Lamba elu 

„Lammas, mida???, No nii hullusti pole mul veel eales läinud: kord olen kusagil varda otsas erivärviline lipp, siis sinakaslilla fliis, aga kurjam, valge lammas – kes küll seda oleks osanud oodata!“ Vaid see mõte kõlab igal hommikul väikese lambukese peas, kes näeb päev-päevalt uusi inimesi. Kurb tõsiasi on, et Lambal on lambamälu, teab ja mäletab vaid seda, mis hea ning maitsev. Näiteks söödakrõbinad sinisest plastikkausist või kevade esimene värskeimast värskem rohututt keset kõledat ning ligast aasa. Jah, sellel lambal, kes istub iga kord uut moodi laual, on tõesti nimeks Lammas, sest see on lihtsalt nii loomulik – kuidas muidu saakski. Kole lugu on vaid see, et see lammas mäletab, mäletab iga pisematki julgustükki, mida ta ette võtnud on. Ta isegi mäletab seda päeva, kui avati pime ning äärmiselt kandiline kartongist karp, ning ka seda, kuidas ta esimest korda päris koju viidi. Pime, nurklik, kajav. Just selliste mõtetega see mu peas algas, kui me kord ühel pimedal põiktänaval kohtusime. No olgu, tõesti polnud see pime põiktänav, vaid üks üpris tavaline tund. Ta lihtsalt tungis mu pähe ja hakkas vestma lugu nagu kasepuidust pulka. Kuid mis sellest, hakkame aga pihta. 

„Valgus, see esimene valgus oli kui süütav tikuleek mu südamele. ma tundsin esimest korda midagi, just seda midagi, kuid ma ei saanud aru, millega oli tegemist.“ See on ainus lause, mis ta mulle ütles, ning peale seda rullus kogu lugu mu silme ees lahti kui mõni Hollywoodi hittfilm. 

Seal riiulil, altpoolt lugedes kolmandal, just täpselt kõigi teiste keskel ta seisis. Ootas, ootas just seda õiget, kes tuleks ja ta päästaks. Küll näperdati teda sealt ja küll muljuti teda mujalt, kuniks üks märkimisväärselt ägeda vuntsipartiiga härrasmees ta riiulilt krahmas ning põuetaskusse pistis. Mulle paistis olevat tegemist ühe korraliku lambarööviga ning juba tahtsin ma karjatada ning lamba sellest päästa, kuid siis meenus mulle – tegemist oli ju juba juhtunuga ning sinna parata polnud enam midagi. Järgmine pilt, stseen, olukord, ma ei tea, kuidas seda isegi nimetada, toimus juba mingisugusel laadal. See tumedanahalise sinistes flanellpükstes artisti esitatud lauluviis kajab mul siiani peas. „Call me when you want, call me when you need ...“ Jahm, just nii see oli. Aga seal, kollasepunasekirju telgi all ta jälle rippus. Nüüd siis auhinnana nooleviskemängus. Tunnid möödusid, inimesed, kes nooli loopisid, vahetusid, artist esitas ikka seda kahtlaselt kummitama jäävat laulujoru, aga Lammas rippus seal ikka veel. Mitte keegi polnud teda võitnud, ka need, kes said endale auhinna valida, polnud teda valinud. Kuid nagu ikka: just siis, kui seda kõige vähem oodatakse, juhtub midagi imetabast. 

Justkui välk selgest taevast lendas just ainult see telk ainsana kõrgele üles ning minema. Juba järgmisel hetkel oli varjualune keset lõpmatut ookeani tagurpidi ning triivis teadmata suunas. Möödus päevi, möödus öid, kuid päästjad siiamaani saabumata jäid – nii jätkaks siitkohast mõni kuulus luuletaja, kuid mina seda pole. Aga tõesti, päevi ja öid läks mööda paar ning siis pääsemislootus tundus klaar. „Maa paistab!“ karjuks selles olukorras mõni piraat ning kuna sellessamas nooleviskemängus oli auhinnaks ka plüüsist piraat, siis selline hüüd ka kostus. Kõigest paarisaja meetri kaugusel paistiski rannik ning üks vägagi viltune majakas. Selle peale ma mõtlesin, et hah, justkui meil siin Kiipsaare majakas, aga mida lähemale see jõudis, seda selgemaks mulle sai, just see see oligi. Kerge tuuleiil kiigutas vaikselt lainetel loksudes paadikese randa ning paiskas pääsenud otse rannaliiva. 

Hommikupäike säras juba kõrgel taevas, kui esimesed merehuvilised inimesed randa uudistama tulid. Nende seas ka Lamba praegune omanik. Kui inimesed Lambale kaugusest paistma hakkasid, tundusid need talle kui printsid valgetel hobustel, kes teda päästma tormasid. Kuid ega lamba endale saamine mingi kerge kunsttükk olnud, tema eest tuli ikka võidelda. Võidelda tugevate tormituulte ning liivatormidega, vähemalt nii see Lamba vaatevinklist tundus. Kuid tegelikult oli olukord palju rahulikum ning nagu ikka parimates filmides, paisutas ka Lammas oma loo korralikult üle. Väljas puhus tol hommikul vaid kerge suvine merebriis ning tuulepoisid mängisid lendleva liivaga kulli.  

Järgmine hetk ongi juba sellestsamast klassist, kus ma ka selle looga tuttavaks sain, ning siis torkas mulle pähe, et ongi kõik. Ring oli täis saanud ja oligi jõudnud kätte meie loo lõpp. Lammas oli kui omaenda õnne sepp. Istub ta nüüd igapäevaselt koolis laual ning jätab meelde kõik, mida kuuleb ja näeb.