85 000 meetrit on parimal moel läbitud

Valve Rauna on Suur-Pahila neiu, enda vanemate 10. laps. Raske aja tõttu jõudsid täiskasvanuikka Valve kõrval õde ja kaks venda. Koolitee algas Valvel Pahilast ja jätkus Haapsalu Pedagoogilises Koolis algklassiõpetaja eriala omandades. Tööaastad algasid Vaiveres, jätkusid Kingissepa Algkoolis, Kuressaare Gümnaasiumis kuni 2006. aastani ja 90. lõpust alates isegi Kadi raadios muusikatoimetajana. Abieluranda jõudis meie tänane juubilar 1959. aastal. Koos abikaasa Heinoga on suureks kasvatatud kolm tublit last: Kalmet, Elin ja Ilvi. Peres oli ja on au sees rahvatants, muusika (loomulikult akordion!), reisimine, huumor ja kokkuhoidmine. Täna on Valve nii vanaema kui vanavanaema, superkuduja ja koduaia kuninganna ehk suure pere väärikas ema.

Kuidas portreteerida meie kallist juubilari?

Valve on lugude inimene, laste kokku pandud elulooraamatus ütleb ta: „Olen kogu aeg tahtnud teistele head teha. Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud paljude inimeste heateod: Laasu Sohvi kollane võisai, mida ta alati lastele andis, Jaagu Miina maitsvad aiamaasikad, Vessu perenaise Olga imehead pannkoogid, tädi Olga lehmaleib piimaga ...“

Lood loovad inimese, nii on ka õpetaja Valve heategusid loendamatu hulk, alates soojadest sõnadest mures olevale lapsele, muusika- ja lugemispisiku süstimisel enda väikestesse kasvandikesse, lõpetades Õpetajaks olemise kunsti, mõtlemise ja elu enese õpetamisega. Meie Kingissepa Algkooli klassist on õpetaja elukutse valinud kolm inimest. Ühel ilusal suvepäeval saime minu suvekodus kokku, kaasas albumid ja mälestused. Õpetaja Valve vaatas minu albumeid ja ütles: „Marit, mulle meeldib, et asjad on sul hästi korras, fotodel all aastad ja nimed, kõik järjekorras ja süsteemis.“ See tunnustus läks südamesse, see oli nagu ilus 5 esimeselt õpetajalt, kes tegelikult ju kõike seda mulle õpetaski.

Nüüd aga asume koos Valve Rauna portreed joonistama!

Pintsli haarab Ilvi, Valve noorim tütar.

Oma töökusega on ema mulle kogu aeg eeskujuks olnud. Märkimisväärne on ka tema raugematu huvi kõige toimuva vastu. Niikaua kui mina mäletan, on ta süstemaatiliselt teinud väljakirjutusi ajalehtedest ja pidanud plaani, kuhu minna ja mida teha.

Ema on mõnus reisi- ja vestluskaaslane pikkadel autosõitudel. Oleme temaga esimeste hulgas käinud vaatamas paljusid tähtsaid kultuuriobjekte – Kumu, Vabadussõja mälestussammas, Lennusadam, Tallinna Teletorn, Marie Underi skulptuur, Vello Orumetsa mälestuspink jpm. Ka Saare maakonnas oleme esimestena uudistanud Muhu ajaloolist purjelaeva Moonland/Uisk ja esimest sündinud sebravarssa, „Saaremaa valsi“ mälestuskivi, külastanud ooperipäevi, uusi kohvikuid ja turismitalusid. Kohe lähiajal seisab ees väljasõit Õ- ja Ö-häälduse piiritähise juurde Reina külla.

Ema soov teha kõigile head ei ole muutunud ka sajandite ja riigikordade vahetudes. Pidevalt leidub tal kotis mõni komm või šokolaad, mida ootamatu kohtumise puhul jagada. Ja perekonna heaolu on tal alati esikohal olnud. Ei oska kokku arvutada, mitu aastat oma elust on ta pliidi ees seisnud ja perele sööki valmistanud, kuid olgem ausad – ema ühepajatoidust paremat ei ole ma kusagil saanud!
Soovin emale tugevat tervist ja ikka jätkuvat uudishimu elu vastu!

