üles
pühapäev, 31. mai 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

31. mai

1. juuni

2. juuni

3. juuni

4. juuni

5. juuni

6. juuni

Töötajate sünnipäevad

2. juuni

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Astrid Vaiksaar
Intervjuu, avaldatud 20. aprill 2020, vaadatud 940 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Astridi kõige suurem unistus läbi elu on olnud mitte-midagi-tegemine. Ja ta usub, et on selles ääretult hea. Autor/allikas: Maanus Masing / Saarte Hääl

KG 19. lennu c-klassi vilistlane Astrid Vaiksaar on kodusaarel tagasi. Londonis, Sitsiilias ja Mandri-Eestis elades mõistis ta selgelt, et tema jaoks on loodus kõige olulisem ning et üle kõige armastab ta just Saaremaad. Kuna Astridi südameasjaks on 5G-ga seotud ohud ja tal on pea 15aastane kodukontoris töötamise kogemus, oskab ta hästi nõu anda, kuidas praeguses eriolukorras tehnika ja nelja seina vahel olemisega hakkama saada.

Ühtlasi räägib ta sellest, mis teda ennast praegusel keerulisel ajal aitab.

Milline õpilane sa olid? Kas ja kui palju on KG mõjutanud sinu praeguseid valikuid?
Ma olin pigem selline nihverdaja-tüüpi õppur, kes ei viitsinud kunagi väga palju pingutada ning ühe koha peal istuda. Tähelepanuga oli sageli probleeme, kuid tänaseks olen aru saanud, et see näib olevat otseselt seotud sellega, kas mul on põnev või mitte. Kui on huvitav, siis võin kas või terve päeva kuulata ja kõik muu unustada. Seda juhtub küll suhteliselt harva.

KG puhul meeldis mulle väga see, et paljud õpetajad soosisid loomingulist lähenemist ning ei aetud liigselt näpuga õpikus järge, oma mõtteid sai väljendada väga erinevatel viisidel ning pähe tuubitud õpikulõikude etteladumist pigem tauniti kui soositi – see oli äge! Eks oli küll ka erandeid, aga vähe. KG tekitab minus alati mõnusa kollase tunde hinges ja paljud mind õpetanud õpetajad ka. Klass oli meil äärmiselt lahe ja kõik mu klassikaaslased meeldivad mulle endiselt väga!

KG tekitab Astridis mõnusa kollase tunde hinges ja paljud teda õpetanud õpetajad ka

Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?
Mul on keeruline vastata sellele küsimusele. Terve elu on tähtis ning vahel selgub, et mõni justkui täiesti ebaoluline asi mingil hetkel oli tegelikult väga pöördelise kaaluga. Vahel on selleks mõte, mis pähe turgatas, teinekord aga inimene, keda kohtasid, võimalus, millest haarasid VÕI loobusid ja koguni mõni õnnetus, mis esmapilgul näis maailma lõpuna, aga hiljem käivitas midagi võimsat ja tagasivaates sai õnnetusest õnnistus. Mulle tundub, et just see kasvamine koos iseendaga on üks kõige olulisemaid asju minu elus, mis juhtus enne KGd, selle ajal ning ka pärast ehk täna, ja ka homme!

Kui palju puutud oma tegemistes kokku klassikaaslastega 19. lennu c-klassist, klassijuhataja Toomas Takkisega ja teiste KG vilistlastega?
Oma töös ja tegevustes ei ole ma neist kellegagi kokku puutunud, aga eraelus suhtlen päris mitmete klassikaaslastega aktiivselt, kuna mitu parimat sõpra on mul just nende seast.

Oled elanud Londonis, Sitsiilias ja ka Tallinnas. Kuidas need kogemused sind mõjutanud on?
Mitte väga. Kõik need aastad, mis ma olen Saaremaalt eemal olnud, on möödunud suuremal või vähemal määral loodust igatsedes. Minu jaoks on kõige olulisem asi maailmas loodus ning seda Londonis ei ole ja Sitsiilias on see ka siiski suhteliselt kättesaamatu, kuigi elasime Palermos kõrgel mäe otsas kesk suurt rohelist aeda. Mind häirib, kui ma ei pääse lihtsalt metsa või mere äärde. Tartu on küll üks selline hämmastav koht, kus see paine oli talutav, seal mulle meeldis. Aga ega Thamesi pruunikat vett saa ka Emajõe roheka sinaga väga võrrelda. Londonis meeldis mulle küll see, et mitte keegi ei pane kedagi tähele, saad olla inimeste keskel täiesti üksi – see oli huvitav. Sitsiilias on superhead toidud ja gelato muidugi ning hunnitud merevaated ja mäed, kuid sealne kultuur on minu jaoks liiga žestipõhine. Kui midagi need kogemused muutsid, siis seda, et armastan Saaremaad veelgi enam kui enne!

Mis tõi sind Saaremaale tagasi?
See sai vist suuresti eelmise küsimusega vastatud😊 Oluliseks mõjutajaks olid ka lapsed, Londonist tulin tagasi 2,5aastaste kaksikutega ning lapsi ma küll mujal kui Saaremaal kasvatada ei taha.

Astridi jaoks on kõige olulisem asi maailmas loodus

Sind koos Liis Ellertiga peetakse 5G enneaegse rakendamise vastase rahvaalgatuse vedajaks. Mida see täpselt tähendab? Miks olete selle enda südameasjaks võtnud, on see ju puhtalt vabatahtlik töö?
2018 jaanuaris sattusin kuidagi 5G-teemalist artiklit lugema ning miski minus kohe sähvatas. Hakkasin edasi otsima ja lugema, ahmisin artikleid ja õhku segi-läbi ning jagasin lähedastega, mida avastasin – keegi ei uskunud, et ma tõsist juttu ajan ning eks lootsin ka ise, et saan millestki ikka väga valesti aru, kuna olin suur tehnoloogia tarbija ja fänn. Alguses oli suhteliselt keeruline aru saada, kas ma loen ikka usaldusväärseid allikaid, kuid see hakkas tasapisi aja möödudes paika loksuma.

Kuna asi näis ääretult hull (mida ta ongi), siis hakkasin otsima Eestist organisatsioone, kes tegeleks mitte-ioniseeriva kiirguse tervise- ja keskkonnamõjudega. Alustasin mõistagi riiklikest organisatsioonidest ja ministeeriumide allasutustest, kuid ei miskit. Kiirgusteemad näisid algavat ja lõppevat ioniseeriva kiirgusega ning juhtmevabast tehnoloogiast tuleneva kiirgusega ei tegelenud keegi, Terviseametist öeldi mulle otse, et neil antud teemal pädevus puudub. Nii avastasin Kiirgusinfo ja sain tuttavaks Liisiga, kes oli selleks ajaks juba 5 aastat väsimatult ja vabast tahtest kiirgusteemadega tegelenud. Teda käivitasid alguses näiteks kaugloetavad elektriarvestid.

Eks arutasime ja pidasime plaani, mida teha, kui minul sähvatas, et teeme rahvaalgatuse. Tõlkisin teadlaste algatuse, mille nad 2017 Euroopa Komisjoni saatsid, ning Liis pani selle kiirelt rahvaalgatuse lehele üles. Järgnes teavitustöö, meeletu artiklite tõlkimine, kirjavahetused ministeeriumidega, kohtumised poliitikutega ja ajakirjanikega (miski, mida Liis oli juba enne seda ka pidevalt teinud, aga minu jaoks oli uus asi). See oli kõik väga vaevaline ja sageli peaga vastu seina jooksmine. Nägime aasta aega vaeva, et saada vajalik 1000 häält kokku, viimased 300 tulid tänu Epp Petrone podcast´idele minuga. Riigikokku tulid meid toetama ka kaks maailma selle valdkonna absoluutset tippteadlast, emeriitprofessor Pall USAst ja emeriitprofessor Hardell Rootsist. Kahjuks otsustasid Riigikogu komisjonid, et 5G-le võib rohelise tule anda, küll mõningaste mööndustega, näiteks „ei võeta kasutusele kõrgemaid sagedusi ja millimeeterlaineid“ – mis küll osutus juba valeks mõned nädalad pärast otsuse väljakuulutamist. Samas mainiti otsuses, et tuleb üle vaadata kiirguskaitsenormid, mis oli positiivne – seda ei ole aga tänaseni tehtud.

Astrid koos prof. emer. Hardelli ja prof. emer. Palliga

Kaks nädalat tagasi avati seetõttu uus rahvaalgatus antud teemal ja seekord saadi 4882 häält kokku nädalaga. Seekord pani algatuse püsti üks naisterahvas, keda me enne kumbki ei tundnud ehk et väga tore on see, et „meid“ on rohkem. Nüüd ootame, mil Riigikogu teema menetlusse võtab. Positiivne on see, et Euroopa Parlament on võtnud värskelt seisukoha, et tuleb hakata uurima 5G tervisemõjusid – väga loodan, et see on siiras ja jõuab ka kuhugi, mitte ei sumbu kinnimakstud teadlastega etendatud farssi.

Südameasjaks on see teema mulle seepärast, et mul on kaks väikest last ja ma ei taha, et nad peaksid täielikus mikrolaineahjus üles kasvama – see on meeletult ohtlik nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, aga ka keskkonnale. Tänane 2-, 3- ja 4G maailm on juba väga ohtlik, aga 5G ja asjade interneti ehk värkvõrguga läheb asi täiesti uuele tasemele. Ma usun siiralt, toetudes üle 60 aasta tehtud uuringutele, et 10-20 aasta pärast on noorte konkurentsieeliseks teiste omavanuste ees see, kui vähe nad viibisid lapsena kiirguskeskkonnas (sh wifi, vidinad, mastide lähedus jms) ja ekraani ees. Samuti usun seda, et kui mina olen pensionieas, siis on vanurid tööpõllul oluliselt enam hinnas kui täna, kuna uued põlvkonnad on 10-20 aasta pärast suuresti dementsed, ajukahjustusega, madalama intellektuaalse võimekusega ning keskendumishäiretega. Teadlased leiavad, et vidinaid ei tohiks kasutada ja kiirguskeskkonnas viibida enne 15.-20. eluaastat (siin see vanusepiir veidi varieerub) ehk et mitte enne, kui aju on välja arenenud. Elektromagnetkiirgus segab aju arengut ja võib põhjustada valede neuronühenduste teket (mis on näiteks ka üheks autismi või keskendumishäirete põhjustajaks).

Millised on su järgmised eesmärgid-ettevõtmised? Millest sa unistad?
Minu kõige suurem unistus läbi elu on olnud mitte-midagi-tegemine. Ma olen selles ääretult hea. Ma olen suur mediteerija juba lapsest peale ning ootan seda päeva, kus ma saaksin lihtsalt olla ja teha vaid neid asju, mida ma tahan. Tööd mulle teha meeldib, aga mulle ei meeldi, kui ma pean seda tegema raha teenimise eesmärgil. Eks see on paljude inimeste teema ning küllap on see ka päris tavaline unistus. Aga noh – selline ta on.

Midagi minus küpseb küll, aga mis suuna see kõik võtab, ei tea veel, liiga toored mõtted on mus praegu. Ma ei ole üldiselt planeerija, minu elus asjad juhtuvad, võimalused tulevad ning minu asi on need ära tunda ja kas kinni haarata või minna lasta. Olen paljul minna lasknud, enamasti pigem kerge südamega.

Reigo Ahven ütles oma hiljutises intervjuus Arterile, et ekstreemsel ajal on oluline mitte katki minna, ja lisas, et ajaloo vältel on selle vastu aidanud just kaunid kunstid. Mis sind praegusel ajal aitab?
Loodus, hingamine, meditatsioon, unistamine. Ma olen hästi tundlik ja empaatiline tüüp ning eks olen elus palju pisaraid erinevate teemade pärast valanud. Kui ISIS kunagi möllama hakkas ja oma koletusi tegi, siis ma nutsin nädalaid jutti, kuni sattusin kvantfüüsikat lugema ning pisarad kuivasid kokku, sest mõistsin, et haletsuse ja kurbuse ja valuga ei tooda ma maailma mitte üks gramm positiivsust juurde, vaid vastupidi ning kui ma tõeliselt hoolin, siis ma pean ka teadlikult end positiivsel lainel hoidma. Vahel on see raske ka, aga siis aitab meditatsioon.

Oled töötanud Microsofti heaks, saan aru, et mingi osa sellest ajast kodukontoris, seega pole vist praegune kodus töötamise üleskutse su jaoks väga keeruline. Milliseid nõuandeid annad neile, kelle jaoks see kogemus uudne on?
Ma olen töötanud kodukontoris alates 2005. aastast ja tänaseni – mulle see väga meeldib. Oluline on teha teatud päevaplaan, kuhu sisse võib lisada ka muid tegevusi, kui töö maht lubab. Ma ei ole hea planeerija, kuid kuidagi saavad asjad tehtud – mind käivitavad tähtajad, see hoiab mind hästi järjel. Minu jaoks on kõige tähtsam küll see, et maja oleks korras, siis on ka mõtted kuidagi korrastatumad ja ideaalis võiks mingi toit ka olla juba pooleldi valmis (lapsed aias ei käi, seega pean kiirelt neile ka lõuna tegema) või vähemalt peas välja mõeldud.

