Muusika on loomulikult sinu kirg ja igapäevaelu sisu. Mis sind veel köidab ja käivitab?

Viimased kolm aastat olen nautinud kõike, mis seondub meie uue kodu sisustamise ja selle ümbruse kaunistamisega. Kõikvõimalikud käed-mulda-aiatööd, lillepeenarde ja kiviktaimla kujundamine, ka muru külvamine, haljastus jne.

Kuna olen loomult sotsiaalne tüüp, köidavad ja käivitavad mind ka positiivse ellusuhtumisega, põnevad ning isikupärased persoonid. Nii kolleegide kui õpilaste hulgas. Suhtlemine ja koostöö nendega on aeg-ajalt vägagi inspireeriv kogemus. Viimase paari aasta jooksul olen lausa teadlikult selliseid võimalusi otsinud, sest tunnen, et kasvan ka ise nende suhete kaudu paremaks inimeseks. Aitäh teile, et olemas olete.

Sa ei ole lihtsalt õpetaja: sul jätkub energiat ja tahet veel paljudele asjadele – kevadised õpetajate esinemised, ägedate õpside klubi, Solistica korraldamine, kooli ja vahepeal ka maakonna muusikaelu juhtimine, ema ja naine olemine. Kas midagi jäi nimetamata? Kas sul on midagi veel tegemata ehk millest unistad?

Kes teeb, see jõuab. Mulle tegelikult ka väga meeldib korraldamine ja organiseerimine, sest see protsess on taas suhtlemisega seotud. Samas määratleksin end pigem meeskonnas tegutseva kui autoritaarse juhina. Emana olen väga uhke oma kahe tubli ja tegusa lapse üle. Gümnaasiumis õppiv sportlik Märten on ka suurepärane basskitarrist, Annaliisi huvi psühholoogia vastu suunas ta kaks aastat tagasi õpinguteni Maastrichti rahvusvahelises ülikoolis. Olen juba veerand sajandit õnnelikus abielus väga toreda ja mõistva abikaasa Veikkoga. Minu suurim unistus on see, et mu lähedased oleksid terved ja õnnelikud. Sest õnnelikud ja heas mõttes enesega rahul olevad inimesed tekitavad ka ümbritsevais kindlustunnet, seda on tänases maailmas meile kõigile väga vaja.

Nii nagu ema on uhke oma laste üle, on sul palju edukaid õpilasi, kelle üle uhkust tunda. Kel Eesti muusikamaastiku inimestest on olnud võimalus sinu käe all õppida ja mida nad sulle on õpetanud?

Juhendajatee algusest kuni tänaseni olen kasvanud koos oma õpilastega, areneme ju kõik läbi isiklike kogemuste. Igas lauljas on midagi isikupärast, minu ülesanne õpetajana on see erilisus välja tuua ja motiveerida noort edasi arenema, oma stiili leidma. Olen õnnelik, et tänasel Eesti muusikamaastikul on oma stiili leidnud Marvi Vallaste, Teele Viira, Kristel Aaslaid, Tuuli Rand, Erko Niit ja Kusti Lemba. Neid kõiki iseloomustab erakordne töövõime ja süvenemisoskus, neis on olemas see nn artisti-geen, millega publikut köita. Mul on väga hea meel, et kooli juubeliaastal sai teoks muusikaosakonna projekt „Vilistlased kooli”. Selle raames jõudis enamus neist noortest ka kooli vestlema oma elust ja tegemistest pärast KGd. Uhke tunne oli möödunut koos meenutada.

Muuseas, lugesin hiljuti huvi pärast kokku oma solistiõppe õpilased aastatel 1998–2018. Umbes 140! Loodan väga, et suurem osa neist armastab muusikat ja laulmist tänaseni.

Vanus on ainult number ehk nüüd võid korra filosofeerida, kusmaal sa oma eluga oled?

Juba mõnda aega tunnen, et olen jõudnud oma elus perioodi, kus suudan suures osas nautida kõike, mida ette võtan. Ja see on iganes kena tunne, nagu üks mu lähisugulastest armastab öelda. Kogun rõõmsaid hetki ja heas mõttes lapsemeelsust enda ümber. Sellises keskkonnas pole vanusel enam tähtsust.

Kristel Aaslaid mõtiskleb: "Laine innustas mind väga laulma ja leidma ennast esinejana. Ta pani mind mõtlema, miks ma teen seda mida teen ja mida tahan öelda edasi oma valikutega. Ma tänan südamest Lainet, kes mulle armsa pabinaga lava taha pöialt ikka hoidis ja kes mind lahkelt oma tiiva alla võttis."

Erko Niit meenutab: "Laine on olnud suureks inspiratsiooni allikaks just olles ise perfektsionist. Hea ei olnud kunagi piisav."