Kuressaare Gümnaasium?
Varasematest kokkupuudetest meie kooliga tuleb Reelial kõigepealt meelde, kuidas algklassiõpilasena sai siin ujumistundides käidud kaugelt-kaugelt Valjalast. Koolimaja ise tundus Kahtla põhikoolist tulnud väikesele tüdrukule nii suur ja huvitav.

„Kunagi etlemisvõistlustel olen siin käinud. Õde on siin laulmas ja etlemas käinud ja temaga koos olen käinud. Rohkem nagu pole,“ ütleb Reelia.

Esimene koolipäev
„Lapsed tulid klassi. Nimesid ei teadnud. Päris raske oli!“ Samas võis tõdeda, et tegelikult läks hästi: „Kohe tulid kõik appi tutvustama. Möll oli nii suur ümberringi, tuli vaadata, kuidas kuidagi hakkama saada selle päevaga. Alguses ei oska ju olla või midagi teha. Ma ei ole ju selles mõttes õpetaja olnud kunagi. Natuke keeruline oli,“ kirjeldab noor õpetaja oma sisseelamist kooliellu.

Esimese nädalaga said ka laste nimed selgeks: „Loed nad üle, kas kõik on õuest tulnud, ja keegi ütleb, et Sandrit ei ole. Milline see Sander täpselt oli!?“ naerab Reelia oma esimeste tööpäevade elamuste üle. „Nüüd on juba nimed meeles ja õuest tulles kõik lapsed olemas, kuigi eks keegi ikka aeg-ajalt põõsa taha hiilib …“

„Nüüd algab juba kolmas nädal, pole midagi hirmutavat. Lapsed on toredad. Iga päev on sõbrapäev! Aga nii palju rahvast! Peab kogu aeg vaatama, et mu väikesed ellu jääksid! Nii suures koolis on päris raske, kui sul on nii palju lapsi esimeses klassis. Pead hoolsalt jälgima, et nad kusagil alla ei jääks ja keegi neid ei kiusaks. Jõuadki ainult sellele keskenduda, ega sa muud pilti selles majas väga vaadata ei jõua,“ kirjeldab Reelia uude ametisse sisseelamist. „Siin läks kohe uue õppekava tegemiseks, ma ei saa mitte midagi aru, kuigi istun igal pool koosolekutel. Infot on nii palju!“

Õpingud
Reelia ise alustas oma kooliteed Kahtla põhikoolis. „Väike maakool. Meid oli klassis ainult kolm tükki. Eksamiteks oli päris hea õppida, sest igaüks võttis erineva koolieksami ja sul oleks nagu eraõpetaja olnud!“ naerab Reelia, kes enda sõnul oli kooliajal pigem korralik õppija. „Õppisin kogu aeg. Pahandust ei teinud. Koolis mulle tegelikult käia ei meeldinud, absoluutselt,“ teatab ta ning arvab, et suudab oma kooliaegsed kogemused ära kasutada, et olla ise parem õpetaja.

Peale Kahtla kooli õppis Reelia edasi Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumis, küll väikese vahepõikega ühisgümnaasiumisse. „Mulle väga meeldis täiskasvanute gümnaasium, seal oli nii mõnus. Õpetajad suhtusid sinusse ikka nagu päris inimesse, hästi tore oli.“

„Paljud rääkisid, et kui sa lähed sinna, siis sa ei saa ülikooli ja seal peab hästi palju õppima. Minu arvates oli kõik hoopis vastupidi. Tahtsin näidata, et saan küll ülikooli siit koolist, kui ma tahan. Mille poolest see halvem on?“ küsib Reelia, kelle edasised õpingud jätkusid eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal.

Siis tekkis esimene kord ka mõte õpetajaks, täpsemalt eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppida: „Tol hetkel seda mahtu nähes, mida kirjanduse ained endaga kaasa töid, kui sa võtsid selle juurde, see oli ikka liiga suur. Tundsin, et ei suuda neid asju ära tehtud, sest eesti keel isegi on raske. Siis ma valisin endale teise kõrvaleriala. Võtsin usuteaduse,“ kirjeldab ta oma ülikooliõpinguid.

