üles
Pühapäev, 26. september 2021
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

26. september

27. september

28. september

29. september

30. september

1. oktoober

2. oktoober

3. oktoober

Töötajate sünnipäevad

29. september

2. oktoober

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Aivo Põlluäär
Intervjuu, avaldatud 21. detsember 2020, vaadatud 1010 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Uueaastapoistega kodumaja uksel 2016/2017. aastavahetusel Autor/allikas: Karin Leichter

32. lennu vilistlane Aivo Põlluäär tähistas detsembrikuus oma 30. sünnipäeva. Kuigi tavaliselt on tema tööruumiks mandril asuv mustaks vööbatud lae ja seintega stuudio, veetis ta ümmarguse tähtpäeva saarel koduseinte vahel. Haigena. Aga see oli hea võimalus meenutada, mõtiskleda ja kõigele lisaks vesta juttu klassijuhataja Kaariniga. Saaremaa oli ainuõige koht seda teha, sest saarega on Aivo läbi ja lõhki seotud, siin on tema juured. Või nagu ta ise ütleb – saar teda köidab!

Mille põhjal tegid oma erialavaliku?
Olin pöhikoolis suur ajaloohuviline ja, klomp kurgus, pihtisin seda ka toonasele ajalooöpetajale Ester Vaiksaarele. Ta ei olnud kuuldust üllatunud, sest olin ka olümpiaadipoiss. Ta avaldas lootust, et jöuan ühel hetkel Saaremaa muuseumisse verd värskendama. Gümnaasiumis tulid uued huvid, joonistasin kaustikutesse vanu maju ja mölgutasin mötteid arhitektiks saamisest, et klaasmajade körvale taas midagi ilusat ja püsivat luua. Kahjuks ei olnud ma matemaatikas tugev ning sattusin hoopis maastikuarhitektuuri erialale Eesti Maaülikoolis, mida ma sugugi ei kahetse. Öppisin seal paremini tundma Eesti loodust. Nende öpingute körvalt jöudis minuni info, et on olemas eriala, mis tegeleb kohapärimuse ja suulise ajalooga. Köik see oli mulle pöhikooli ajalootundides huvi pakkunud ja tundsin, et just sellega pean end siduma. 2013. aastal astusingi Tartu ülikooli, sain kohe uurijana tööd ühes Eesti-Soome söjamälestuste projektis ning töötasin ka paar aastat folkloristide mekas Eesti Rahvaluule Arhiivis fotoarhivaarina.

Kirjelda üht oma tavalist tööpäeva!
Minu tööpäev söltub sellest, kus ma olen. Töötan Eesti söjamuuseumis, mis asub Viimsi möisas. See möis kuulus kunagi kindral Johan Laidonerile. Minu ülesandeks on muuseumi kogudes olevaid esemeid digiteerida ehk üles pildistada ja avalikku andmebaasi (muis.ee) kanda. Samuti vastutan fotokogu korraldamise eest ning aeg-ajalt jäädvustan muuseumi üritusi. Minu tööruumiks on suur, mustaks vööbatud lae ja seintega stuudio, kus ma pildistan ja pakendan museaale (fotod, dokumendid, vormiriietus, relvad jpm). Meil on tegelikult hoolikalt sisse töötatud tegevuste järjekord, mille üks museaal digiteerimisel läbib, ja oleme sellega nomineeritud Eesti muuseumide aastaauhinnale. Seekordne gala toimub, muide, Kuressaares. Oleks uhke siin auhind vastu vötta.

Tänavusele aastale kohaselt saab aga palju tehtud kaugtööna. Kolisin kevadel tagasi Saaremaale ning teen siin ära kogu digimisele eelneva ettevalmistuse: kirjeldan, sisestan ja parandan museaalide andmeid. Nii saab stuudios keskenduda täielikult pildistamisele. Ja kui nüüd aasta löpus kokkuvötteid teha, siis töötulemused on eelmisest aastast isegi paremad!

