Ajalugu
Aadress: Kuressaare Gümnaasium, Nooruse 1, Kuressaare
Otseülekanne: otse.oesel.ee

Lugu ... ehk Siin on juba puhas muusika, mida helindada

Võta endale aega töö tegemiseks, sest see on edukuse hind.
Võta endale aega mõtlemiseks, sest see on jõu allikas.
Võta endale aega mängimiseks, sest see on igavese nooruse saladus.
Võta endale aega lugemiseks, sest see on tarkuse allikas.
Võta endale aega sõpruseks, sest see on tee õnnelikule elule.
Võta endale aega unistamiseks, sest see tõstab Su tähtede juurde.
Võta endale aega ringi vaadata, sest Sinu päev on liiga lühike.
Võta endale aega naermiseks, sest see on hinge muusika.

Meenutusi aastatest 2002–2006

Sirje Medell, Saaremaal toimuva lauljate konkursi esimene peakorraldaja

Kui vaadata järgmist perioodi, siis näeme, et saarlastel on olnud võitude noppimise aeg, kuigi ka eelmine periood oli edukas. Nimelt tegid konkursi eelmisel perioodil kaasa paljud gümnasistid ja põhikooli õpilased. Meenuvad Karol Kuntsel, Priit Pruul, Maria Faust, Leho Heinmaa jpt, noppides seekord II ja III kohti. Ja ega koht pole ju tegelikult nii oluline, eesmärk oli luua festivaliga sarnane üritus, kus esikohal on muusika ja kogemus.

Aken Euroopasse 2005. aasta solistide konkursil

Meeldejäävad on kõikide võitnute esinemised. Koridoris käis usin laulu õppimine, Johanna ja Anna- Liisa harjutasid ülikeskendunult enda duetti, küsisid pilguga üle: „Kuidas on?” Oli kuulda, et siit on oodata laval midagi väga ilusat. Ja siit tuli duettide esimene grand prix. Tõsi, tüdrukud hiljem veidi kelkisid – meil polnud lugu selgegi, alles eile õppisime, võit tuli nii lihtsalt. Eks see lause tuli pingelangusest ja võidurõõmust. Ursel Oja juhendatavad lauljad pakkusid kuulajale lavalt jõulist R&B stiili, saarlased ei jäänud alla.

Meiega oli orkestri ettepanekul 1998 liitunud helirežissöör Tanel Klesment. Milline õnn ja see õnn kestab tänini. Tanel on alati aidanud noori lauljaid mitte ainult tehnilise poolega, vaid ka muusikalises mõttes, osanud esinejatel ka pingeid maha võtta. Põhiline probleem, mis laval proovis tekkis, oli ärevusest tekkinud kuulmise kadu, kuigi laval oli kõik hästi kuulda. Kui aga lavalt kostus kõrvu paitavat muusikat, muheleb Tanel „Siin on juba puhas muusika, mida helindada”. Nii sai noori õpetatud, kuidas end laval turvalisena tunda.

Uueks murekohaks sai – kuhu paigutada orkester. Kooli lava on ju pisike ja silmside, kontakt lauljaga hädavajalik.

Mure oli lauljate pärast, kes teisi kuulates saalis väsisid. Nii tuli Triinole ja Dianale hea idee – loome green roomi. See oli hea uuendus, lisaks mõtlesid noored välja ka selle, kuidas publikule vahendada green roomis toimuvat ja kuidas saaksid ruumis olijad soovi korral teisi kuulata. Hiljem kuulsime, et lauljatel tekkisid seal väga toredad soojad sõprussuhted ning ühtlasi olid teineteist toetavad, tunnustati plaksutati.

Küll aga hakkasime korraldajatena juhendis rõhuma esineja välimusele, sest lavakultuur selles osas kippus vahel „longama”. Sellest oli kasu. Probleemiks olid ka tihtipeale korduvad laulud. See kõlab kindlasti imelikuna, aga me palusime juhendis teatud laule võimalusel mitte esitada. Eesmärk oli muidugi repertuaari rikastamine ja järjest vähendada kopeerimisi, soodustada arranžeerimist, omaloomingut.

Ühel aastal õnnestus meil laulma meelitada ka kooli direktor Viljar Aro. Ta tõesti väga pabistas, aga talle omaselt hästi varjatud ärevusega laulis ta tippmuusikute saatel enda lemmiklaulu „Oo Mariana”. Publik oli võidetud!

Ühe korraldajana võin öelda, et lihtne polnud samal ajal olla ka juhendaja ja võõrustaja. Muidugi oli väga soe tunne kuulda tunnustust, et Sirjel on küll kiire, aga ta leiab alati aega küsimustele vastata. Aga samas sain pahandada Raul Vaiglalt „Lugupeetud tunnustatud muusikaõpetaja Sirje Medell, palun tehke enda noodid korda!” Küll mul oli häbi!

Ükski aasta ei möödu juhendajatepoolse üllatusesinemiseta, enamasti olid eestvedajateks Toomas Voll ja Thea Palujoa. Juhendajad omakorda on öelnud – kunagi varem pole neid nii palju meeles peetud. Publiku aplaus oli maruline.

Jaak Jürisson on meelde jäänud ka emotsionaalsete reaktsioonidega. Kõik, kes me talle lähedal istusime, nägime tema siiraid liigutuspisarad, aga ka jahmatust, kui tiibklaver kuuldavalt ühe loo ajal häälest ära vajus.

