Kuidas juhtus nii, et kooli esimese lennu vilistlane tuli oma vanasse kooli tagasi õpetajaks ja õppealajuhatajaks?
Kuigi ma õpetajate lapsena ei ole õpetaja-ametit enda jaoks kunagi välistanud, siis ülikooli lõpetasin ma esimest korda siiski arheoloogina ja õpetaja-kutse tuli n-ö lisaks kaasa. Juhtus aga nii, et Arheoloogia Keskuse avamist Tallinnas ja sellega seonduvat töökohta pidin ülikooli lõpetamise järel aasta ootama ning et see vahepealne aeg kuidagi mööda saata, juhtus erinevate asjaolude kokkusattumisel või nende tõttu nii, et 1984. aasta septembris kolisin Saaremaale tagasi. Ja kuna ka II keskkoolil oli sel hetkel vaja ajalooõpetajat, siis Anne Metsa ja Kusti Koka kutsel ma hakkasingi poole kohaga siin õpetama. Aga õppealajuhataja ameti ettepaneku tegi mulle juba Toomas Takkis ning üheks ajendiks oli ka see, et siis seisid ees muudatused õppetöö ümberkorralduses (perioodõppele üleminek jms) koos muude huvitavate muutustega Eesti hariduselus.

Mis on Sinu arvates 40 aasta jooksul koolis enim muutunud?
Koolielu taustal on toimunud ajastute muutus, meil on oma riik, oma õppekava, meil on vabadus kujundada oma nägu. Vormilisi ja sisulisi muudatusi on läbi teinud kõik koolielu valdkonnad, alates garderoobidest, koolisööklast, koolivormist kuni õppemetoodika ja -vahenditeni välja. Meie kool on saanud küpseks, nooruse uljusest on välja kasvanud innovaatiline vaimsus, karjamaast on saanud kaunis loodussõbralik õpiruum.

EV 100 ja KG 40 – kas siin on mingeid seoseid, mida KG ühiskonnaõpetuse õpetaja näeb ja tajub?
Mõnes mõttes võiks siin sarnasust näha ka selles, et nii nagu Eesti Vabariik on pidanud enda eest seisma ja oma olemasolu õigustama, on seda teinud ka Kuressaare Gümnaasium – ja on leidnud endale tunnustatud koha Eesti haridusmaastikul. Meie "Vabadus, ilu ja tõde" kajastavad ütlemata hästi ka kogu Eesti ideaale ja püüdlusi.

Milline on Sinu arvates 40-aastase KG nägu?
Arvatavasti saab kooli nägu kõige paremini hinnata teatud distantsilt, selle sees olles paistavad teatud asjad võib-olla ka pisut teisiti või on siis seotud ka teatud legendaarsete "uskumustega". Koolile annavad näo need näod, keda tuntakse ja teatakse ka laiemalt – ning eelkõige muidugi meie õpilased. Me võime leida meie vilistlasi peaaegu kõigi eluvaldkondade tunnustatud tegijate hulgast, aga eriti torkab ikkagi silma just meie vilistlaste rohkus tunnustad loomeinimeste hulgas. Ju see kooli vaba vaim ikka on neid innustanud.

Milline on Sinu meelest äge kool?
Õpihimulised õpilased, entusiastlikud õpilastesse uskuvad õpetajad, turvaline ja põnev koolikeskkond.

Milline on Sinu meelest äge õpetaja?
Kuna sellel "ägedal" on mitu tähendust, siis ma arvan, et kõik algab ikka sellest, et selline õpetaja õpib õpetades ka ise, armastab oma kooli ja suudab õpilasi motiveerida, pakkuda neile väljakutseid.

Kuidas aga näevad Maidu Varikut inimesed tema ümber?

Abiturient Karoliina Tammel 12.a klassist
"Öeldakse, et inimene on vanaks jäänud, kui ta noorte naljadest enam aru ei saa, aga Maiduga on selline lugu, et tema naljad on enamasti naljakamad kui meie omad. Igavesti noor. Selline õpetaja, et kui tuled halva tujuga tundi, siis ta kuidagi oskab kõik naerma panna, isegi kui vahel üldse ei tahaks. Igaks olukorraks on varnast võtta mõni huvitav teadmine või fakt. Väga tark loomulikult, aga mis veel olulisem – erudeeritud ja annab enda elutarkust õpilastele edasi. Õppealajuhatajana selline, et julged igast asjast talle rääkida, sest lahendamatuid olukordi tema jaoks pole. Ühiskonnaõpetuse õpetajana on ta pannud mind isiklikult seda ainet väga armastama ja maailmaasju regulaarselt uurima. Kui noortele poliitika tavaliselt peale ei lähe, siis Maidu tundides on alati arutelu ja uued teadmised garanteeritud. Miks õpilased teda väga väärtustavad? Ma arvan, et põhjuseks on see, et ta võtab õpilasi samaväärselt ja on üldse hästi soe inimene."

Vilistlane Valeria Liigsoo 38. lennust
"Maidut meenutades on mul meeles peamiselt üks kindel päev, kui ma nägin teda koridoris ühel täiesti tavalisel koolipäeval. Eks ma ikka naeratasin talle, nagu kombeks on, ja ta vastus selle peale oli: „Nüüd mu päev on korras, sest ma nägin Valeriat naeratamas.“ Nüüd järele mõeldes ongi see meile kõigile kalli ja tuttava Maidu tunnus – tahtmine, et koolis, kus tema töötab, oleksid õpilased õnnelikud, naeratavad ning rahul enda päevaga. Maidul on üks imeline oskus, mille tähtsust kõik selle kooli õpilased mõistavad alles siis, kui nad on sellest koolist lahkunud. Ükskõik, mis murega sa tema poole ka ei pöörduks (ja mul oli neid iga päev ja mitmeid), tihtipeale piisab ainult sellest, et keegi naeratab sulle sõbralikult ning jätab mulje, et ta hoolib. See ongi Maidu fenomen: tekitada inimestes tunne, et keegi hoolib nende (tühistest) muredest."

Kolleeg Ave Jõgi
"Vastuvaidlematult võib öelda, et Maidu on meie kooli (Kusti Koka) vaimsuse kandja. Tema tajub, mida Kusti silmas pidas enda pedagoogikaga, seda asja on Maidu tagasi tulnud ajama. Maidu on meie kooli esimese lennu vilistlane ehk siis elav side kooli juubeliaastal alguse ja tänapäeva vahel. Maidu on ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ehk tema teab sisulisemalt kui keegi teine, millise hinnaga on toimunud muutused meie riigis ja sellega seoses ka koolis. Maidu = digimaailm = KG. Kellele tänu, et meie kooli teatakse ühe innovaatilise koolina? Kas tegelikkus vastab kujutlusele, pole ma päris kindel, aga suure romantikuna on Maidu kõik suutnud ära veenda! Maidul on üüratu töövõime, tal on kõik rauad korraga tules ja ainult temale omase oskusega suudab ta kõik asjad järje peal hoida ja üliolulise eristada olulisest, mitteolulisest rääkimata. Maidu on kõige empaatiavõimelisem inimene maailmas. Ta ei kaota iial usku inimesesse, eriti nooresse."

Kolleeg Marit Tarkin
"Õpetaja teeb ägedaks fakt, kui ei saa aru, et õpetaja on õpetaja. Maidu Varik on suure südamega inimene, kes on meie gümnasistidega alati samal tasandil, see tähendab, et mõistab neid, aga samas juhib. Ta ei mõista hukka, vaid suunab ja näeb teinekord ainsana lahendust ka siis, kui teised keegi lahendust ei näe. Maidu huumorimeelega tuleb harjuda, sest sõnaseadmises ja -valdamises on ta supermeister. Lõpetanud ise KG, on Maidu Varik osa KG vaimust, sestap on meie vilistlaste seas levinud mõte, et meie gümnaasium on Maidu nägu. Kuidas seda nägu portreteerida? Ka selleks on vaja heas annuses kastist välja mõtlemist, sest kõik on võimalik, ainult lase unistustel lennata. Noore õpetajana kooli tulles kutsus Maidu Varik mind ühel päeval enda juurde ja uuris ühe mitterahuldava hinde tagamaid. Argumente oli mul õppealajuhatajale küllaga, aga tema nõuanne kaalus üle kõik argumendid ja see kõlas nii: „Ära ülepedagoogistu!” Seda väärt mõtet olen enda igapäevatöös kaasas kandnud."

Kuna Maidu Varikut peetakse vaieldamatult ägedaks õpetajaks, uuris Meie KG toimetus temalt lõpetuseks naljatamisi, kas ta on alati nii äge olnud, millele tema tagasihoidlikult vastas: "Ma usun, et on olnud ägedaid asju, mida olen saanud koolis teha. Aga kõik need asjad oleksid jäänud magedaks, kui ei oleks ägedaid õpilasi. Ma suudan jätkuvalt imestada, kui ägedaid õpilasi meil ikka on!"