Koolijuhataja Toomas Takkis joonistab portree kodust kooli.

Esmalt palju õnne ja tugevat tervist auväärsele juubilarile!

Valve kui Õpetaja? Kõnekaim on fakt, et lapsevanemad ei püüdnud oma lapsi esimesse klassi panna mitte niivõrd meie kooli, kuigi kena kool ju seegi, eks ole, vaid Rauna Valve klassi. Ja nüüd võiks pikalt jutustada Valvest kui Õpetajast.

Üheksakümnendate esimesel poolel, vist, avanes võimalus veidi erilisemal viisil tänada meie tublisid inimesi. Oli nagu raha, laevad sõitsid ka juba. Valisime välja kaks juba pikka aega südamega tööd teinud tublit inimest Valve ja Heivi ja saatsime nad preemiatänureisile Stockholmi. Sealt tagasi tulnud, laekusid nad ühel pärastlõunal koolijuhataja kabinetti, võtsid kotist midagi, panid selle kerge kolksatuse saatel lauale ja siis läks muljetamiseks sellest, milline oli see laev (nagu ujuv mägi) ja sellest, et mis ja kuidas.

Tookordne Valve jutt vääriks rahvakirjaniku sulge. Kes on tema lugusid kuulnud, need teavad, millest jutt, minu nõder sulg jääb jutustatu kirjapanemisel selgelt hätta.

Palju õnne veelkord, auväärne juubilar!

Maalritööga jätkab õpilane, peresõber ja kolleeg Anu Saabas.

Valve on olnud minu muusikaõpetaja algkoolis. Kõik tunnid laulsime armsaid lastelaule ja õpetaja saatis meid alati oma väikesel akordionil. Muusikatunnid olid väga lõbusad ja ootasime neid väga.

Teine lugu on minu esimesest tööaastast meie koolis. Valve, Merle ja mina olime 1. klassi õpetajad. Õppetöö toimus teises vahetuses. Koolipäev lõppes õhtupimeduses ja tol ajal pandi juba varakult koolimaja uks lukku. Õpetajate garderoob oli keldris (praegune suuskade hoiuruum). Koolimajast väljasaamiseks pidime ronima ruumi aknast välja.

Vahel, kui Valve kauemaks kooli jäi, jätsime Merlega talle mantlivarrukasse ka kirja: Valve, palun mine koju! Sinu lapsed ootavad sind!
Valve on olnud minule õpetajatöös alati eeskujuks.
Õnne, tervist, rõõmu ja päikest, Valve, Sinu igasse päeva!

Järgmised toonid portreele toob Kerttu Seema, õpilane ja sugulane.

Minu esimesed kooliaastad koos õpetaja Valve Raunaga olid kahtlemata minu kooliaja kõige ilusamad ja turvalisemad aastad. Olin tõelise õnnega koos, sest minu armsast vanatädist sai minu õpetaja, kellele ma alati suure austusega alt üles vaatasin. Ja vaatan siiani! Õpetaja Valve oli mulle niivõrd inspireeriv eeskuju, et neljanda klassi lõpuks oli minus kindel veendumus, et ka minust saab õpetaja. See teadmine saatis mind terve kooliaja ja pärast gümnaasiumi lõpetamist oligi minu elutee loomulikuks jätkuks klassiõpetajaks õppimine Tallinna Ülikoolis. Eriliselt on mulle meelde jäänud, kuidas me algklassides õpetaja Valvele sünnipäevaüllatuse korraldasime. Suutsime klassikaaslastega saladust väga hästi hoida, tulime varem kooli ja korraldasime õpetajale meeldejääva sünnipäevahommiku! Õpetaja Valvega koos olles tundsime alati, et oleme hoitud.

Aitäh, armas õpetaja ja vanatädi Valve, heade mälestuste eest ja suured õnnesoovid sünnipäevaks!

Värve lisavad Tiiu Murd ja Girta Tang, Valve õpilased ja Vanalinna kooli õpetajad.

Armas õpetaja Valve!

