Koolivalmidus

Arutelus jäid sõelale mõtted, et laps peaks oma nn teenindamisega ise hakkama saama, julgema suhelda ja ka kuulata. Arvati, et oluline on sotsiaalne valmisolek. Eriti raskeks võib osutuda 45 minutit paigal istumist ja keskendumist. Tähed ja lugemine võiks lastel selged olla, kellatundmine on oluline ja kooli suhtes positiivne hoiak.

Kooliminekut oodatakse väga ja AB-kool valiti selle järgi, millises koolis tahetakse jätkata järgmisel õppeaastal. Paljudel õpivad KGs juba vennad-õed, kes aitaksid kooli sulanduda.

Ootused koolile ja õpetajatele

AB-koolist saab laps esmase emotsiooni koolist, see võimaldab „pehme” ülemineku lasteaiast kooli. Laps harjub keskkonnaga, õpib suhtlema võõraste lastega, harjub kooliga, õpib tasa kuulama, reegleid järgima.

Koolis on ujula, talveaed, harmooniatuba, huvikool Inspira, Tervisepark lähedal. Ilus koolimaja.

1. klasside nimekirjad võiksid olla teada enne lapse osalemist eelkoolis (st registreerimine võiks olla aasta enne 1. klassi astumist). Praegu osalevad paljud igaks juhuks mitme kooli eelkoolis.

Digivahendite kasutamine kodus on lastevanemate kontrolli all. Pigem ei kasutata. Ei tahaks, et koolis vahetunnis lapsed telefonis mängivad.

Koolilt oodatakse, et säiliks tugev tugivõrgustik ja see muutuks veel tugevamaks ning et tugispetsialistid jääks kindlasti kooli. Õpetaja märkab lapse vajadust tugispetsialistide sekkumiseks ja pärast koolis toimuvaid toetavaid tegevusi suunatakse laps koos vanemaga nõustamisele koolist väljapoole.

Ühes laudkonnas oli unistuseks, et Kuressaare Gümnaasium jätkaks gümnaasiumina. Samuti mainiti, et KGs on mõistlik lähenemine õpilasele ja õppimisele, mõistlik tempo ja kodutööde maht. KG kasvatab õpilasi, kes oskavad ise otsustada (vabadus valikuid langetada).

Sooviti, et klassikollektiivis oleks ka lasteaiakaaslasi – turvatunne (eriti vaiksemate laste puhul).

Õpetajatelt/klassijuhatajatelt oodati, et oleks soe ja sõbralik suhtlus laste ja vanematega, klassijuhataja võiks olla rõõmsameelne, kes märkab ja lahendab probleeme, klassireeglid oleksid paigas. Oodatakse mõistmist ja mõistlikkust, arvestamist, julgustamist, märkamist, paindlikkust. Vajadusel saaks olla nii sõber kui õpetaja korraga.

Lapsevanemad ootavad, et õpetaja annab neile tagasisidet lapse kohta.

Koostöö

Alus on suhtlemine. Mida rohkem annad, seda rohkem saad (infot).

Tagasiside on väga oluline, õnneks on tänapäeval palju võimalusi õpetajaga suhelda. Laps vastutab, aga tugi peab olema seni, kuni laps seda vajab, sest lapsed on erinevad.

Lapsevanem ei tea, mis koolipäev on endaga kaasa toonud, ja paljud lapsed ise kodus ei räägi. Kui on probleem, peaks sellest kohe koduga rääkima, mitte ootama, et läheb üle.

Peaks olema usalduslik suhe õpilase ja klassijuhataja vahel, lapsevanema ja klassijuhataja vahel. Laps peab mõistma, et lisaks õigustele on tal ka kohustused, kõige selle kujundamist peab alustama võimalikult vara (kodu-lasteaed koostöös, kool-kodu koostöös).

Vanemad pidasid oluliseks mõtet, et õpetaja paneb koolis paika ühised reeglid, mille eest laps ise vastutab, vanemad saavad seda toetada päevakavaga.

Andekus

Õpetaja kohustus on märgata andekat last, see ongi kooli mõte ja pärast elu mõte. Jäi kõlama ka mõte, et kui laps on mingil alal andekas, tasub sellest kindlasti lapsevanemal õpetajaga rääkida ja lapse arengut kavandada, kuidas lapse arengut toetada.

Sõelale jäi mõte, et esimene lapse andekuse märkaja on ikka lapsevanem, kes selle järgi koos lapsega huviringe valib. Akadeemilist andekust peaks jälgima õpetaja.

Päevakava

Väike inimene läheb kooli, algab uus etapp elus ja kõige olulisem on lapsele päeva planeerimine. Lapsevanemad leidsid, et tuleb koos lapsega päeva arutada, juba eelneval ja eelnevatel päevadel. Oli häid kogemusi, et ühel hetkel hakkab laps väga hästi juba ise tajuma, et sel päeval on nii ja teisel päeval nii. Teine oluline mõte oli, et on aeg õppimiseks ja aeg huvitegevuseks ja aega peab jääma ka puhkuseks. NB! Telefoniga ei puhka, puhata saab igasuguste seadmete vabalt, näiteks perega vesteldes, midagi koos mängides, sealhulgas saab mängida ka kooli, aga õpetaja on siis teie laps ja teie õpite, ka see kogemus oli meie laudkonnas olemas. Kas koolikoti paneb korda lapsevanem või laps? – Alati laps ise! Lapsevanem saab õpetada, suunata ja siis üsna ruttu jätta juba laps iseseisvaks ja lihtsalt silma peal hoida, kas ta saab hakkama. See ei tähenda, et vanem ei toeta last, ei abista, aga laps muutub seda kiiremini ise enda asjade eest vastutajaks ning see toetab tema arengut ja koolis edasijõudmist.

Kooliskäimisega koos tuleb ühes lapsega päeva kulgemine läbi vaadata, teha kokkulepped (koolist koju tuleku, kodutööde tegemise, mängu ja puhkuse aja, TV ja nutiseadmete/arvuti/mängukonsoolide kasutamise kohta, pikapäevarühmas või ringides-trennides käimise kohta). 1. klassi lapsele piisab ühest huviringist või trennist nädalas, sellega ei tohi üle pingutada. Võib-olla on hea olla osa päevast pikapäevarühmas?

Algul peab lapsevanem last aitama, et laps hakkaks oskama teha kodutöid, et tal tekkiks kodus toimetamise-õppimise süsteem. Vanem peaks püüdma korraldada asju nii, et laps ei hakkaks vanema peale lootma (õpib ainult koos ema-isaga, üksi ei püüagi). Kodutööde maht võiks olla minimaalne. Kodutööd peaksid lapsele olema jõukohased, et saaks iseseisvalt hakkama.

Tahame väga tänada lapsevanemaid heade mõtete eest! Kodu ja kooli koostöös saame ehitada vundamendi, et laps naudiks õppimist! Aitäh kõikidele laudkondadele ja laudade moderaatoritele!

Korraldajad Kaja Puck ja Inna Vann