Uskumine

Elasid kord kolm päkapikku: Teet, Toot ja Tiit. Tiit oli vanim vend, Toot oli natukene noorem ja Teet noorim.

Teet oli unistaja. Talle meeldis mõelda, et kõik lapsed usuvad. Usuvad, et päkapikud eksisteerivad. Teet oli kuulnud õudseid lugusid, kuidas lapsed lakkavad uskumast. See mõte ärritas ja kurvastas teda. Tiit ja Toot kogu aeg pahandasid vennaga, miks ta ei suutnud leppida sellega, et mida vanemaks lapsed jäävad, seda vähem peavad nad tähtsaks päkapikke, sussi sisse kommi toomist ja uskumist. Just seda uskumist. Teet aga ei kuulanud vendasid. Ta unistas rahulikult edasi.

Ühel öösel, kui vennad Tiit, Toot ja Teet läkisd komme sussi sisse viima ja jõudsid neljanda maja juurde, ei suutnud Teet uskuda oma silmi! Nad olid jõudnud 6-aastase poisi Oskari maja juurde, kui nad avastasid, et Oskaril ei ole sussi välja pandud! Tiit ja Toot olid üllatunud, kuid Teet oli täiesti endast väljas. „Miks ta ometi on oma sussi ära võtnud?“ päris Teet. Suured vennad üritasid väikevenda lohutada, kuid tulutult.

Paari tunni pärast, kui Teet oli jõudnud piisavalt mõelda, oli ta välja nuputanud plaani. Nimelt oli Oskar lasteaias kuulnud, et päkapikke pole olemas, ning kui Teet oli sellest teada saanud, läks ta vendade juurde. Tiit ja Toot olid plaaniga nõus ning nad asusid teele.

Kolm venda olid jõudnud Oskari akna alla ning Teet kordas plaani uuesti üle. Nad alustasid. Tiit ja Toot tegid suure lumepalli ja viskasid selle hoobiga vastu poisi akent. Kui poiss tuli aknale, siis jäi kõik vaikseks. Tuul lakkas puhumast, lumi ei krabisenud, autod ei lärmanud. Haudvaikus.

Pärast paari minutit sai Oskar aru, mida ta näeb. Ta akna peal seisis pisikene päkapikk. See päkapikk oli Teet. Mitte ükski päkapikk ei ole kunagi ennast inimesele näidanud. Teet oli esimene.

Oskar ei suutnud uskuda oma silmi. Ta kükitas, et uurida natukene lähemalt, aga selleks ajaks, kui Oskar jõudis kükitada, oli Teet juba läinud.

Kui väike päkapikk oli akna pealt alla jõudnud, küsisid Toot ja Tiit: „Kas plaan töötas?“ Teet vaatas neile otsa ja lihtsalt naeratas. Suured vennad said aru, et plaan töötas, ja naeratasid vastu.

Niimoodi saigi Oskar oma usu päkapikkudesse tagasi ja elas veel mitmeid aastaid selle teadmisega. Ta uskus.

Therese, 8.c klass