Kooliinimesed tulevad tööle augustis, Teie tulite keset õppeaastat ehk sattusite kohe melusse. Milline oli Teie esimene tööpäev?
Esimene tööpäev oli väga põnev. Natuke oli 1. septembriga sarnane tunne, kui käsi veidi väriseb ja lähed klassijuhatajale, lilled käes, tere ütlema, teadmata, kuidas ülejäänud kooliaasta läheb ja kes su pinginaabriks seekord satub.

Kiiret lahendamist vajasid 2–3 teemat, millega kohe tegelema hakkasin. Rahulikku sisseelamise aega ei olnud ja uut infot tuli välja palju peale. Projektide maailm on niigi üsna keeruline, aga kui poole projekti pealt sellega tegelema hakata, siis on veel keerulisem, kuna ei tea täpselt, mida projekti kirjutaja ühe või teise lausega täpselt mõtles. Kui oled ise projekti kirjutanud ja tead, kust üks või teine teema on alguse saanud, siis on hulga lihtsam. Tead, mis on juba tehtud ja mis on vaja kindlasti veel ära teha.

Kuidas tundub, kas enda KG traditsioonide ja tegemistega kurssiviimine ning sisseelamine tuleb lihtsalt või on siin pisut kasu ka sellest, et olete ise KG vilistlane?
Kindlasti on KG vilistlasena lihtsam majas orienteeruda, sest enam-vähem on teada, kus mingid ruumid või õpetajad asuvad. Eks oma rolli mängib ka see, et lapsevanemana olen oma koolis vähemalt viimasel 4 aastal üsna tihedalt käinud. Viimasel aastal olen olnud kahe klassi lapsevanemate esindaja ja olen sellepärast osalenud KG hoolekogu koosolekutel. Sellepärast on ka veidi rohkem aimu, millega koolis tegeletakse.

Osa KG traditsioone on loodud veel sellel ajal, kui mina KGs käisin, ja sellepärast tekitab see rõõmsat äratundmist. Näiteks gümnaasiumi lõpetamisel kasutatav talaar võeti esimesena kasutusele just meie lennu lõpetamisel. Ka koolilaulu kuulmine ja laulmine tekitab hinges sooja tunde.

Kuidas sai Teist just KG töötaja? Mis tunne on, kui endised õpetajad on nüüd hoopis kolleegid?
KG töötaja sai minust tegelikult üsna ootamatult. Hing ihkas turismisektorist minema. Tahtsin teha midagi hoopis teistsugust, mis samas tugineks minu varasematele kogemustele. Ühel päeval leidsin Osilia töökuulutuse, mis sobis minu kogemuste ja teadmistega ideaalselt. Olin kursis ka Osilias töötavate inimestega, kes on vahvad ja kellega koos oleks ka minul lust töötada.

Endiste õpetajatega suhtlemine on muidugi huvitav kogemus. Paljud endised õpetajad on küll juba pensionile läinud, samas paljud veel töötavad. Tahaks ikka öelda õpetaja Marit, mitte lihtsalt Marit. Õpetajate toas käimine enam nii imelik ei olegi. Sööklas õpetajate lauda ei ole ma siiski veel istuda julgenud :)

Millised koolid lisaks KGle ja tööd/tegemised on senises kogemustepagasis?
Peale Kuressaare Gümnaasiumi lõpetamist 2001. aastal jätkasin oma haridusteed Kuressaare Ametikoolis ärikorralduse erialal, peale mida läksin edasi Tallinna majanduskooli ärijuhtimise eriala õppima. Olen enda teadmisi täiendanud üsna mitmes haridusasutuses, sealhulgas ka Osilias.

Alustasin 2005. aastal MTÜ Eurohouse projektijuhina tegeledes nii Euroopa Liidu teavitustöö, töötutele koolituste korraldamise kui rahvusvaheliste koostööprojektidega. Seejärel suundusin 5 aastaks lapsehoolduspuhkusele ja tegelesin oma kahe poja kasvatamisega.

2012. aastal asusin tööle MTÜ Saarte Geopark projektijuhina, algatades, koostades ja koordineerides eelkõige loodushariduse ja -turismiga seotud projekte. Paralleelselt töötasin Saaremaa Omavalitsuste Liidus projektikoordinaatorina. Saaremaa Omavalitsuste Liit oli partner rahvusvahelises projektis HISTCAPE, mis tegeles ajalooliste hoonete ja neid ümbritsevate maastike kaitse- ja arendustegevuste planeerimisega erinevates Euroopa riikides. Ühtlasi aitasin korraldada SOLi asjaajamist, koostasin koosolekute protokolle jne.

Viimased 2 aastat töötasin MTÜ Visit Saaremaa turismiarendusjuhina. Seal oli minu töövaldkonnaks erinevate turismiga seotud projektide koostamine ja elluviimine, turismisündmuste koordineerimine, asutuse tegevuskavade ja eelarvete ettevalmistamine jms, aga ka turismispetsialistide abistamine Saaremaa turismiinfokeskuses kiirel suveperioodil.

Milline on kõige eredam mälestus enda kooliajast? Rääkige mõni lugu, mis näitab, milline õpilane Te ise olite?
Kõige eredam mälestus kooliajast pärineb keskkoolist, kui kool kasutas veel tsükliõpet. Olenevalt sellest, mis õppesuunas õpilane süvendatult õppida soovis, võis talle periooditi väga palju ühesuguseid tunde sattuda. Mina õppisin informaatika õppesuunas. See tähendab, et ühte 7-nädalasse tsüklisse võis sattuda näiteks 10 matemaatikatundi või hoopis 10 arvutitundi. 10 matemaatikatundi nädalas oli väga raske, aga tänu õpetaja Ariita Sepa karmile pedagoogitööle saan arvutustehetega üldiselt senini hästi hakkama. Aga koosinus, siinus ja tangens on siiani minu jaoks mõistmatud tegelased. Õnneks pole neid peale kooli lõpetamist vaja olnud.

Minu lemmikud olid muidugi arvutitunnid. Arvutiklassides sai gümnaasiumi ajal päris palju aega veedetud. Vahel isegi liiga palju, sest tunniplaani järgi oleksin pidanud olema hoopis inglise keele või keemiatunnis. Vahel aga mängisime tundide ajal hoopis raamatukogus kaarte. Eks sellest tuli mul väike pahandus ja käisin Maidu Variku juures aru andmas. Pärast seda käisin ilusti tundides.

Esimesed 7 klassi olid koolis kerged ja ilmselt läksin peale seda natuke laisaks. Koolis on põnev ju pigem klassikaaslaste ja mitte nii väga koolitundide pärast. Sellepärast ma ei ole heade hinnete pärast väga põdenud ja olen lubanud põhikooli ja gümnaasiumi tunnistusele ka mõnel kolmel sattuda. Õppida on vaja pigem iseendale, mitte heade hinnete jaoks.

Mis Teid elus kõige enam innustab?
Elus innustab mind kõige rohkem saavutamise soov. Mulle meeldib midagi ära teha ja meeldib näha oma tegevuse tulemusi. Näiteks, kui olen kirjutanud projekti, mille tulemusena saavad õpilased ekskursioonile või välismaale minna ja nad pärast sellest särasilmil räägivad, siis tean, et olen hästi teinud. Kui ma oma tegevuse tulemusi näen alles 5 aasta pärast ja ka vahepealseid väikeseid võite ei tule, siis mu motivatsioon langeb kohutavalt ja tahan hoopis teiste tegevustega tegeleda.

Töö koolituskeskuses on pingeline ja lõppematu, millele Teil veel aega jätkub?
Vabal ajal tegelen oma kahe pojaga, et neist sirguks oma peaga mõtlevad ja kahe jalaga maas olevad noormehed. Minu vanem poeg sai äsja 11-aastaseks ja noorem on hetkel 8-aastane. Seega läheb veel palju aastaid, enne kui nad kodust lahkuvad ja oma iseseisvat elu elama hakkavad. Püüan nende jaoks olemas olla nii palju, kui nad vajavad.

Olen 35-aastane, aga päris oma hobi ma alles otsin. Periooditi on mulle meeldinud tegeleda näiteks geopeitusega (www.geopeitus.ee lehe vihjete järgi otsida vaatamisväärsuste juurest või looduskaunitest kohtadest pisikesi aardekarpe). Praegu on meie pere lemmikmäng Ingress (www.ingress.com), mis motiveerib samuti rohkem looduses ringi liikuma ja erinevaid ülesandeid täitma.

Mulle meeldib väga reisida ja uusi kohti avastada. Oma varasemate töökohtadega seoses olen päris palju riike külastanud ja Osilia kollektiivi osana külastan kindlasti veel rohkemgi. Samas tuleb eristada töö- ja perereise. Tööreisi puhul sõidad kohale ja näed võibolla 5 päeva järjest ainult ühte seminariruumi lisaks lennujaamale. Perereisi puhul võtad mingi piirkonna ette ja avastad seda nii palju kui võimalik – näed ajaloolisi ehitisi, imeilusaid loodusvaateid ja külastad ägedaid turismiatraktsioone. Olgu siis külastatavaks piirkonnaks kasvõi siinsamas lähedal asuv Hiiumaa või hoopis kaugemal asuv Hispaania.

Samas mulle meeldib lihtsalt rahus olla – kiikuda suvila terrassil ja lugeda raamatut, pikutada mere ääres või käia Kuressaare rohketes spaades ujumas ja saunades.

Sujuvat sisseelamist uude kollektiivi, armas kolleeg!