Kristina Bianca Rantala: „Julgen oma liini ajada.”

Eesti noorte lauljate konkurss Solistica on viieaastane. Millest või kelleks saamisest unistasid sina viieselt?

Viieaastasena meeldis mulle väga tantsida, iga kord, kui kõlas muusika, olin mina valmis piruette tegema. Praegu on sellele naljakas mõelda, kuna tänasel päeval tantsupõrandale ma vabatahtlikult küll ei astu.

Oled Solisticast osa võtnud päris mitmel korral ja jõudnud auhinnalistele kohtadele. Mida need tulemused sulle kui noorele lauljale andsid või kaasa tõid?

Kindlasti andsid enesekindlust, julgustasid mind ette võtma suuremaid väljakutseid, aitasid mul leida oma stiili.

Kui kuuled sõna Solistica – millised on kolm esimest mõtet, mis sulle pähe tulevad?

Meenuvad iga-aastased pikad Saaremaale sõidud väikese bussiga, visad hilisõhtused kaardi-, telefoni- ja kõiksugu muud mängud ning muidugi minu teine pere – meie kodukandi lauljatest koosnev vapustav seltskond, mida me kutsume nimega Prolixus Sarculum.

Milline on kõige väärtuslikum nõuanne, mille su laualuõpetaja sulle on andnud?

Ilmselt see, et laval tuleb iseendaks jääda ja laulda seda, mis endale meeldib ning sobib – igal ühel on ju omad tugevused ning sestap pole võimalik inimesi tegelikult järjekorda panna.

Kindlasti on sul lauljana olnud meeldejäävaid esinemisi, milline on aga siiani olnud sinu jaoks see kõige säravam esinemine, kus tundsid, et kõik on suurepärane. Meenuta ja kirjelda seda!

Ilmselt üks esinemine, mis on hinge jäänud, oli Space 2016 nimelisel konkursil Vilniuses Leedus, kus laulsin ühte kiiret Gershwini teost. Võtsin loo a capella rubato algusega aega, kuulsin ennast monitorist väga hästi ja see kaotas närvi täielikult. Kui tuli kiire osa, tundsin ülevoolavat rõõmu ning seda, kuidas oleme klaverisaatjaga samal lainel. Kõik see oli puhas nauding ja tundub, et seda oli ka saali näha – lugu pälvis grand prix´.

Millised on kolm märksõna, mis sind eriliseks teevad, teistest eristavad ja miks?

Isikupära – julgen oma liini ajada, püüan oma tugevustele rõhuda; muusikaline mitmekülgsus – õpin tegelikult põhierialana Otsa-koolis rütmimuusika klaverit ja arvan, et instrumendi valdamine ning tugev teooria aitavad igati laulmisele kaasa; pikaajaline esinemiskogemus – olen nüüdseks laulnud, ja mänginud pille igasuguste koosseisudega erinevatel lavadel umbes kümme aastat ning see on andnud mulle rahu ning kindlustunde, et igast olukorrast on võimalik välja tulla.