Söpradega Eesti muuseumide aastaauhindade galal Eesti Rahva Muuseumis 2017. a jaanuaris. Foto: Anu Ansu

Tean, et oled lõpetanud Kuressaare muusikakooli. Kui suurt rolli muusika/pillimäng su elus mängib?
Minu vanaisa mängis akordionit ja kinkis mulle esimese pilli. Poolteist aastat käisin eraöpetaja juures ning siis gümnaasiumi löpuni muusikakoolis. Mäletan, et mul olid akordioni osas kahetised tunded – ühest küljest klassikalist orelimuusikat esitada vöimaldav pill, teisalt tüüpiline süldibändide taustapill. Seetöttu ma pikka aega häbenesin üldse inimestele tunnistada, et ma akordionit mängin. Perekondlikud sünnipäevad olid eriti piinarikkad, kui kästi pill välja vötta ja hakata soovilugusid (mida ma enamasti ei teadnudki) esitama. Viimastel aastatel olen käinud naaberküla tantsurühma saatmas ja vötan pilli sülle ka siis, kui vaja stressi maandada.

On teada, et valutad südant kodusaare ja siinse plastreostuse pärast. Oskad sa sõnadesse panna, mida kodusaar su jaoks tähendab?
2009. aasta Suure Teatriöhtu teemaks oli „Saarlaseks olemine on saatus“. Mängisin surnud preestrit, minu kaaslased olid pimedad. Mul oli üks rida etenduse löpus: „Saarlus on sinu sees!“ Olen palju möelnud, mida tähendab saarlaseks olemine. Minu naaberkülas on inimesi, kes tulid sinna kolhoosi tööle rohkem kui 50 aastat tagasi ning küla ei pea neid ikka veel saarlasteks. Samas on nii palju saarlasi, kes lähevad mandrile elama ning ei pea ise end enam saarlasteks. Küsisin hiljuti ühelt noorelt, kas ta on saarlane. Tema vastu, et ei ole, sest elab Tallinnas ja Saaremaal käib ainult puhkamas. Eks see on identiteediküsimus, millele pole ühest vastust – see on igaühe sees, tunnetuse küsimus. Mina olen alati juurtega sügaval saaremullas olnud ning ka mandril veedetud aastate jooksul ei kirjutanud ma end kodunt välja. Olen enda päritolu üle uhke ega häbene seda. Mandril ei ole koduarmastajana kahjuks lihtne hakkama saada, sest näiteks Tartuga on meil väga kehv ja aeganöudev ühendus. Olen töökohtades pidanud töötama täiendava koormusega, et pöhjendada kasvöi paaritunnist hilinemist pärast nädalavahetust Saaremaal. Ja vanaema kombel raban ikka töö löpuni teha. Tema rohis peenra korraga löpuni, sest teadis, et pärast löunasööki on töö jätkamiseks jaksu vähem. Önneks on suhtumine erinevatesse töövormidesse löppeva aastaga oluliselt muutunud ja ei pea nii palju pendeldama.

Kas tead, et 1983. aastal lõpetas Kuressaare Gümnaasiumi 5. lennus sinu nimekaim Aivo Põlluäär? Kas oled kuulnud-näinud-kohtunud?
Peres räägitakse minu nimesaamislugu: Aivo Pölluäärele oli sündinud poeg Andres. Minu isa on Andres ning mulle pandi nimeks Aivo. Me pole kohtunud, kuid kaks aastat tagasi sain köne Tallinnast. Uuriti, kas ma jätkuvalt tahan oma vanemaid Jämaja kalmistule ümber matta. Sain aru, et eksiti numbriga ja ka vanemad polnud kolimisplaanist vaimustuses.

Kui palju puutud kokku endiste klassikaaslaste ja klassijuhataja Kaarin Peediga?
On klassikaaslasi, kellega suhtlen peaaegu iga päev. On neid, kellega tahaksin väga kokku saada ja rääkida sellest, mis on kümne aastaga toimunud. Aga Kaarinit olen häbiväärselt vähe näinud! Ma ei mäletagi, millal oli viimane kord. Kindlasti rohkem kui viis aastat tagasi kuskil Tartus. Meie klass, 32.c, oli tuntud kui „Kaarini lapsed“. Lasime isegi vastava kirjaga särgid teha. Kuuldavasti on tal nüüd pärislapsed. 😊

Kuna Aivo tunnistas, et pole pikka aega oma gümnaasiumiaegset klassijuhatajat näinud ja sama tõdes Kaarin ise, andsin neile võimaluse seda viga osaliselt parandada. Kaarin haaras sellest rõõmuga kinni: „Tatsasin mööda maja, tegin toimetusi – ja samal ajal oli tunne, nagu päriselt vestleks Aivoga. Mönus!“

Vestlus Aivoga. Kahevahel

Koolist on aega mööda läinud, tegelikult peaks tutvust uuendama ... Aivo, kes Sa täna oled?
Tavaliselt, kui pean end tutvustama, siis nimetan end fotograafiks ja antropoloogiks. Alustasin fotograafiaga 2004. aastal ning see on oluline osa minu igapäevasest tööst. 2018. aastal kaitsesin magistrikraadi etnoloogia, folkloristika ja rakendusliku antropoloogia öppekaval, mida on lihtsam koondada antropoloogi ehk kultuuriuurija möiste alla.