„See, mismoodi inimene oma haridusteed alustab, määrab tema tuleviku.“ Platon

Oli aasta 1975, kui astusime üle Kingissepa Algkooli läve. Meie esimeseks õpetajaks sai õpetaja Valve Rauna. Alustasime oma kooliteed pinginaabritena. Poole aasta pärast arvas õpetaja, et meid oleks vaja eraldi istuma panna, kuna lobisesime liiga palju ... Arvatavasti soovis ta, et keskenduksime rohkem õppimisele. Tänu õpetajale saime koolis hästi hakkama.

Õpetaja Valve oli väga heasüdamlik, lapsesõbralik ning rõõmus inimene, pillimäng ja laul saatsid teda kõikjal. Ta uskus oma õpilastesse ja märkas nende tugevaid külgi, nägi lastes alati head. Kurjustav õpetaja Valve meile ei meenu. Sirvides vanu vihikuid, meenutame õpetajat tänutundega. Kõik tehtud tööd said kontrollitud ja tihti oli all ka KIITUS! See on lapse jaoks väga oluline.

Esimene õpetaja mõjutas meie elukutse valikut. Tahtsime olla sama rõõmsad ja lapsemeelsed. Nii saidki meist selle väärika elukutse esindajad. Oleme ka nüüd kokku saanud.

Õpetaja Valve tunneb alati huvi, kuidas meil läheb, kuidas perel läheb. Rõõmuga saab alati vastata, et meil läheb hästi. Oleme olnud kooliga seotud 11+2+32 aastat. Meile meeldib koolis.

Ja kui inimene teeb midagi meeldivat, siis tal lähebki hästi. Aitäh, armas õpetaja, ja palju õnne!

Mälestustelõnga põimib Kaie Holm, õpilane ja Tallinna Keskraamatukogu direktor.

Esimesel koolipäeval jagati meid kõiki kahekaupa paari ning nii me seal koolimaja ees päikese käes seistes ootasime klassi pääsu, lilled kuumas peos närtsimas. Mulle oli ema õpetajale kinkimiseks lõiganud kodusest põõsasroosist oksa, varre otsas oli palju väikesi roosiõisi, millest osa olid õnnetul kombel juba tänavale pudisenud.

Nii ma seal siis kurvalt seisin, sest mulle tundus, et kõigil teistel lastel ümberringi olid uhked poest ostetud roosid käes. Olen enam kui kindel, et olin roosi õpetaja Raunale üle andes ikka väga õnnetu ja nutuse näoga. Aga õpetaja kiitis just minu roosi rohkesõnaliselt ja pikemalt kui teiste omi (või vähemalt mulle tundus nii), nii et ma läksin õnnelikult oma esimesse koolipinki.
Palju õnne, õpetaja Valve!

Rõõmu lisab Ülle Jasmin, kolleeg.

Mõeldes Valvele, meenub kohe tema optimistlik ja rõõmus meel. Ka tema koolilapsed olid temaga sarnaselt rahulikud ja rõõmsad. Jäi üle vaid imestada, kuidas ta seda saavutas. Mäletan, et pikapäevarühmas palus Valve lastel vaadata mingit loodussaadet ja järgmine päev tegi saate kohta viktoriini, ta kohe oskas lapsi suunata.

Seltskonnas oli Valve see, kes rääkis alati mõne lõbusa loo ja neid lugusid tal jätkus. Ta oskas ja julges enda üle nalja visata.
Õnne ja tervist, armas Valve!

Armas juubilar, nüüd on aga nii, et see portree jääb täna pooleli, värvi jagub küllaga, aga jätame need eesootavate aastate tarbeks!

Ma loodan kogu hingest, et saad ka täna naerdes öelda: „Armsad sõbrad, tänasel juubelil elu alles algab!“ Sinus on need unistused ja ambitsioonid, et nii öelda ja mõelda!

„Meie juured on lapsepõlves,
kodumullas, maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel,
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kaugustes sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata ...“

kirjutab luuleridades Karl Ristikivi.

Mul oli au neid mõtteid kokku liita, Sinu lastega suhelda ja suur rõõm need just täna, pidupäeval, Sulle kingituseks üle anda. Ja need lõputa keerlevad teed ja unistuste mäed sammuvad koos Sinuga, muidu me ei teaks ega tunneks just sellist Valvet!

Oled meile väga kallis, armas juubilar, meeleolukat pidupäeva!

Soojade kallistusega koos koolipere ja kõigi õnnitlejatega

Sinu õpilane