üles
pühapäev, 18. aprill 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

18. aprill

19. aprill

20. aprill

21. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Artikkel, avaldatud 15. jaanuar 2021, vaadatud 275 korda, autor Merle Rekaya, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Solistica 2021 Autor/allikas: Gert Lutter

Eesti noorte lauljate konkurss Solistica toimub 9. korda, kuid solistid kogunevad Saaremaale juba 25. korda. Viis tagasivaadet, mida asjaosalised nendest aastatest ise meenutavad.

Lugu ajast ja muusikast Saaremaa moodi ehk Äratundmise välkvalge silla võib luua ka võõraste vahel ...

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
Juhan Liiv „Muusika“

Meenutusi aastatest 1997–2001

Sirje Medell, Saaremaal toimuva lauljate konkursi esimene peakorraldaja

Imetlusväärne oli saateansambli (Toomas Rull, Jaak Jürisson, Taavo Remmel) professionaalne lähenemine, abivalmidus ja töökus. Sellel ajal puudusid veel noodigraafika programmid, noote tehti käsitsi või olid enamasti paljundatud kättesaadavatest allikatest. Palju mõtlemist oli, kuidas suudab bänd meelde jätta tempod, kuidas noodid õigel ajal ansamblini jõuaksid. Esimesel korral pakkus orkester ise välja, et iga juhendaja tuleb enda nootidega orkestri juurde ja annab tempod. Varasemat kogemust, kuidas sellist hulka lauljaid eksimatult saata ja kogu konkurssi sujuvalt läbi viia, veel polnud, sai katsetatud erinevaid variante. Saatebändi nõudel muutusid ka noodid korrektsemaks. Mäletan, et bänd oli küll väsinud, aga õnnelik.

1998. aasta üleriigilise noorte solistide ja duettide konkursil osalejate käsikirjaline registreerimisleht

Millised vahetekstid kõlasid laulude vahele, ei teadnud me ette keegi. Rita Ilves töötas gümnaasiumi ja duettide vahetekstidega, Sirje Kreisman põhikooli vahetekstidega ning vastupidi, vastavalt sellele, kuidas omavahel kokku lepiti. Tekstid olid alati saarlaslikult humoorikad ja võtsid maha konkursi pingeid, saal rõkkas tihtipeale naerust. Kabaree-etendus oli koolinoortele, õpetajatele ja žüriile positiivne-vaimustav jahmatus.

Proovid sujusid graafiku alusel, selleks moodustati „prooviturva“. Igal külalisel oli oma klassiruum ja enda perenaine või peremees, kes igati hoolitses külaliste eest ja tegi kõik selleks, et tuntaks ennast kui kodus. Tihtipeale toimusid klassides sõbrunemised ja ühiskontserdid. Kuna pühapäeval väljusid bussid varakult, siis tihtipeale magama ei mindudki, seda enam, et linnavalitsuse loaga mängis hilistundideni saalis veel bänd või diskor.

Tegime kõik endast oleneva, et reklaam tooks rahvast saali, et meedia meie vastu huvi tunneks. See läks meil igati korda.

Lauljate tase oli üsnagi kõrge, seda kinnitasid nii žürii kui ka saateorkester. Meie tingimus oli, et tuleb läbida kohalik konkurss, Saaremaale pääseb paremik. Muidugi tuli sekka ka katsetajaid, kas siis edukalt või pigem õpiti kuulajatena.

Liisi Koikson on jäänud meelde alati väga hästi ettevalmistatud materjaliga, tema võitudes ei kahelnud keegi. Siiani meenutatakse Sofia Rubinat, kes laulis 5.–7. klasside konkursil G. Gershwini „Summertime“ sügava ja küpse häälematerjaliga nagu täiskasvanu, endal seljas punane tüdrukukleit ja kaks patsikest peas. Kostsus positiivne jahmatus „Mis see on??!!“ Sofia erines teistest nagu öö ja päev.

