üles
esmaspäev, 21. oktoober 2019
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

21. oktoober

22. oktoober

23. oktoober

24. oktoober

25. oktoober

26. oktoober

27. oktoober

28. oktoober

Töötajate sünnipäevad

27. oktoober

Reportaaż, avaldatud 1. juuli 2019, vaadatud 1508 korda
Koostöös peitub jõud – KG pererühma usinad naised Kristel, Kersti, Anni ja Stevelin
 Galerii Autor/allikas: Gert Lutter

Juubelitantsupeo esimese etenduseni jääb veel vaid neli päeva ja täna hommikul asusid pealinna poole teele ka meie kooli pererühma väikesed ja suured tantsijad.

Koolimaja kollektiivi seas aga on viimaste kuude jooksul palju elevust tekitanud pererühma naisliikmete ootamatu käsitöölembus. Nimelt on Anni, Kersti ja Kristel oma viimaste kuude tööst ja perest vabad hetked veetnud kangastelgede taga, seelikuid kokku õmmeldes ja tanusid tikkides.

Mis, kuidas ja miks?

Kõigepealt olgu ära mainitud, et lisaks Merle Tustiti juhendatavale pererühmale läbis tantsupeole pääsemise tiheda valikusõela ka meie Sõleseppade noorterühm, keda lõppevast õppeaastast alates juhendab Inge Jalakas.

Pererühmad aga on täiesti uus rühmaliik, mida pole varem tantsupeol olnud, ja tegemist on eelkõige just väiksemate kohtade laste tantsupeole saamiseks loodud rühmaliigiga. "Lõime sellise rühmaliigi, kuna väikestes kohtades ei pruugi olla enam nii palju lapsi, et terve rühm moodustada," selgitab XX tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste.

Pererühmas tantsib koos kaheksa täiskasvanut ja kuusteist last, meie koolist siis lisaks Väikestele Sõleseppadele ka Anni ja Kaarli Haandi, Kersti ja Kalle Kirs, Kristel ja Mehis Paju ning Stevelin ja Taavi Tamm.

Pererühm pärast XX tantsupeo „Minu arm” esimest eelproovi veebruaris 2019. Tantsijatega koos on fotol Maris Tustit ja Merle Tustit.

Esimesed koosharjutamised toimusid uuel rühmal alles novembris ning esimest korda astuti suurema vaatajaskonna ette koolitöötajate aastavahetuse peol. Varasem kokkupuude rahvatantsuga on olemas enamikul rühma liikmetest ja ka tantsupeo kogemus on olemas päris mitmel: Kristel meenutab uhkusega põhikooliõpilasena tantsupeol käimist, Kerstil on tantsupeo kogemus kirjas 3. klassi õpilasena, ent suurem kokkupuude on temal olnud hoopis peotantsuga. Üldse ei olnud varasemat kokkupuudet rahvatantsuga Mehisel ja Taavil, kes aga Merle sõnul nüüd teistest sammugi maha ei jää.

Mõtte teha ise endale rahvarõivad panid 2018. aasta augustis liikuma Anni ja Inge, kuid esimeste sammudeni jõuti alles detsembris. Suureks abiks ja juhendajaks on uutele käsitööhuvilistele olnud Anne Kolk, Juhani ema. Kusjuures tuleb ära mainida, et ka Juhan ja Marge olid esialgu pererühmas, ent loobusid, kui selgus, et perele on peagi juurdekasvu oodata.

Ettevalmistuste protsess oli pikk ja vaevaline, Anne aitas lõngade otsimise ja värvimisega, ent ka seelikukanga kudumine oli väga aeganõudev. "29 tundi!" hüüatab Kristel emotsionaalselt kohe, kui küsida, kui palju aega kulus tal vajaliku kanga kudumiseks. Esimesena kudus kanga ja tegi proovitööna seeliku valmis Anne ise, sest tegemist oli ka tema jaoks uue kogemusega. Tema juhendamisel hakkas Anni seelikukangast kuduma detsembris, pärast teda alustas jaanuaris Kersti ja kevadvaheajal lõpetas töö Kristel. Märkmikku uurides ja päevi kokku lugedes tõdeb Kristel, et nõnda ei tundugi see nii pikk aeg: "Kududes aga näis lõpmatusena!"

Anne juhendamisel saavad Anni, Kersti ja Kristel kanga kootud! Fotod Kristel Paju.

Seelikukangas on juba valmis ka Annettel, meie tantsuõpetajal, ja Ingel tuleb samuti seelikutegu peagi käsile võtta, sest sügisel alustava kooli segarühma naised peavad ju ikka ühtmoodi riides olema!

Rahvarõivaid peab teadupärast aeg-ajalt ikka tuulutama ja Anne tehtud seeliku võtab enda hoole alla Stevelin, kes sellega tantsupeol keerutab.

Pits saab triigitud, paika mõõdetud ja kinni õmmeldud, roosa pael, valge pael, heegeldatud kaunistus ... ja selline tulebki, on Kristel tehtud tööga rahul!

Miks aga valiti oranžid ehk koldnepunased Muhu seelikud? Pererühmade täiskasvanute paarid võivad tantsupeol kanda erinevaid, oma kihelkondade rahvarõivaid, ent kõik asjaosalised nendivad, et erinevate seelikute tegemine oleks algajatele üle jõu käinud, sarnaste seelikute puhul saab kõike teha koos ning see muudab asja palju lihtsamaks. Ka seelikukanga kudumist pole mõistlik ette võtta vaid ühe seeliku jagu ja nii otsustatigi jääda Muhu rahvarõivaste juurde, nagu meie kooli rühmad on traditsiooniliselt kandnud. Lisaks ka oranžide seelikute veidi lihtsam muster ning, nagu kõik asjaosalised tunnistavad, kollaseid Muhu rahvarõivaid, olgugi ilusaid, on juba palju ja tore on teistest veidi erineda.

"Oota!" hüüatab Kristel, tormab laua juurde, lükkab plätud jalast ja otsib pätid välja.

Vahepeal veidi selgituseks värvide kohta. Varasemad, 19. sajandi algusest levinud seelikud olid musta värvi ja üleni kurrutatud ning nende allääre kaunistused muutusid aja jooksul. 19. sajandi lõpul tuli musta värvi seeliku asemele pikitriibuline koldnepunane ehk oranž seelik. Varasemast pikema ja kaharama seeliku värv aga muutus järjest heledamaks, olles 1930. aastatel hele sidrunkollane. Oranži seeliku lihtsamate triipude asemel hakati kollasesse kangasse kuduma laiemaid ja keerulisemaid kiritriipe, millele tikiti lisaks lillemotiive.

Anni seeliku kaunistused on juba ilusti paigas ja see jätab talle aega tikkimisega tegeleda. Näidis ja mustrileht ees, tundub töö edenevat lõbusalt ning lausa linnutiivul.

Nagu ikka viib üks asi teiseni ja naistel tuli endale ka ise tanud tikkida. Kui algul taheti kasutada kollaste komplektide tanusid, siis nii ometigi ei sobi: "Et tulevad kollase tanuga, eiii, erineva ajastu asju ei panda kokku!" hüüatab Merle Tustit ja nii veetsid Anni ja Kersti oma vabad õhtupoolikud tikkides. Kristeli tanu jääb aga ootama lõpetamist pärast tantsupidu.

Merle toetus ja juhendamine on oluline olnud kogu protsessi juures: "Mulle tohutult meeldib, kui inimesed, kes pole elus õmmelnud, nagu Kristel, võtavadki sellise asja ette, müts maha nende ees." Samas meeldiks Merlele, kui tantsijad oleksid valinud oma kodukandi rahvarõivad, kuid mitte ainult seepärast, et nii oleks õige: "Nad valisid kõige töömahukamad rahvariided, mis Saare maakonnas üldse on! Mul on lihtsalt nendest kahju!"

Nõu ja abi on üsna lähedalt võtta. Peetakse nõu ja uuritakse lähemalt tanu tikandit.

Anni arvates on kogu põhjalik protsess eriti huvitav temale kui ajalooõpetajale. Lisaks leiavad kõik, et ettevõtmisel on ka kasvatuslik moment ning sellega loodetakse olla eeskujuks gümnaasiumirühma tantsijatele, näidates, mida on võimalik teha, kui leidub vaid tahtmist ja ettevõtmist.

Kui uurida, mis kõige raskem oli, seavad Kersti ja Kristel esikohale pooga. Pook on kõlalaudadega kootud mustriline seeliku äärispael. Kõlad on õhukesed nelinurksed lauakesed, milles on augud värviliste lõimelõngade jaoks, koelõng seob kõik kokku ja muster moodustub kõlade keeramisel.

Sellised on kõlad. Vöölukuga kinnitatakse kootav pook ümber kuduja ja lõimelõngad jooksevad läbi kõlade. Pööritsate külge kinnitatud lõimelõngad. Kõlapook. Fotod Kristel Paju.

Kersti sõnul oli keeruline pea viie meetri pikkuste koelõngadega toimetada: "Lõngad olid kudumise ajal patsi seotud ning pats omakorda lauajala külge seotud. Lõngu tuli tihti patsist lahti harutada ja tõsine tegu oli õige laiuse hoidmisega – püüdlustest hoolimata oli pooga lõpp paar millimeetrit algusest laiem."

