Osalejaid oli Soomest, Eestist, Hollandist, Hispaaniast, Ungarist, Itaaliast, Prantsusmaalt, Sloveeniast, Slovakkiast, Lätist, Leedust, Tšehhist, Bulgaariast ja Belgiast. 

Projekt leidis aset väikeses asulas nimega Kranjska Gora, mis asub Sloveenia põhjaosas Austria piiri ääres. Sealne loodus oli tõesti imetlusväärne ja aknast välja vaadates oli tunne, et vaatad postkaarti. Lisaks kõigele muule, mis projekt meile pakkus, saime minna ka väljasõidule Bledi järve äärde, mis asus meie hotellist umbes tunniajase sõidu kaugusel.

Projekti põhiosa  ise sisaldas endas töötubasid, kohtumist poliitikutega ja väitlusturniiri. Töötoad toimusid projekti 2 esimesel päeval ja kokku oli ühel inimesel võimalik osaleda kuues erinevas töötoas. Erinevaid töötube oli kokku umbkaudu 50. Valikuid oli seinast seina, aga kõik nad olid seotud kas kliimamuutustega, Euroopa Liidu tegevusega, väitluse endaga või poliitikaga. Mina ja Richard võtsime osa mõnest väitlusteooriaga tegelevast töötoast, Euroopa Liidu tööd lahkavast töötoast ja kliimamuutusi puudutavatest töötubadest. Teemad olid huvitavad, samuti õppejõud. Iga töötuba andis midagi uut, mille üle järele mõelda. Minu kõige meeldejäävam seik ühest töötoast oli see, kuidas arutasime ühe Ungari tüdrukuga Eesti kaitseväe kohustust ning tema küsis, et kui vähe eestlasi siis on. Minu vastuse peale, et 1,3 miljonit, tegi ta suured silmad, sest väike Euroopa riik oleks tema jaoks olnud umbes 10 miljonit.

Poliitikutega kohtumine toimus teise päeva õhtul ümarlaua vormis. Rääkima olid kutsutud Euroopa Parlamendi liige Tanja Fajon, Sloveenia parlamendi liige Violeta Tomic ja Ljubljana ülikoolist professor dr Jure Požgan. Jutuks tuli nende inimeste taust ja põhiliselt Euroopa Liidu edasist saatust puudutavad küsimused. Kuna kõik esinejad olid üldiselt sotsiaaldemokraatlike vaadetega, siis jäi see minu jaoks võibolla natuke liiga ühekülgseks, aga sellele vaatamata oli tore kuulata ja kaasa mõelda.

Kolmas päev oli tervenisti väitlemise päralt. Teemad, millel ise väidelda sain, olid “This House believes that schools should actively support students who strike for climate”, “This House believes that violent civil disobedience is a legitimate response to injustices” ja “This House believes we should allow migrant workers to vote in all elections of the countries they reside in”. Teemad olid huvitavad ja see oli ka meie esimene kord inglise keeles väidelda. Eestis väideldes on oht, et jääd mõtlema ainult kitsamale pildile, mis toimib Eestis, aga ei arvesta piisavalt teiste kultuuride ja vaadetega.

Olen väga õnnelik, et selle projekti jaoks valiti välja just mind ja Richardit ning saime sellise suurepärase kogemuse. Tahaksin tänada nii selle projekti korraldajaid, Eesti Väitlusseltsi kui ka oma kallist eesti keele õpetajat Marit Tarkinit, kes mind ja Richardit on õhutanud väitlemisega jätkama. Projekt innustas mind suuremalt mõtlema ja arendas nii minu inglise keele oskust kui ka kriitilist mõtlemist.