Kadi Toom tõi endaga kaasa ehedad uued ja julged värvid rokkmuusikast Janis Joplini repertuaarist suurte ballaadide kõrvale. Oli väga võimas esitus.

Raimondo Laikre – nii teistmoodi. Välimuselt, suhtumiselt. Klaveril end maitsekalt saates laulis end jõulumuusikaga kõigile südamesse.

Diana Õun, konkursi peakorraldaja

Esimene solistide konkurss pidi toimuma tegelikult aasta varem, aga seoses kooli põlenguga lükkus see järgmisesse aastasse. Minu jaoks oli solistide konkursiga alustamine üks tõeline peavalu. Olin siis esimest aastat huvijuht ja pidin hakkama korraldama asja, millest mul polnud mingit ettekujutust. Oi, kui palju magamata ja rahutuid öid sai sel ajal veedetud! Kui poleks olnud Sirje Kreismani ja tema Kreisist, oleks see esimene konkurss nähtavasti vaat et tegemata jäänud. Suur tänukummardus neile selle eest! Tegelikult nüüd tagantjärele vaadates oli see mulle suureks kogemuseks selliste suurürituste korraldamisel. Tänu solistide konkursile olen hiljem saanud hakkama igasuguste üleriigiliste ja maakondlike ürituste korraldamisega. Konkurss oli väga äge! Millised imelised inimesed sellel konkursil olid – nii osalejad, kellest väga paljud on täna professionaalsed lauljad, juhendajad, muusikud, helimehed ja kui ka žüriiliikmed. Ja kui tublid olid kõik abilised, kes aitasid kaasa ürituse õnnestumisele. Arvan, et meie konkurss oli üks oodatud muusikasündmus ja siia saarele taheti tulla.

1998. aasta konkursi võitjad

Sirje Kreisman, konkursi tseremooniameister

Mulle meenub esimesena meesjuhendajate Toomas Volli ja Ursel Oja lõputu positiivsus ja huumorimeel.

2000. aasta konkursi kavaleht

Igal aastal teadustajatele uue stiili ja vormi leidmine oli lõpmata põnev – nt ühel tulid Allar Raamat ja Mikk Saarela video vahendusel mandrilt lennukiga, teisel aga n-ö suure hilinemisega aula aknast jne.

Üllatas noorema astme tüdrukute lavaline küpsus – enamasti nägid nad välja nagu gümnasistid. Kui osalesid ka vene rahvuse esindajad, siis üllatas positiivses mõttes nende väline glamuur.

Saatebändi meisterlikkus oli imetlusväärne – nad suutsid väga lühikese ajaga õppida ära n-ö uue repertuaari ja lauljaid toetada.

Hea oli kuulda megapositiivset kabaree tagasisidet. Imestati, kuidas on igal aastal suudetud midagi sellist välja mõelda.

Soe tunne on kuulda-näha eesti tuntud lauljaid, kes on tuule tiibadesse saanud just meie konkursilt. Võitjate nimekiri räägib enda eest.

Rita Ilves, konkursi tseremooniameister

Esimestel konkurssidel ei olnud avamisel ja lõpetamisel ning võistluskontsertide sissejuhatamisel läbivaid teemasid. Õhkkond oli veidi akadeemiline, pidulik ja soliidne.

