Räägi kohe!“

Teisipäeva õhtu oli Nooruse kooli õpetajatel sisustatud ühise teatriekspeditsiooniga Sakala 3 teatrimajja, kus meid ootas Lauri Lagle lavastatud „Reis metsa lõppu“. Etenduse arvustused tekitasid n-ö eksperimentaalteatri suhtes vastakaid arvamusi juba enne etenduse vaatamist, kuid külmaks ei jätnud Juhan Jaigi jutustuse ainetel loodud etendus kedagi.

Teatrimaja lummav laemaaling. Etenduse hillitsetud algus ei vihjanud ees ootavale … Finaal siiski tuli – kujundlik ning ootamatult ettearvatav.

Ohtralt kujundeid ja metafoore sisaldanud etendus suunas mõtted üsna ettearvamatutele (metsa)radadele. Kõrva jäid kriipima huvitavad helilahendused. Näiteks kõlakastid, mille sisse räägiti või karjuti, mida sulega kratsiti või millele lihtsalt trummeldati, andes nii toimunule äratuntava lootusetuse varjundi – hääled, mida keegi justkui ei kuulnud.

Visuaalselt oli väga silmatorkav omamoodi nukuteater, mida otse ning kohapeal filmiti ja ekraanile manati.

Väga jõulise lavakeelega etenduse kesksel kohal oli kindlasti Jörgen Liigi üürgav (ning võibolla veidi pikaks veninud) soolotükk. „Aga see ei ole veel finaal!“ jääb kindlasti veel kuklasse kummitama.

Mõtestamist jätkub nüüd igatahes pikemaks. Ja kellel võimalik, siis tasub kindlasti külastada põnevat Sakala 3 teatrimaja, uudistada selle laemaali ning võtta samuti ette retk metsa lõppu.

Suurepärases La Prima pizzeria's aset leidnud kollegiaalse arutelu põhjal kirjutas arvamustüki kokku Gert Lutter.