Lugu Buratinost teame kõik, aga see oli vahva, kuidas meie silmade all sai puuhalust nukupoiss. Eks see Buratino selles lavastuses oli ka üsna üleannetu, kuid süda õige koha peal. Etendus viis meid koos suurepäraste lauludega seiklustesse läbi Lollidemaa. Väga meeldis meile rebane Alice ja ka kilpkonnatädi Tortila näitlemine, sõprade Malvina ja Pierrot’ tohutult võimsad hääled ja kuidas suure koori ja laulu saatel päästeti nukuteatri nukud. Kuldvõtmekesega avati  uks suurde teatrisaali.

See koht meeldis kõige rohkem Siim Sandrile.

Minnile meeldis etenduses koht, kus Buratino oli Malvina juures ja Malvina õpetas teda tohutu suurest aabitsast lugema.

Isabelli ja Marie lemmikuks oli koht, kus konnad esinesid oma tantsuga ja kui Buratino hakkas laua taga laulma: „Aitäh, kõht on täis, mutionu külas käis ...“ ja ise samal ajal mängis noa ja kahvliga pilli kaasa.

Aleksandrile meeldis, et Buratino oli nii kergeusklik, kuna tänu sellele järgnesid huvitavad seiklused.

Richard nautis, et etenduses oli palju nalja, aga ooperilauludega tuleb veel harjuda.

Sandrile just võimsalt esitatud laulud meeldisid ja tore huumor.

Tristani lemmikuks sai Papa Carlo oma võimsa häälega.

Etenduse tegi meie jaoks eriliseks veel see, et istusime esimesel rõdul, kust nägime täpselt ka orkestrit.

Meile jäi kõlama Papa Carlo mõte, et inimeseks saamiseks tuleb teha head.

Täiskasvanutele meeldis väga, millise mahlaka tekstiga oli lugu kaasajastatud.