Minu meelest paistsid Sa kooliajal silma erilise oskusega alati ka tösisevöitu olukordi vaadata söbraliku huumori abil ja täiesti uudse nurga alt. Kust selline lähenemine pärit?
Ma ei hakka siinkohal tegema üldistusi, et köik saarlased on sellised. Pigem öppisin sellist ellusuhtumist vanaemalt, kes leidis köikvöimalikest olukordadest nalja ja naeruga väljapääsu. Isegi söja ajal, kui tallu saabusid ööbima vöörkeelsed södurid, suutis ta huumori ja kehakeele abil selgeks teha, et tema voodis keegi magada ei tohi. Ja hommikul selguski, et köik magavad pörandal. Küllap ta oma lugudes ka pisut liialdas, aga moraal oli alati see, et elu ei tohi vötta liiga tösiselt.

Gümnaasiumiaeg. Tulid maalt suurde linnakooli nagu ma isegi omal ajal. Mulle oli see väga silmiavav, aga ka suure hulga sisemiste konfliktide tekkimise moment. Kuidas Sul? Mis oli keeruline? Mis meeldis?
Ma väga ootasin gümnaasiumiaega, sest see andis vöimaluse alustada puhtalt lehelt küpsemas keskkonnas. Muutusin selle ajaga nii seesmiselt kui ka väliselt. Kui 10. klassi astus lühikeste juustega paksude prilliklaasidega poiss, siis gümnaasiumi löpetas pikkade mustade juustega noormees. Kasvasin iseseisvamaks, julgemaks ja ei lasknud endale pähe istuda. Eks sai ka piire kombatud, kuid ma ei jooksnud kaasa asjadega, mida köik teised tegid. Küllap tahtsin rohkem eristuda, olla omanäoline. See maksis ka veidi kätte, sest pidin 10 aastat hiljem leidma aega ja motivatsiooni autokooli läbimiseks.

Kui keegi peaks sarnases olukorras tundma ebakindlust, siis mida soovitad?
Mitte keegi ei tea, kes sa oled. Ole see, kes sa tahad olla.

Mille üle oma gümnaasiumijärgses elus köige enam uhkust tunned? Mis Sind iga päev aitab oma teerajal uusi samme astuda?
Kölab klišeena, aga tunnen uhkust selle üle, et olen maakas ja saarlane. Siht on selge – selleks tahan ka jääda. Loodan, et kohalikus murdes könelemine ei ole enam nii suur tabu nagu minu lapsepölves, kui kohalike eripärade väljajuurimisega tegeldi lasteaias ja pöhikooli eesti keele tundides. Murded rikastavad meid.

Tänane kool on kahtlemata nöks erinev dekaaditagusest, aga siiski – arvestades Sinu kogemusi, mis on olulisim, mida kool noorele inimesele kaasa andma peaks? Ja ka teiselt poolt: mis on olulisim, mida inimene ise koolist kaasa peaks püüdma haarata?
Kool vöiks ideaalis kaasa anda öpihimu ja sära silmadesse, sotsiaalsed oskused uues keskkonnas hakkamasaamiseks. Neid ei saa aga kulbiga pähe panna, ise peab öppima koostööd tegema.