Töö
„Olen väga erinevates kohtades väga erinevaid ameteid pidanud,“ teatab Reelia. „Olen olnud administraator Arensburgi spaahotellis. Tartus Vanemuises olen tööl olnud. Isegi koristaja olen olnud! Erahuvikoolis ja lasteaias kunstiringe andnud algklasside lastele. Enne siia tulemist töötasin lasteaias,“ kirjeldab ta oma värvikat töökarjääri.

„Vaatasin Kuressaare Gümnaasiumi töökuulutust, mõtlesin, et tegelikult oleks lahe olla õpetaja. Proovida ju võib, ilmselt nagunii ei saa, mul pole ju pedagoogilist haridust. Aga isegi kui nad ei võta, siis ma vähemalt tean, et olen proovinud, ja mulle ei jää pärast seda tunnet, et äkki oleksin saanud. Saingi!“

„Kuigi alguses öeldi juba ära, et ei saa, ja siis mul oli see otsus, et nii – tagasi Tartusse minek! Siin ma olen!“ teatab Reelia rahulolevalt.

Kas õpetajakutse on just see õige, Reelia seniajani veel päris veendunud ei ole: „Praegu täitsa meeldib ja võiks tõesti olla see, mida edasi õppida.“ Omandatud õpetajakogemus tuleb kindlasti kasuks ka edasi õppima minnes: „Juba tead ja võib-olla oskadki õppida just sellest vaatenurgast, mida tegelikult vaja on. Muidu on kõike seda nii palju ega oska vahet teha, mis on nüüd oluline ja mis ei ole,“ leiab ta oma töökogemusest positiivset.

Vaba aeg
Lemmiktegevusteks peab Reelia jalutamist ja lugemist: „Mulle väga meeldib raamatuid lugeda. Kunagi ma lugesin raamatuid kohe hästi palju, eks sellepärast mul ka prillid on. Üks suvi ma ainult käisin kogu aeg raamatukogu vahet ja tassisin endale raamatuid.“

Lisaks sellele aitab Reelia kaasa Kuressaare Siioni koguduses.

„Kitarri üritan õppida. Sai ostetud kaks aastat tagasi ja vaikselt proovin. Vahepeal ei taha, siis jälle väga tahan õppida,“ räägib ta oma muusikaharrastusest ning teatab siis, et on pool elu tegelenud tantsuga. „Poptants, show-tants, idamaised tantsud, flamenko …“ loetleb ta. Ainult rahvatantsuni ei ole veel jõudnud!

„Ega väga palju jõudu ei ole pärast pikka õpetaja tööpäeva,“ arvab Reelia ja võrdleb koolitööd hotelliadministraatori kaheteisttunniste tööpäevadega.

Klass
„Mul on väga huvitav klass,“ räägib Reelia oma õpilastest. „Me läheme õue ja nemad ütlevad, et tahavad matemaatikat teha. Ütlen, et kodus on vaja kirjatehnikat harjutada ning nemad hüüavad: „Jess, ma tahtsin seda!“ Nad kõik tahavad nii väga õppida!“

„Mulle meeldiks väiksemad klassid. Lapsed on oma arengus väga erinevad ja kõike seda tuleb tähele panna. Mõned on väga kiired õppijad,“ räägib ta sellest, kui raske on nii suures klassis võrdselt kõigile tähelepanu pöörata.

Samas tõdeb ta, et poole aasta pealt on väga hea tööle asuda – eriti siis, kui pole varem õpetaja olnud. „Lastel on kogu süsteem juba paigas. Sünnipäevad on seinal, kingitused-asjad välja mõeldud, ei pea üldse mõtlema, kas neil on kunstitarbed ja muud vajalikud asjad kõik olemas.“

Kõige suuremaks abiks on lapsed ise: „Neil on kõik hästi meeles ja nad aitavad õpetajat: „Ei, meie tegime ikka vahel niimoodi“ ja siis mõtled isegi, et ahaa – võiks ju! Ise ei tuleks üldse paljude asjade pealegi, korrapidajad ja kõik sellised asjad, siis nad ikka räägivad ja õpetavad, kuidas neil on olnud. Koos saame hakkama!“

Soovime Reeliale edu ja jõudu uues ametis!