2001. aasta konkursil osalejate tänukiri

Seda iseloomustavad hästi kaks katkendit 2001. aasta konferansjeede tekstidest:

„Hingede igatsevas üksinduses, palverännakute pidulikus pimeduses, visklevate ja väänlevate välkude virvatulede valguses sünnivad laulud. On laule, millele rõõm on rikkuseks, on laule, kus kurbus ja valu on üks. On laule, mille kullalademeid iial ei valata üksikuteks läikivateks müntideks.“

„Ei ole õige öelda, et lauljad tulevad ja lähevad. On lauljaid, kes ei lähe kunagi. Nende tulek on lõputu liginemine, mis on kootud saladustest ja vaikusest. Miski ei muuda nende muusika maagilist olemust. Äratundmise välkvalge silla võib luua ka võõraste vahel, sest oma sisimas on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad kaugused.“

Esimestel aastatel tegi teadustajate jaoks elu keeruliseks sageli ka see, et viimasel hetkel tulid juhendajad ütlema, et repertuaar on vahetunud. Liialdamata oli momente, kus konferansjee juba alustas tõusmist, et lavale minna, kui kohe esinema hakkava laulja õpetaja ta peatas ja teatas, et tegelikult lauldakse hoopis muud, kui registreeritud. Nii et tuli olla ka kiirreageerimisrühm.

Lugu ... ehk Siin on juba puhas muusika, mida helindada

Võta endale aega töö tegemiseks, sest see on edukuse hind.
Võta endale aega mõtlemiseks, sest see on jõu allikas.
Võta endale aega mängimiseks, sest see on igavese nooruse saladus.
Võta endale aega lugemiseks, sest see on tarkuse allikas.
Võta endale aega sõpruseks, sest see on tee õnnelikule elule.
Võta endale aega unistamiseks, sest see tõstab Su tähtede juurde.
Võta endale aega ringi vaadata, sest Sinu päev on liiga lühike.
Võta endale aega naermiseks, sest see on hinge muusika.

Meenutusi aastatest 2002–2006

Sirje Medell, Saaremaal toimuva lauljate konkursi esimene peakorraldaja

Kui vaadata järgmist perioodi, siis näeme, et saarlastel on olnud võitude noppimise aeg, kuigi ka eelmine periood oli edukas. Nimelt tegid konkursi eelmisel perioodil kaasa paljud gümnasistid ja põhikooli õpilased. Meenuvad Karol Kuntsel, Priit Pruul, Maria Faust, Leho Heinmaa jpt, noppides seekord II ja III kohti. Ja ega koht pole ju tegelikult nii oluline, eesmärk oli luua festivaliga sarnane üritus, kus esikohal on muusika ja kogemus.

Aken Euroopasse 2005. aasta solistide konkursil

Meeldejäävad on kõikide võitnute esinemised. Koridoris käis usin laulu õppimine, Johanna ja Anna- Liisa harjutasid ülikeskendunult enda duetti, küsisid pilguga üle: „Kuidas on?“ Oli kuulda, et siit on oodata laval midagi väga ilusat. Ja siit tuli duettide esimene grand prix. Tõsi, tüdrukud hiljem veidi kelkisid – meil polnud lugu selgegi, alles eile õppisime, võit tuli nii lihtsalt. Eks see lause tuli pingelangusest ja võidurõõmust. Ursel Oja juhendatavad lauljad pakkusid kuulajale lavalt jõulist R&B stiili, saarlased ei jäänud alla.

Meiega oli orkestri ettepanekul 1998 liitunud helirežissöör Tanel Klesment. Milline õnn ja see õnn kestab tänini. Tanel on alati aidanud noori lauljaid mitte ainult tehnilise poolega, vaid ka muusikalises mõttes, osanud esinejatel ka pingeid maha võtta. Põhiline probleem, mis laval proovis tekkis, oli ärevusest tekkinud kuulmise kadu, kuigi laval oli kõik hästi kuulda. Kui aga lavalt kostus kõrvu paitavat muusikat, muheleb Tanel: „Siin on juba puhas muusika, mida helindada.“ Nii sai noori õpetatud, kuidas end laval turvalisena tunda.

Uueks murekohaks sai – kuhu paigutada orkester. Kooli lava on ju pisike ja silmside, kontakt lauljaga hädavajalik.

Mure oli lauljate pärast, kes saalis teisi kuulates väsisid. Nii tuli Triinole ja Dianale hea idee – loome green room´i. See oli hea uuendus, lisaks mõtlesid noored välja ka selle, kuidas publikule vahendada green room´is toimuvat ja kuidas saaksid ruumis olijad soovi korral teisi kuulata. Hiljem kuulsime, et lauljatel tekkisid seal väga toredad soojad sõprussuhted ning ühtlasi oldi teineteist toetavad, tunnustati, plaksutati.

Küll aga hakkasime korraldajatena juhendis rõhuma esineja välimusele, sest lavakultuur selles osas kippus vahel „longama“. Sellest oli kasu. Probleemiks olid ka tihtipeale korduvad laulud. See kõlab kindlasti imelikuna, aga me palusime juhendis teatud laule võimalusel mitte esitada. Eesmärk oli muidugi repertuaari rikastada ja järjest vähendada kopeerimisi, soodustada arranžeerimist, omaloomingut.

Ühel aastal õnnestus meil laulma meelitada ka kooli direktor Viljar Aro. Ta tõesti väga pabistas, aga talle omaselt hästi varjatud ärevusega laulis ta tippmuusikute saatel enda lemmiklaulu „Oo, Mariana“. Publik oli võidetud!

Ühe korraldajana võin öelda, et lihtne polnud samal ajal olla ka juhendaja ja võõrustaja. Muidugi oli väga soe tunne kuulda tunnustust, et Sirjel on küll kiire, aga ta leiab alati aega küsimustele vastata. Aga samas sain pahandada Raul Vaiglalt: „Lugupeetud tunnustatud muusikaõpetaja Sirje Medell, palun tehke enda noodid korda!“ Küll mul oli häbi!

Ükski aasta ei möödu juhendajatepoolse üllatusesinemiseta, enamasti olid eestvedajateks Toomas Voll ja Thea Palujoa. Juhendajad omakorda on öelnud – kunagi varem pole neid nii palju meeles peetud. Publiku aplaus oli maruline.

Jaak Jürisson on meelde jäänud ka emotsionaalsete reaktsioonidega. Kõik, kes me talle lähedal istusime, nägime tema siiraid liigutuspisaraid, aga ka jahmatust, kui tiibklaver kuuldavalt ühe loo ajal häälest ära vajus.

Ka muusikutel tekkisid eksimused, loomulikult tohutust pingest ja väsimusest. Kui see juhtus, käisid nad isiklikult juhendaja ja lapsega rääkimas, vabandamas, tunnustamas, et laulja viperusest end välja vedas. Ei olnud muusikud kitsid ka tunnustamisega, seda tegid ka teised juhendajad. Noortele tähendas see väga palju.

Triino Lest, konkursi peakorraldaja

Aastal 2002 liitusin ma selle tiimiga n-ö ametlikult. Seni olin kaasa teinud sõbrana või praktikandina. Kuna Viljandi Kultuuriakadeemias tuli läbida vähemalt kahel aastal pikk koolipraktika (3 kuud), siis tegin need mõlemad tudengina just SÜGis ja no kuidas siis teisti, ikka solistide ja minikate (Saaremaa Miniteatripäevad) ajal.

SÜGi õpetajate rahvatanstsurühm Euroätses

2002 sügisel aga tulin kooli huvijuhina tööle ja siis sain juba päriselt käe valgeks – esimest korda olin kogu korralduses algusest lõpuni. Õnneks olid Sirje ja Diana juba suurte kogemustega ees ja mina sain olla esialgu siiski pigem assistent neile. Aga see tunne, et ma olen päriselt keegi vajalik ja oluline – see ei unune küll kunagi.

Sellest aastast on veel eriline mälestus, sest Liisu võitis – meie oma kooli tüdruk ja see, kuidas ta esines – no see lõi lihtsalt katuse kõikuma – nii loomulik, nii äge – täiesti välja kujunenud artist, nagu ta oleks seda teinud eluaeg – ansambliga laval musitseerinud!!! Ansambel Cosmoskva, kus Liisu on solist, tegi sel aastal taas plaadi ning paar kontserti – süda läks nii soojaks, sest nagu midagi ei ole muutunud – ta täpselt sama hea!