Mis tööd sa praegu teed?
Olen AS Hoolekandeteenustes koolitus- ja värbamisspetsialist. Tegemist on riigiettevõttega, mis pakub umbes 2000 psüühilise erivajadusega inimesele erihoolekandeteenust. Meil on pea 900 töötajat ning mina juhin kogu koolitus- ja arendustegevust ning samuti vean värbamist.

Üksuseid on meil üle terve Eesti ning jah – kogu töö toimub ikka kodukontorist. Seda teeb terve meie personalitiim.

Millist nõu annad õpilastele, kes tavapärasest rohkem tehnoloogia vahendusel õppetööd tegema peavad? Kuidas oma tervist selle käigus hoida?
Õpetajad peaksid kindlasti rõhuma õpikule ja mitte e-lahendustele, tehno võiks olla pigem suhtluskanal kui õppevahend ning kindlasti võiks praegusel ajal õppimisega tehno kasutamine ka piirduda ehk et pärast oma sõpradega WhatsApp’i ega muid mänge ei mängi. Samuti ei vaata telerit. Vanemad peaksid koju kindlasti tekitama juhtmega ühenduse wifi asemel ning hiired ja klaviatuurid peaksid olema juhtmega. Kiirgusel on kumulatiivne mõju ehk et negatiivne mõju võib avalduda tervises alles kuni 20 aasta pärast. Teadlikud vanemad ja lapsed saavad oma tervise jaoks ise palju ära teha tegelikult ning vidinatega piiri pidada on üks viis enda tervist säästa ja tagada endale tervem ja täisväärtuslikum ning pikem elu. Venemaal anti välja riiklik juhis eriolukorra ajaks e-õppes tehnoloogia kasutamiseks ning seal on sätestatud, et kindlasti ei tohi kasutada e-õppeks nutitelefone.

Võimalikult palju tuleks käia õues ja püüda päikest, kui seda ei saa, siis vähemalt õhutada tube nii tihti kui võimalik. Maandada end paljajalu maapinnal või siis kätega mullas või vastu puid. Vesi maandab hästi ehk siis vann-dušš. Hommikut võiks alustada leige sidruniveega (vesi valmis, lõpus alles lisada poole sidruni mahl) ning juua see ära vähemalt 15 minutit enne hommikusööki. Head on kõik sibulalised ja küüslauk ning kapsalised. Toortoit. Füüsiline koormus ning mõistagi – rõõm. Saan aru, et minu jutt on ka suhteliselt hirmutav siin, kuid kõige enam nõrgestab inimest hirm, nii tema tervist kui ka mõtlemisvõimet. Seega tasub keskenduda positiivsele ning kindlasti soovitan ka mediteerida.

Luureandmed ütlevad, et oled suur kohaliku toidu austaja. Kui suur vaaritaja-küpsetaja sa ise oled? On sul oma firmaroog?
Olen juba 10 aastat taimetoitlane ning võimalusel eelistan kohalikku toitu tõesti. Juba üle aasta käin igal reedel Pihtlas Nögese kohvikust leiba ostmas – nad teevad seda juuretisega ja kohalikust rukkijahust, hapusai on ka juuretisega ja speltast – fantastiline lihtsalt! Munad ostan aga laste parima sõbra ema käest – neile kanadele saadame ka enda toiduülejäägid ja tean, kui hästi neid hoitakse ja kui äge elu neil on ehk et neid mune saan süümekateta süüa. Kasvatan ise suure osa enda juurikatest ning muidugi rohin põldu ikka paljajalu ja -käsi.

Väga suur kokkaja ei ole, pigem meeldib mulle süüa kui toitu valmistada ehk et mulle meeldivad kiired asjad – seetõttu on palju ka toorest toitu, smuutisid (nt toorest punasest peedist toortatraseemnete ja kuusevõrsetega). Minu nõrkuseks on magus ja pannkoogid speltast, aga kui üks roog välja öelda, mida oskan hästi teha, siis on see tiramisu.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii