Tasa sõuad, kaugele jõuad. Üldse ei sõua, kuhugi ei jõua.

Teoreetiliselt: kui maailm lõpetaks heast peast pöörlemise ja tiirlemise, lendaksime meie hetkega avakosmosesse, nagu lendab auto esiklaasist välja ilma turvavööta kõrvalistuja, kui auto teeb äkkpidurduse.

Mina olen minu maailm. Kui mina lõpetan liikumise ja mõtlemise, olen ma läinud. Sellest saab omakorda järeldada, et olles pidevas liikumises – kõik toimib. Vaadates taas maakera, mis päevast päeva, aastast aastasse, aastatuhandest aastatuhandesse on liikunud ja on toiminud ning toimib ja liigub praegugi, saame sellele järeldusele kinnitust.

Enda keha pidev liigutamine mitte ainult ei päästa mind täielikust laastumisest, vaid tagab mulle ka pika eluea ja hea tervise. Mina pean seda suureks võiduks igal juhul.
Vahetevahel aga tunnen, et enam ei suuda, mitte ühte sammu ka ei astu, nüüd on kõik, punkt. Sellistel hetkedel ongi kõik, game over, конец. Jääb veel vaid viimane mõte – kui kaugele ma jõudsin! – kas ma tõesti viskan selle lihtsalt niimoodi tuulde?

Ma ju ei tulnud nii kaugele, et tulla ainult nii kaugele! Nii ma astun veel ühe sammu ja kordan kogu seda lõiku otsast peale, luues lõpmatu tsükli, mille algus on selle lõpus ja lõpp on alguses, nagu päev on kinni öös ja öö päevas.

Seega ainus viis võita on ellu jääda, ainus viis ellu jääda on liikuda, tagatipuks annab liikumine mulle kõik eeldused minu silmis heaks eluks ja rasketel aegadel tunnen uhkust selle üle, kui kaugele olen jõudnud. Astun kasvõi ühe sammu veel ja olen jõudnud veelgi kaugemale!