Ja nii see karussell veerema hakkas – ühel hetkel läks Sirje meie koolist ära Tallinna, mis tähendas seda, et meie koormus kohapeal muutus. Järk-järgult sain endale ülesandeid juurde ja nii sai kogu see lugu ühel hetkel kõige suuremaks tööks kooli aastaringis. Kõige suurem töö oli tegelikult alati žürii leidmine. Kuna mina ju tegelikult ei olnud kuidagi muusikamaailmaga sina peal, siis see tegevus oli eriliselt aeganõudev ja keeruline. Õnneks oli koolis palju häid inimesi, kes tegelesid kõige praktiliste asjadega – toitlustus, majutus, ülekannete jälgimine.

Erilisena on mul meeles 2005. aasta konkursi žürii – kui siiani olid kuulajad enam-vähem žüriiga ühel nõul ja võitjatest samal arvamusel, siis sel korral läks kuidagi hoopis teisiti. Enamik kuulajatest ja osalejatest olid kindlad, et võidab Kadri Voorand, kuid talle jagus vaid eriauhind. Ja võitjana kuulutati välja hoopis duett, millega korraldajad ei olnud kuidagi arvestanud.

Erko Niidu võitmine järgmisel aastal oli aga kõigile kohalikele nii meeldiv uudis. Oli ju Erko sel ajal Saaremaal tõeline superstaar, kes igal pool esines ja kes tõesti oma loominguga ja esinemisega kõigile hinge puges. Grand prix´ võitmine oli just kirsiks tordil. Kui ta peale auhinna saamist saalis treppidele istus ja ilma igasuguse võimenduseta kitarri mängis ja laulis, siis pool saali nuttis. Vot need on õiged ja ehedad emotsioonid, mis andsid jõudu, et seda ikka ja jälle korraldada võtsime.

Rita Ilves, konkursi tseremooniameister

See oli aeg, kui igal aastal oli teema, millele toetuda. Näiteks 2003. aastal rõhusime klassikale. Krista Maajärv konferansjeena kirjutas Krevera kroonikasse: „Kostüüm, milles kontserti juhtisin, tekitas Annely Peebo tunde.“

Erko Niit mängis ilma igasuguse võimenduseta kitarri ja laulis nii, et pool saali nuttis

Samas 2005. aastal oli läbivaks Euroopa teema (esimene aasta Euroopa Liidus). Konfereerisid vennad Rihvkid: Artur – Eesti mees ja Taavi – euromees. Neid saatvatel tüdrukutel oli kaasas sümboolne aken Euroopasse. Žürii vanne parafraseeris „Oodi rõõmule“:

Rõõm on ülev õnneläide.
Taevaline viisiand!
Hinges laulu tulesäde
Euroleegid sütitand.
Hindame me tuliuimas
Muusa paistel hurmaval.
Preemiad ning au ja kuulsus
Saavad osaks lauljatel.

Eelnevalt oli lindistatud telefonikõne Siiri Oviiriga, mis avamisel esitati kõnena reaalajas ja Oviir teatas, et Brüssel on solistide konkursi vastuvõtmiseks valmis ning tervitas võistlejaid. „Euromehe laulu“ esitas SÜGi poistekoor ja tantsis SÜGi õpetajate rahvatantsurühm Euroätses.

2006. aasta pühendasime aga Eurovisioonile. Krevera astus üles ansamblina ABBA lauluga „Waterloo“, Eesti eurolaulust „Tii“ tegid paroodia Kreputlaste tüdrukud, kelle kohta Toomas Voll väitis, et nad olid paremad kui originaal.

Jätkub ...

Merle Rekaya,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii