Kiirmoe alguseks võib pidada 1960ndaid, kui turule paisati paberist kleidid. Idee autoriks oli Scott Paper Company, kes tegeles paberkäterätikute ja tualettpaberite müügiga. Müügi suurendamiseks kasutas ettevõte reklaamina paberist rõivaid, mis peagi populaarseks said. Ühe kleidi hind oli vaid 1,25 dollarit ning kaheksa kuuga müüdi 500 000 toodet. Tuleb märkida, et kuna räägime mitme kümnendi tagusest ajast, on toimunud inflatsioon ehk raha väärtus on langenud. 1966. aastal oli tulu 3,5 miljonit dollarit, järgmise, 1967. aasta tulu ületas juba 6 miljonit dollarit. Suurimaks müügihitiks kujunes 7,50 dollarit maksev sebramustriline pükskostüüm.

Riiete kvaliteet, nagu paberi puhul võib aimata, ei olnud kiita. Rõivad ei olnud ei mugavad ega vastupidavad, peale mõnda pesu olid need mõeldud äraviskamiseks.
Kaks aastat peale esimeste kleitide müügile jõudmist alustasid tööd keskkonnaaktivistid. Probleemiga seoses toimus 1970. aastal esimene Earth Day, kord aastas toimuvat tähtpäeva tähistatakse tänini. (S. Buck, 2017)

Kuni 20. sajandi keskpaigani oli aastas keskmiselt neli hooaega, igaks aastaajaks üks. Peale paberkleitide levikut oli aga tootjatele selge, et inimesed on valmis kiirmoeks. Murdepunkti jõudis asi mõnikümmend aastat hiljem, 2000ndatel. Tänaseks päevaks on hooaegu iga aasta kohta 52 ehk igal nädalal tuleb välja uus kollektsioon. Ekstreemsematel juhtudel jõuab poodidesse uus mood lausa 365 korral aastas. Nagu näha, on moe vahetumise kiirus muutunud drastiliselt, sellest ka nimi – kiirmood.

Suures osas saab kiirmoe disain ideid kuulsustelt ja eriti nende sotsiaalmeediast ja värsketest disainerite kollektsioonidest. Selleks, et nähtu poodidesse jõuaks, kulub keskmiselt neli nädalat, samas kui disaineritel kulub kollektsiooni loomiseks keskmiselt kuus kuud. Kuna mõnikord jäljendatakse originaalseid rõivaid üpriski täpselt, tekivad probleemid autoriõigustega. Näiteks 2019. aastal kaebas Kim Kardashian-West kohtusse ettevõtte Missguided, sest see oli ilma naise nõusolekuta kasutanud tema pilte ja nime oma toodete reklaamimiseks ja oli korduvalt tema ja teiste Kardashianite perekonda kuuluvate isikute stiili jäljendanud. Kardashian-West võitis kohtus ja sai kahjutasuks 2,7 miljonit dollarit. (WTVOX)

Peale originaalse disaini kopeerimise tekitab kiirmood ka märksa olulisemaid probleeme – nagu kaasaegne orjandus. Aastal 2016 tehtud uuringu põhjal on kaasaegsesse orjandusse kaasatud 40,3 miljonit inimest. Nende seas on naised (naised ja tüdrukud moodustavad 71 protsenti ohvritest), mehed ja lapsed, keda müüakse, sunnitakse abielluma, sunnitakse töötama väga pikkasid tööpäevi nii väikese tasu eest, et neil tekib raskusi palga eest äraelamisega. 24,9 miljonit ohvrit on sunnitud töötama ebainimlikes tingimustes ning 15,4 miljonit on sunnitud abielus. (Global Slavery Index)

2013. aasta 24. aprillil toimus Bangladeshis Rana Plaza nimelise hoone kokkuvarisemine, seal hukkus 1134 ja sai vigastada ligikaudu 2500 inimest. Tegemist oli hoonega, kus asusid pank, poed ning tekstiilitööstus, teiste seas töötati seal ka Gucci, Versace, Mango ja Walmarti jaoks. Rana Plaza arhitekt Massood Reza kommenteeris, et tegelikult oli hoone planeeritud kontorite ja poodide tarbeks, mitte tööstusele. Neli kõrgemat korrust olid ehitatud ilma ehitusloata. Päev enne varisemist, 23. aprillil näitas üks telekanal pragusid, mis hoone seintele olid ilmunud, inimesed evakueeriti, kuid Rana Plaza omanik Sohel Rana andis samal päeval avalikult teada, et hoone on turvaline ning töölised peavad järgmisel päeval tööle tulema. Ether Tex’i omanik ähvardas töölisi, kes otsustavad tööle mitte tulla, kuu aja palgast ilma jätta. Järgmisel päeval said paraku kõik teada, et hoone ei olnud kohe kindlasti turvaline – toimus varing. Tegemist on äärmiselt traagilise näitega, mis näitab meile, milleni võib küündida orjandus, mis veel tänapäevalgi toimib, võttes töötajatelt võimaluse töötada turvalises keskkonnas ja teha ise end puudutavaid otsuseid. Paraku ei ole sellest tänaseni õppust võetud, jätkub sarnaste/samasuguste ärimudelite praktiseerimine. (Wikipedia)

Järgnevas videos näeme, kuidas mõjutab kiirmoe tõttu tekkiv tohutu jäätmete hulk Aafrikas elavaid inimesi. Videos näidatud piirkonda tuuakse prügi peamiselt Suurbritanniast ja mujalt Euroopast. Varasemalt on kohalikud elanikud kaubitsenud kasutatud rõivastega, kuid mida aeg edasi, seda kehvemaks on tekstiili kvaliteet läinud. See raskendab inimeste tööolusid ja suurendab prügimäele saadetavate riiete hulka.

Siia lõppu jätan ka mõne informatiivse allika, kust huvi korral on võimalik lisa uurida videotest siin ja siin.