Ka muusikutel tekkisid eksimused, loomulikult tohutust pingest ja väsimusest. Kui see juhtus, käisid nad isiklikult juhendaja ja lapsega rääkimas, vabandamas, tunnustamas, et laulja viperusest end välja vedas. Ei olnud muusikud kitsid ka tunnustamisega, seda tegid ka teised juhendajad. Noortele tähendas see väga palju.

Triino Lest, konkursi peakorraldaja

Aastal 2002 liitusin ma selle tiimiga n-ö ametlikult. Seni olin kaasa teinud sõbrana või praktikandina. Kuna Viljandi Kultuuriakadeemias tuli läbida vähemalt kahel aastal pikk koolipraktika (3 kuud), siis tegin need mõlemad tudengina just SÜGis ja no kuidas siis teisti, ikka solistide ja minikate (Saaremaa Miniteatripäevad) ajal.

SÜGi õpetajate rahvatanstsurühm Euroätses

2002 sügisel aga tulin kooli huvijuhina tööle ja siis sain juba päriselt käe valgeks – esimest korda olin kogu korralduses algusest lõpuni. Õnneks olid Sirje ja Diana juba suurte kogemustega ees ja mina sain olla esialgu siiski pigem assistent neile. Aga see tunne, et ma olen päriselt keegi vajalik ja oluline – see ei unune küll kunagi.

Sellest aastast on veel eriline mälestus, sest Liisu võitis – meie oma kooli tüdruk ja see, kuidas ta esines – no see lõi lihtsalt katuse kõikuma – nii loomulik, nii äge – täiesti välja kujunenud artist, nagu ta oleks seda teinud eluaeg – ansambliga laval musitseerinud!!! Ansambel Cosmoskva, kus Liisu on solist, tegi sel aastal taas plaadi ning paar kontserti – süda läks nii soojaks, sest nagu midagi ei ole muutunud – ta täpselt sama hea!

Ja nii see karussell veerema hakkas – ühel hetkel läks Sirje meie koolist ära Tallinna, mis tähendas seda, et meie koormus kohapeal muutus. Järk-järgult sain endale ülesandeid juurde ja nii sai kogu see lugu ühel hetkel kõige suuremaks tööks kooli aastaringis. Kõige suurem töö oli tegelikult alati žürii leidmine. Kuna mina ju tegelikult ei olnud kuidagi muusikamaailmaga sina peal, siis see tegevus oli eriliselt aeganõudev ja keeruline. Õnneks oli koolis palju häid inimesi, kes tegelesid kõige praktiliset asjadega – toitlustus, majutus, ülekannete jälgimine.

Erilisena on mul meeles 2005. aasta konkursi žürii – kui siiani olid kuulajad enam-vähem žüriiga ühel nõul ja võitjatest samal arvamusel, siis sel korral läks kuidagi hoopis teisiti. Enamik kuulajatest ja osalejatest olid kindlad, et võidab Kadri Voorand, kuid talle jagus vaid eriauhind. Ja võitjana kuulutati välja hoopis duett, millega korraldajad ei olnud kuidagi arvestanud.

Erko Niidu võitmine järgmisel aastal oli aga kõigile kohalikele nii meelduv uudis. Oli ju Erko sel ajal Saaremaal tõeline superstaar, kes igal pool esines ja kes tõesti oma loominguga ja esinemisega kõigile hinge puges. Grand prix´ võitmine oli just kirsiks tordil. Kui ta peale auhinna saamist saalis treppidele istus ja ilma igasuguse võimenduseta kitarri mängis ja laulis, siis pool saali nuttis. Vot need on õiged ja ehedas emotsioonis, mis andsid jõudu, et seda ikka ja jälle korraldada võtsime.

Rita Ilves, konkursi tseremooniameister

See oli aeg, kui igal aastal oli teema, millele toetuda. Näiteks 2003. aastal rõhusime klassikale. Krista Maajärv konferansjeena kirjutas Krevera kroonikasse: „Kostüüm, milles kontserti juhtisin, tekitas Annely Peebo tunde.”

Erko Niit mängis ilma igasuguse võimenduseta kitarri ja laulis nii, et pool saali nuttis

Samas 2005. aastal oli läbivaks Euroopa teema (esimene aasta Euroopa Liidus). Konfereerisid vennad Rihvkid: Artur – Eesti mees ja Taavi – euromees. Neid saatvatel tüdrukutel oli kaasas sümboolne aken Euroopasse. Žürii vanne parafraseeris „Oodi rõõmule”:

Rõõm on ülev õnneläide.
Taevaline viisiand!
Hinges laulu tulesäde
Euroleegid sütitand.
Hindame me tuliuimas
Muusa paistel hurmaval.
Preemiad ning au ja kuulsus
Saavad osaks lauljatel.

Eelnevalt oli lindistatud telefonikõne Siiri Oviiriga, mis avamisel esitati kõnena reaalajas ja Oviir teatas, et Brüssel on solistide konkursi vastuvõtmiseks valmis ning tervitas võistlejaid. „Euromehe laulu” esitas SÜGi poistekoor ja tantsis SÜGi õpetajate rahvatantsurühm Euroätses.

2006. aasta pühendasime aga Eurovisiooni. Krevera astus üles ansamblina ABBA lauluga „Waterloo”, Eesti eurolaulust „Tii” tegid paroodia Kreputlaste tüdrukud, kelle kohta Toomas Voll väitis, et nad olid paremad kui originaal.

Jätkub ...

Merle Rekaya