Kristel mõtleb hetke ja arvab, et pooga kudumine oli küll aeganõudev, aga iseenesest tegelikult siiski lihtne, keeruline oli leida ruumi, et kõik seitsekümmend kaks viie meetri pikkust lõimelõnga sirgu tõmmata. Kõlade meisterdamine ja nurkade värvimine oli aga hoopis põnev tegevus! "Kõige keerulisem oli jälgida, et kõlade järjekord ei läheks sassi. Igal kõlal on kindel asetus – klappima pidi kõigi kaheksateistkümne kõla järjekord ja iga kõla värviline nurk."

Anni aga arvab, et alati kardame asju, mida varasemalt teinud ei ole, ja seetõttu tundus talle kanga kudumine ja pitside heegeldamine-punumine kõik tehtav, aga õmblemine keeruline: "Loomulikult tuli kokkuvõttes tõdeda, et õmbleminegi oli lihtne. Kogu protsessi võiks kirjeldada nii, et kui asi kätte võtta ja tegema hakata, siis pole miski võimatu!"

Pealambi valgel põimivad Kristeli osavad näpud lõngad sukapaelaks. Fotod Kristel Paju.

Kõigele sellele on kulunud nii palju aega ja vaeva, et naised ise imestavad, kui kannatlikud ja toetavad on nende abikaasad olnud. Kusjuures meestele õmblesid naised ise särgid ja punusid sukapaelad. Samas on eeskuju nakkav ning Anni teatab uhkusega, et tema lapsed hakkasid ka kohe kodus tikkima, kui ema oma tanu käsile võttis. Kersti aga räägib, kuidas laps mõtlikult küsis: "Emme, mis sinu lemmiktegevus on? Kas tikkimine on sinu lemmiktegevus?"

Õmblusmasina tagant tikkima, uuesti õmblema, jälle tikkima ... Vahepeal tuleb ka kolleegidega arutada, kuidas tasku paika saab, ning uurida, kuidas teised on teinud!

Kõik pole siiski vaid lust ja lillepidu, ühel hetkel Raili Kaubi käsitööklassi astudes valitseb seal tavalise lõbusa jutuvada asemel tõsine vaikus ja õmblusmasina surisemine – Kersti on just lõpetanud nelja tunni töö ülesharutamise ja nüüd on vaja kibekiiresti taas teistele järele jõuda. Teisel aga kisuvad käed tikkimisest krampi ja tuleb võtta valuvaigisteid ...

Kiire õppetund, kuidas õmblusmasina poolijat kasutada.

Raili ise on samuti vaimustuses, kui kiiresti käsitöölised uusi võtteid ja tehnikaid omandavad, ning muigab, kuidas Kristel käsitööklassi tehnikat avastab: "Oo, näe, mis masin see on!" ning meenutab ise, kuidas sai kaks aastat rahvarõivaste valmistamise koolitusel käidud, aga ikka ei saanud kõike soovitut valmis.

Viimased nõelapisted ja pikk töö jääb seljataha. Anni ja Kersti oma tanudega. Fotod Anni Haandi ja Kristel Paju.

Kolm päeva enne tantsupeole sõitmist lepime kokku uute rõivaste pildistamise ning selle päeva eelõhtul saadavad kõik üksteise võidu pilte oma viimastest pingutustest seelikute ja tanude lõpetamisel. "Poleks uskunud, et saame tehtud," õhkab Anni, Kristel aga rõõmustab ämma kiituse üle ja tänab teisi, et nood teda ikka tagant utsitasid, kuigi muretseb samas, kas saab ikka pildistamise päevaks kätte talle laenuks tuleva tanu.

Ja sellised need kaua tehtud kaunikesed ongi! Oma uutes rõivastes poseerivad Kristel Paju, Anni Haandi, Kersti Kirs ja Stevelin Tamm. Kursus on läbitud ja pole vist kahtlust, et hindele viis!

Lõpetuseks soovime omadele ja sõpradele laulu- ja tantsupeol edu ja kõike paremat! Jälgige kõik kindlasti ka ülekandeid ning otsige ikka rongkäigus ja etendustel teiste seast meie lillekeste kirevkirjusid koldnepunaseid Muhu seelikuid! Kohtume!

Tantsupeo I etendus toimub neljapäeval, 4. juulil kell 19, II ja III etendus leiavad aset reedel, 5. juulil vastavalt kell 11 ja kell 18. Rongkäik toimub laupäeval, 6. juulil alates kella 13.

Gert Lutter,
toimetus
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii