Lugupeetud õpetajad, head kaasõpilased!

Meil kõigil on vaja midagi, mis meid keset tühjust hoiaks, ja see midagi on meie kõigi jaoks erinev.

1918. aasta 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik ja sellest ajast oleme üles ehitanud meie armsat vaba Eestit. Enne vabaks saamist kuulusime Nõukogude Liitu. NSVLiidu võimuletulekuga katkes Eesti iseseisev areng ja meile suruti peale kommunistlik kord. See tõi kaasa kodanikuühiskonna lammutamise, range poliitilise tsensuuri, Eesti eraldamise välismaailmast, kultuurisidemete katkemise naaberriikidega jne. Me kuulusime kellelegi ja sellega võeti meilt meie vabadus.

Lähenemas on taas vabariigi aastapäev. Igal aastal 24. veebruaril heiskame riigilipu, laulame riigihümni, sööme erinevaid rahvustoite ja korraldatakse paraad. Kuid peamine on see, et veedame selle päeva koos oma perede ja teiste eestlastega. Igal aastal ei saa ainult Eestimaa aasta vanemaks, vaid ka meie rahvas ühtsena ja lisandub veel üks aasta, olles vaba. Sel aastal tähistame me 105. aastat vabana, üle sajandi oleme olnud vabad ja peaksime selle üle uhked olema.

Kuid mis on üldse vabadus? Vabadus on kõigi jaoks erinev. Minu jaoks on see võibolla täisealiseks saamine, aga kellegi teise jaoks on see hoopis sõnavabadus.
Selliseid näiteid saab tuua veel palju. Isegi kui meil on vaba riik, kehtivad meile kõigile seadused, mida peame järgima, et see vaba riik ka püsiks. Seaduste rikkumise eest peame võtma vastutuse, sest kui meil oleks täielik vabadus igas asjas, puuduks meil kord ja see vabadus, mis meid hoiab, poleks selline, nagu see praegu on.

Vabadus on see, kui saad käia vabalt oma koduhoovis või linna peal, kui saad olla rahulikult oma kodus, oma perega, mitte kartes, et keegi tuleb ja seab ohtu meie vabaduse ja elu. Sellist elu me kahjuks näeme nii mõneski riigis. Sellel päeval, kui meie tähistame oma vabariigi aastapäeva, saab täis aasta sellest, kui Venemaa alustas sõda Ukraina vastu, võttes ära selle riigi vabaduse. See sõda kestab ka praegu. Samal ajal kui meie siin koolis õpime või käime tööl, otsivad seal inimesed peavarju kõige halva eest. Me oleme olnud suureks abiks Eestisse põgenenud ukrainlastele nii, et aitame ka neil sel päeval end kasvõi korraks vabana tunda, et neil oleks see vabadus siin, mis neid keset tühjust veel hoiab.

Meie Eestimaa on meile alati olemas, see ei kao meie elust ja isegi raskematel hetkedel on meile toeks meie riik ja meie rahvas. See on see, mis meid keset tühjust hoiab ja hoiab meid kõiki.