üles
laupäev, 4. juuli 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

4. juuli

6. juuli

7. juuli

8. juuli

9. juuli

10. juuli

11. juuli

Töötajate sünnipäevad

5. juuli

6. juuli

7. juuli

Arvamus / KlassiloodEbatavaline kevad
Arvamus, avaldatud 2. juuni 2020, vaadatud 399 korda, autor Liisa Sall, 6.b klass
„Kriis õpetas meid hindama selliseid lihtsaid asju nagu sõbrad, kool ja vabadus,“ ütleb Liisa. Autor/allikas: erakogu

Tavaliselt on kevad alati väga positiivne aeg. Kool hakkab lõppema, suvi juba paistab, ilmad lähevad soojemaks ja loodus puhkeb õide. Kuid sellel aastal ei olnud kevad päris tavaline. Õigemini oli see sootuks erinev.

Juba jaanuaris hakkasid levima jutud ohtlikust koroonaviirusest, mis on alguse saanud Hiinast. Alguses ei teinud ma sellest suurt numbrit, sest arvasin, et Hiinast Eestisse see viirus küll kunagi ei jõua. Aga tuleb välja, et ma eksisin.

Viirus levis tohutu kiirusega ja jõudis üsna pea juba Euroopasse, siis Eesti naaberriikidesse ja siis, 26.veebruaril tuli teade, et ka Eestis on esimene koroonahaige. Olin küll üllatunud viiruse kiirest levikust, kuid otsest ohtu ma veel ei näinud. Elan ju Saaremaal, mis on tuntud kui väga ohutu ja turvaline paik. 

Märtsi alguses toimus Saaremaal võrkpalliturniir, kus käis ka Itaalia võistkond. Terviseamet ei pidanud turniiri ärajätmist viiruse tõttu vajalikuks, kuid kõik ei läinud plaanipäraselt. Pärast turniiri võeti mitmelt saarlaselt positiivne koroonatest ning seejärel hakkasid asjad muutuma väga kiiresti. Ja lõpuks hakkas see kõik ka mind puudutama.

Oli kolmapäeva õhtu, 11.märts, kui saime teate, et koolid pannakse seoses koroonaviirusega kaheks päevaks kinni. Alguses tundus see uskumatuna. Järjest tuli ka teateid trennide ja huviringide ärajäämisest. Olukord aina süvenes ja juba varsti tuli uudis, et koolid on suletud kaks nädalat ja seekord üle terve Eesti. Ning lõpuks, nii uskumatu kui see ka polnud, teatati, et koolid on suletud 1. maini.

Kõik hakkasid vaikselt kohanema uue olukorraga. Kuna koolitöid ei saanud soiku jätta, algas distantsõpe. Õpetajad hakkasid otsima uusi keskkondi, kus õppida ja õpetada, ning alguses oli see pilt päris kirju. Ajapikku saime erinevate keskkondade kasutamise selgeks ja asi hakkas laabuma. Ka treenerid alustasid online-trennide korraldamist ja peagi olid mu päevad sama tihedad kui varem: hommikul algas kodukool, päeval paaritunnine trenn, siis „kodused ülesanded“ ja õhtul väike puhkus.

Koduõppe plussiks oli kindlasti see, et said valida õppimiseks endale sobiva aja ja tempo. Miinuseks oli see, et vahel kadus õppimiseks motivatsioon, oli raskusi keskendumisega, kui teises toas käis müra või ahvatles kõrval olev telefon. Kõige tüütum selle eriolukorra juures oli see, et kõik päevad olid üsna ühesugused ja üksluised ning kui teed kolm kuud järjest iga päev samu asju, tuleb lõpuks ikka tüdimus peale.

Väga harjumatu oli see, et kõike pidi tegema üksi. Koolis on meid klassis 23 ja iga päev juhtub midagi naljakat või meeldejäävat. Nüüd olin täiesti üksi, kaaslasteks vaid pliiats, vihik, e-kool ja internet. Suhtlesin küll sõpradega interneti vahendusel, kuid näost näkku ei näinud kedagi mitu kuud. Tõsi – kohtusin ühe korra kogemata oma pinginaabriga, lihtsalt juhtusime samasse kohta. Rääkisime siis oma kahemeetrise vahega maast ja ilmast.

Vahepeal oli muidugi ka kevadvaheaeg, kuid see oli arvatavasti mu elu igavaim vaheaeg, sest liikumispiirangute tõttu ei saanud kusagile minna ega kellegagi kohtuda. Kooli uksed jäid ka pärast 1. maid suletuks ja ilmselt avatakse need kõigi õpilaste jaoks alles sügisel. Nüüd oleme distantsõppega lõpule jõudnud ja peagi algab meie kõigi kauaoodatud suvevaheaeg. See ei tule ilmselt tavaline, kuna riigis on endiselt hädaolukord, kuid kindlasti tuleb see omamoodi põnev ja huvitav. Aktust ja 6. klassi lõpetamist ilmselt tavapärasel moel ei toimu, kuid loodame, et saame suvel või sügisel sellele mingi aseaine korraldada.

Ma arvan, et kogu see koroonaviirus on õpetanud meid hindama selliseid lihtsaid asju nagu sõbrad, kool ja vabadus. Enne viiruse pandeemiat poleks ma kunagi mõelnud, milline privileeg on sõbraga kohtuda või hommikul kooliuksest sisse astuda. Igatahes oli see meile kõigile uueks ja eriliseks kogemuseks.

Liisa Sall, 6.b klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii