„Minu selle aasta ja ka selle hooaja esimene suusavõistlus oli Suusahullude Öömaraton, mis toimus seekord kümnendat korda.  

Vorm enne võistlust ei olnud küll kõige parem, sest pidin juba pikemat aega võitlema erinevate haigustega. Seega trenni tegemine oli keerukas. Jõudsime isaga otsusele, et ma ei lähe täispikka maratoni sõitma, vaid teen prooviks pooliku distantsi. 

Väljas oli olnud juba pikemat aega kõva külm. Tollel hetkel Jõulumäel, kus see võistlus toimus, oli –20°. See on kindla peale kõige külmem ilm, millega olen pidanud võistlema. Võistlejaid polnud eriti palju, umbes kolmkümmend poolikul osal. Kui juba kohale sai tuldud, siis polnud enam midagi kahelda, kas minna või mitte, vaid tuli minna. Võistlesin õhukeses kombes, mille all oli vaid soe pesu, nii et oli päris külm. Soojenduseks panin endale teised paksud riided peale ja vahetuskindad, mis mulle hiljem kasuks tulid. Sooja tehes testisime erinevaid suusapaare, et langetada otsus, millise paariga minna. 

Stardikoridoris asetasin oma suusad esiritta ja läksin kindla sihiga seda võistlust võitma. Anti start. Algul kõik lükkasid kõva hoo sisse, aga juba pärast esimest kilomeetrit nägin, et võistlen puha üksinda ja keegi kahjuks ei suutnud konkurentsi pakkuda. 

Niimoodi sõitsin üksinda terve aeg finiši poole. Sooja hoidmiseks pidin suhteliselt head tempot hoidma. Kuna see maraton toimus nii, et pidi mitmeid ringe läbima, siis oli see natuke teistsugune ja pidin enda peas neid ringe kogu aeg lugema. Mul oli olemas ka spordikell, kust sai vaadata, kui lugemine sassi läks. 

Poole sõidu peal hakkasid näpud juba külmetama ja iga ringiga aina hullemini, aga õnneks päästis mind see, et tegin soojendust teiste kinnastega. Kui oleks teinud samadega, siis oleks need juba algul märjaks saanud ja tänu sellele hakkavad näpud kohe väga rängalt külmetama ja üles ei taha ka soojeneda, tee mis tahad. 

Finišisse jõudes olin õnnelik, sest kõik läks ilusti plaanipäraselt ja suutsin võtta selle hooaja esimese võidu.  

Pärast kui sooja jõudsin, hakkasid näpud üles sulama. See oli päris korralik valu, aga õnneks polnud mul asi üldse nii hull kui mõnel teisel. Sellise külmaga võisteldes on ennegi sportlastel niiviisi näpud ära külmunud, et on need ära amputeeritud, ja ka silmamunad võivad suhtelist kergesti ära külmuda selle kraadi juures. Nii et minu olukord polnud üldsegi hull. 

Edasistest plaanidest nii palju, et on tulemas veel mõned maratonid, kus tahan kindlasti osaleda. 9. veebruaril tuleb Alutaguse maraton, mis on Tartu maratoni eelseks soojenduseks. Alutagusel läbin taaskord pooliku distantsi. Suur tahe on see võita, sest eelmisel korral sain valusa teise koha ja enesekindluseks oleks see võit kindlasti väga hea.  

Tartu maraton on siis võistluste osas nii-öelda peasündmus. Eelmisel aastal suutsin endalegi üllatuseks tulla poolikul distantsil seitsmendaks. Seekord tahaksin enda tulemust parandada ja sõita kindlasti vähemalt esikolmikusse. Tahaksin muidugi väga võita, aga eks näis, kuidas läheb, sest vastas on kõvad suusatajad. Need on kõik klassikamaratonid. Edasi tuleb Tallinna suusamaraton, mis on uisustiilis. Seal läbin täispikka ja proovin saada vanuseklassi võidu nagu eelmiselgi korral. Viimaseks tuleb Haanja maraton, mis on klassikatehnikas. Lähen sõidan täispikka ja samuti proovin vanuseklassi võitu noppida nagu eelmisel korral. 

Teen kõvasti trenni ja proovin anda endast kõik, et need tulemused saavutada. Kuna ma olen nüüdseks erinevaid haigusi nii palju läbi põdenud, siis loodetavasti on mingigi immuunsus nende vastu olemas, et ei haigestuks ja saaksin teha korralikult trenni ning olla valmis võistlustel endast andma sada protsenti.  

Suured tänud isale (treener Marek Mägi), kes on teinud mulle alati väga head suusad ja õpetanud mind suusatama.“

Soovime Ramonile libedat suuska ja unistuste täitumist kõikidel suusaradadel!