Laual pesitsev lammas

Keegi ei tea selle niinimetatud lamba tegelikku lugu, kuid tema kohta on palju legende, millest ühe vähem tuntuma vestan teile siin.  

See lugu pärineb Vana-Roomast ning räägib meie lambast kui olendist nimega Patrificius, rahu hoidjast ning laste kaitsjast. Laste endi seas on ta saanud  palju paremini kõlava hellitava nime Potsu. Potsu ei võta alati lamba kuju, vaid tema välimus muutub sõltuvalt sellest, kellena Potsu ennast kõige sõbralikumana näidata saab. Väga sobiv olendile, kes soovib inimeste vahel rahu hoida. Potsu on läbi ajaloo igal ajaperioodil eksisteerinud ning kaitsnud lapsi nii paljude ohtude eest kui võimalik. Talle on vastu proovinud hakata draakonid, mereelukad ning hiiglaslikud ämblikud, kuid Potsu pole lasknud mitte millelgi ennast hirmutada.   

Potsut pole kunagi ülistatud jumalana, kuid ta on läbi aegade laste seas populaarne teema olnud. Iga kord kui Potsu kellelegi appi tõttas, oli vastava küla/linna lastel mitmeks päevaks jututeema olemas.   

Ühel päeval tundis Potsu aga ennast häirituna, kuna tundis, et kusagil oli palju lapsi, kes vajavad tema abi. Nii ta ruttaski välkkiirusel Eestisse, väiksele saarele nimega Saaremaa, kus asub väike linn nimega Kuressaare, kus asub üks kool nimega Kuressaare Gümnaasium, kus oli Potsul võimalik võimalikult kiiresti kõikide abivajajatega kokku puutuda. Seal sattus ta neljandal korrusel olevasse klassi numbriga 403, kus ta otsustas võtta väikese mängulamba kuju ning vaikselt kuulata ning aru saada, kellel on mured.   

Potsu jõudis klassi aga nädalavahetusel, seega möödus kaks inimtühja päeva, enne kui Potsu nägi klassi sisenemas üht õpetajat. Potsu ehmatas kogemata seda õpetajat, proovides lihtsalt teda tervitada ning rääkida, miks ta seal on. Õpetaja kuulas aga Potsu ära ning oli ääretult õnnelik, kui Potsu ütles, et ta annab teada, kui ta kuuleb või tunnetab, et kellelgi klassis on mure südamel.  

Nii mööduski paar nädalat – Potsu lamas lambana laual ning kuulas, mida lapsed rääkisid. Oma rõõmusid, muresid ning ka veidike piinlikkegi asju. Kui lapsed rääkisid nalju, siis Potsu kihistas vaikselt omaette, kuna ta ei suutnud kunagi naeru enda sees kinni hoida. Naljad olid lihtsalt liiga naljakad. Kui lapsed rääkisid piinlikke või isiklikke asju, siis Potsu proovis mitte kuulata, kuna ei tahtnud laste eludes sobrada, ta tahab ju lihtsalt lapsi aidata ja kaitsta. Kui aga lastel olid mured, siis andis Potsu õpetajale hiirvaikselt teada, kellel on abi vaja. Sellise supertiimi vastu polnud ühelgi murel võimalik saada.  

Tuli aga aeg, millal Potsu arvas, et ta peaks lahkuma ning avarasse maailma naasma, kuid Potsule oli hakanud selline rahulik, kuid siiski abivalmis elu meeldima, seega ta otsis lahendust. Tuleb välja, et Potsul oli endasuguseid sõpru, nii et ta küsis, kas keegi neist saaks tema koha üle võtta, et Potsu saaks jääda siia klassi. Tema hea sõber, keda kutsume Ukuks, oli nõus tema kohta üle võtma ning asus otsekohe tööle. Potsu saigi jääda klassi.  

Potsu istub siiamaani seal klassis. Tutvub kõikide lastega, kuulab nende nalju ja muresid ning aitab neid nii, kuidas suudab.