Ilsele ja Ilsest

On valusalt kurb teada, et Linnutee tähtede poole asus teele kauaaegne kolleeg ja armas inimene Ilse Au.

Ilse alustas oma pedagoogitööd Lõõne koolis 1960. aastal. Hiljem töötas ta Valjala koolis emakeeleõpetajana. 1981. aasast alustas Ilse tööd meie majas (tol ajal A. Mui nimelises 2. Keskkoolis), alguses kooli raamatukogus ja seejärel eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Ühes atesteerimislehes iseloomustatakse Ilset kui õpetajat, kes sidus õpetamise meisterlikult kasvatustööga. Õpetajana oli ta korrektne, taktitundeline, laia silmaringiga ja hea esinemisoskusega - autoriteet õpilastele ja lapsevanematele. Ilse hoolivusest ja tähelepanelikkusest kõneleb seegi, kuidas ta kutsus oma 50. juubelile meie kooli töötajad ja endised head kolleegid Valjala koolist. See mälupilt, kuidas punases sametpluusis Ilse oma poja Ilmo saatel saali astus, jääb alatiseks meelde.

Ilse töötas Kuressaare Gümnaasiumis 2005. a 23. augustini. Kodus sisustas Ilse aega lugemise, teleri vaatamise ja sõprade seltsis. Tema lapsed olid talle väga olulised. Emana ja vanaemana tundis ta alati muret nende käekäigu pärast ja rõõmustas kordaminekute üle.

„Elu on teater, kus igal on oma osa täita –
etteütlejat pole, kui midagi lähebki peast:
lavastaja on juhus, kes stseene ette ei näita …
tuleb enesel õppida kõigest, nii kurjast kui heast“
(V.Osila)

Sinu teatrirollid siinpool Linnuteed, Ilse, on ära mängitud. Need aga, kes Sinu rollidest osa said, jäävad neid alati mälestama, meenutama, Sulle tänulik olema.

„Sa oled teel.
Tuntust tulemas, Tundmatusse minemas.
Värav su selja taga ei sulge,
see jääb praokile.
Nii võid sa kindel olla,
et koht, kuhu tagasi tulla
on sinu jaoks alles.“
(V. Osila)

Jäägu jääjatele lohutuseks, et kusagil oled Sa meie jaoks olemas – oma mõtetega, tegudega, kõigega, mida jagasid ja millega hinge täitsid.

Kuressaare Nooruse Kooli nimel