Uurid (paranda mind, kui eksin :)) ja jäädvustad oma juuri, perepärimust ... Mida esivanemad Sulle öpetanud on? Missugused on köige huvitavamad leiud vöi mötted, milleni oled sel teel jöudnud (ja mida vöib jagada :)? Mida vöiksime me köik eelkäijatelt öppida?
Kui ma 2010. aasta sügisel läksin Tartusse ülikooli, siis ma ei teadnud, et vanaemal on jäänud elada veel vaid paar aastat. Meie kohtumised jäid harvemaks ning tema tervis järjest halvenes. Püüdsin talle tegevusi välja möelda ja tundus hea möte panna kirja tema elulugu. Vanaema panigi olulisema oma käega kirja. Samal ajal käisin arhiivides lisainfot kogumas ja jagasin seda temaga. Meil oli väga pönev aeg. 2014. aastal vanaema suri ning mul pidi just järgmisel päeval algama mitmenädalane reis Sri Lankale. See oli kohutav dilemma – kas minna vanaema matustele vöi reisile. Löpuks ma kujutasin ette, kuidas vanaema ütleb, et sellepärast ei maksa küll minemata jätta. Reisil nägin unes, kuidas köndisin kodus ringi ja otsisin vanaema, kuid maja oli tühi. Sellest peale olen ma teda köikjalt otsinud – arhiividest, teiste inimeste mälestustest, asjadest ja tema märkmetest. Iga väiksemgi avastus teeb meele härdaks. Varsti pärast seda reisi avasin ühe tema märkmiku täpselt Anna Haava luuletuse „Sinu vanaema“ juurest, mis temal oli kirja pandud mina-vormis. Ma pole reeglina luulesöber, aga see möjus nagu sönum teispoolsusest. Ja tegelikult saan neid väikseid SMS-e pidevalt. See loob eelkäijatega teatud osaduse. Paari aasta eest leidsin pööningult rotipesast talu ostudokumendi, millel vanaema vanaisa allkiri.

Mida pönevat veel harrastad, uurid?
Tunnen üldse huvi Saaremaa ja saarlaste kultuuri vastu. Mäletan, et kui Tartu ülikoolis pidasin ettekannet oma toonasest uurimusest setodega seotud dokumentaalfilmidest, siis pärast tuli saarlasest keeleteadlane Ellen Niit ja päris, mida ma nii kaugelt otsin.

Bulatnova, setode küla Siberis Krasnojarski krais 2015. aasta oktoobris. Mäe peal elasid eestlased. Foto: Aivo Põlluäär

Ja töesti, aja jooksul sain aru, et Saaremaa on vähemalt sama huvitav kui need kultuurid, mida antropoloogid otsivad eksootilistest paikadest. Käisin ka ise Siberis seto külades, kuid jöudsin ringiga tagasi Saaremaale. Oma magistritöös uurisin Eesti esimese kolhoosi ja selle inimeste lugu. Loomulikult asus see kolhoos Saaremaal.

Vaba aeg kulub aga paljuski vanaemast tühjaks jäänud rehielamu taastamiseks ja aiatöödeks. Maja ajaloos on alanud uus etapp palgivahetusega. On minu kord jätta oma jälg.

Rehemaja vundamenditööd enne palgivahetuse algust 2020. aasta septembris. Foto: Aivo Põlluäär

Kui lehti ja sotsiaalmeediat jälgid, mis valmistab muret? Kas jääb silma ka miskit, mis röömustab?
Mind loomulikult häirib praegune poliitiline kultuuritus ja kemplemine abielureferendumi ümber. Leian, et köik Eesti inimesed väärivad önne. Antropoloogina on huvitav jälgida koroona ümber keerlevaid vandenöuteooriaid. Mulle tundub, et igapäevase anonüümse statistika esitamise körval vajavad inimesed intiimseid persoonilugusid koroonahaigetega, et nendega oleks lihtsam samastuda. Ehk siis ollakse ka ettevaatlikumad.

Suur-suur aitäh Sulle nende kohtumiste eest, mis olnud! Varsti näeme!

Kaarin

Tulumis maiade linna varemetes Mehhikos kolm aastat tagasi. Foto: Allar Koort

„Aivo Pölluäär – saatus olla saarlane“

Loo lõpetuseks peab korra alguse juurde tagasi tulema. Aivoga intervjuud kokku leppides naeris too, et saabki juubeli puhul oma elutöö kokku võtta. Ega allakirjutanu kade olnud ja uuris seepeale, et kui nüüd peakski seni tehtut resümeerima, siis millist pealkirja elulooraamat kannaks. Aivol on vastus olemas: „Mäletan, et 2010. aastal kohtusime klassiga pärast löpetamist suvel Muhus ja Kaarin sai 30. Mulle kui öpilasele tundus ta muidugi alati nooruslik, aga see number ikkagi jahmatas. Nii vana!

Olles nüüd sama kaugel, siis suur austus temale, et ta nii noorelt nii täiskasvanulik oli ja meiega hakkama sai. Mina seda ei oska, olen ikka poiss metsa vahelt, kes ei oska noa ja kahvliga süüa. Minu elulooraamatule sobikski hästi Suure Teatriöhtu teema edasiarendus, näiteks „Aivo Pölluäär – saatus olla saarlane“. Saar mind köidab.“

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii