Suure Teatriõhtu 2020 tulemused

grand prix 12.b „Ei tea, tunne“
laureaat 10.a „Kuidas seda lavastada?“
laureaat 12.a „Inferno“

näitlejapreemia Sandra Kuusk, 12.b
näitlejapreemia Anna Lee Schiff, 12.b
lavastajapreemia Käti Saar ja Andero Toom, 10.a
parim plakat 12.b „Ei tea, tunne“

Eripreemiad

lavaande eripreemia Mihkel Tõnisots, 10.a
hääle preemia Ethan Jesse De Oliveira, 11.b
liikumispreemia „Parimad kappajad“ 11.a
õnnestunud argielu kujutamine laval 12.c

ÕPETAJATE ŽÜRII PREEMIAD

trupipreemia „Pilguheit luuletaja maailma“ – 11.c
trupipreemia „Põrgu vastu taevast“ – 12.a
trupipreemia „Sündmusteta bussireis“ – 11.b
lihtsalt laul – Anna Lee Schiff, 12.b
saarluse eri – Andra Õisnurm, 10.c
Eesti elu tugisammas – Lisa Martina Jäe, 12.c
multitalent – Marie Puust, 11.b
valelavastaja – Karl Ramst, 10.a
tagasi Saaremaale – Angeelika Siinor, 10.c
kunstiajaloolise kõhutantsu eest – Kaspar Lest ja Indrek Mäeots, 10.b
liigutava loo eest – Sandra Kuusk, 12.b
õpetajate ametiühingu eripreemia palgatõusu nõudmise eest – Stefan Važinski, 10.c

ISIKLIKUD ERIPREEMIAD

Meie KG eripreemia „Taskud pabereid täis“ – Renee Maripuu, 11.c
Tuuli Ranna eripreemiad:
„Saarlaseks olla on saatus“ – 10.c klass
„Ilus ja loomulik etteaste“ – Lisa Martina Jäe, 12.c
„Omas mahlas maitsekas“ – Mikk Meisterson, 12.b
Genadi Noa eripreemia „Minu suurimale vaenlasele Vanapaganale“ – Tõnis Grepp, 12.a
Aarne Mägi mõtteline eripreemia Veikko Lehto lavaleunustamise eest videoklipis
Aarne Mägi eripreemia „Tuksub!“ – Lelet Aavik-Part

10.a „Kuidas seda lavastada?“

Lavastajate Käti Saare ja Andero Toome sõnul oli näidendi ideeks näidata, et tõeline armastus jääb püsima, kui selle nimel võidelda ja vaeva näha. Siis ei saa seda keegi lõhkuda.

Esimene etapp etenduse valmimisel oli ülesannete jagamine. Mänedžeriks sai Greteliis, kes tegeles prooviaegade, teema loosimise ja muu sellisega. Näidendi kirjutas valmis Kerli. See keerukas ülesanne sai temale, sest ka eelmisel aastal, siis veel põhikoolis, kirjutas just tema meile näidendi, millega grand prix´ võitsime. Kui Kerli oli näidendi valmis kirjutanud, jagasime ära rollid. Ja siis saigi suur harjutamine alata! Meie küll poole ööni koolis ei olnud, aga üpris palju harjutasime küll, nii peale tunde kui vabal ajal. Viimase nädala esmaspäeval oli üks meie viimaseid lavaproove ning paremate aegade puudumise tõttu oli see sattunud kehalise tunni peale. Kuidagi oli tekkinud infosulg, nii et enamik klassist ei teadnudki enne sama päeva hommikut, et meil üldse sel päeval proov on. Läksime umbes pool tundi enne kehalise algust õpetaja juurde ütlema, et me täna tundi ei jõua. Tema sellega siiski nõus ei olnud ja nii jaguneski klass kaheks – pooled aulas ja pooled võimlas.

Ettemängult saadud tagasiside oli tegelikult vägagi abiks meie näidendi edasiarendamisel, kuna meil polnud paljud asjad paika pandud ning näidend ise jättis väga jäiga mulje. Tanel Tingilt saadud infoga aga suutsime umbes nädalaga vajalikud liigutused ja tegelaste arengud enam-vähem paika saada. Muidugi tuli teha mõningaid otsuseid, mille peale oleksime võinud tulla varem, aga noh, see käib ju asja juurde.
Käti Saar ja Andero Toom, 10.a etenduse lavastajad

10.a klassi noored võtsid Suurt Teatriõhtut väga tõsiselt. Jutuks tuli see juba septembris ja õhin oli suur, oodates teatritüki ülesannet. Ülesandeks oli teha lavastus Juhan Smuuli monoloogi „Vasikate ristimine ehk kuidas seda lavastada“ alusel ja lisaks võis kasutada ka Smuuli ja Vaarandi luulet. Lavakujunduses võis kasutada vaid redelit, aga sellegipoolest ei kadunud õhin kuhugi.

Kerli Mägi võttis enda peale kirjutada stsenaarium ja õpetaja Merle abiga said rollid jagatud. Lavastaja raske töö sai osaks Kätile ja Anderole, kes nõudsid osatäitjatelt täit pühendumust ja rolli sõnade omandamist. Seda ka tehti.

Mina sain osa ettemängust ja paarist proovist ja kõik sujus kenasti. Ettemängul juhtus, et mõned fraasid ununesid, aga see viga on nüüdseks parandatud. Tänu Tanel Tingi asjalikele nõuannetele sai tükk uue hingamise ja proovid jätkusid täie hooga. Kiidan ka plakati autorit Janeli Lembrit ja kavalehe kujundajat Kerli Malmi. Kokkuvõtteks võin öelda, et olen uhke oma noorte üle, kes ülesandesse nii põhjalikult suhtusid, ja loodan, et nende ülesastumine saab olema edukas. Okas kurku!
Merike Kivilo, 10.a klassijuhataja

Etendus jättis mulle huvitava mulje, väga tore oli vaadata, kuidas läheneti väga loovalt. Mulle antud etenduses meeldis, kui kaks noormeest juhendasid kahte näitlejat, nad mängisid nii hästi selle välja. Eriti hea oli see, kui lavastajad tülli ka läksid ja paberitega vehkisid. Etendus pani mind mõtlema kahtlemata lavastajate ja näitlejate suhtlusele ja loomulikult ka sellele, kuidas üks valmis tükk publiku ette jõuab – terve see teekond stsenaariumi kirjutamisest kuni näitlemiseni välja. Huvitav detail oli kahtlemata see redel, kus istus üks nn lavastaja ja vägesid juhatas.
Kaspar Piipuu, 12.a

Etendus oli kaasakiskuv, tahtsid teada, mis suunas lugu liigub ja mismoodi see laval lahendatakse. Lavakarakterid olid toredad. Mulle meeldis alguse poole tegelaste hääletu liikumine ja miimika loo jutustamisel ning hilisem luulekeeles kõnelemine. Luuledialoogid ei ole kindlasti lihtsad õppida ning näidelda, see oli muljetavaldav.
Madli-Maria Naulainen, õpetaja

Etendus jättis sügava mulje. Mulle meeldis, et näitemäng oli esitatud tavapärasest näidendist veidi teistmoodi.

Näidendis toodi välja tänapäeval üks levinumaid probleeme. Rikas vaesega kokku ei sobi, etteastes oli see samuti poisi vanemate poolt keelatud ning ta saadeti lausa mandrile tädi juurde. Väga huvitava mulje jättis see, kui laval mängiti etendust, kus jutustaja istus redeli otsas. Lisaks tehti laval omakorda veel näidendiproovi, see jättis väga laheda mulje.
Erika Oeselg, 12.a

Etendus oli mõtestatud, hästi läbimõeldud, hästi mängitud. Oli tore näidend. Etendus pani mõtlema lapsevanemate käitumisele. Vanemad, olge oma lastele toeks! Keeldude ja käskudega lapsi ei kasvata. Meeldis, et näideldi lavastajat ja stsenariste.
Laivi Jürisson, õpetaja

10.b „Tulevik saabub üks päev korraga“

Klassi näidendi idee oli mõelda lugu, mis liigub läbi aja ja jõuab aastasse 2020, ja leidsime, et saame kasutada praegust pandeemia aega, kuid seda läbi tantsu ja emotsioonide.

Lavastuse teekond lavale oli põnev ja seiklusrikas. Algselt tuli mõelda põhiidee, möödusid mitmed tunnid, mil lavastajad said teha tugevat mõttetööd. Klassile idee tutvustatud, tuli hakata seda kõike teostama. Proovides oli nii klaasikilde kui ka naljakaid seiku ning muidugi ka viimase minuti muutuseid. Kokku sai näidend, mille valmimisse panustas kogu klass ning ehk sai keegi endasse ka näitlejapisiku.

Ettemängult saadud tagasiside aitas kindlasti näidendit veel paremaks lihvida. Saime nippe, kuidas rõhutada humoorikaid ütlusi ja rollide olulisust näidendis.
Chatriin Väster, 10.b etenduse lavastaja

Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis olin peale Suure Teatriõhtu teemade loosimist kaunikesti pabinas, sest seda „Lugu läbi tantsu“ oli minu ettekujutuses kõige raskem teostada. Lisaks oli tookordne võiduetendus, kus ka minu tütar kaasa lõi, veel suhteliselt värskelt ja võimsalt meeles. Õnneks olid minu armsad kümnendikud väga entusiastlikud, ei lasknud end sellest aastatetagusest etendusest üldse häirida ja lähenesid teemale täiesti oma vaatenurgast.

Päris 10.b klassi etenduse „Tulevik saabub ühe päeva kaupa“ sünni juures ma ei olnud – see sügisene müsteerium leidis aset kusagil õpetaja Mariti tundides. Küll aga sain ma kaasa aidata saaliaegade broneerimisel ja olla n-ö pilguks väljastpoolt ehk anda pisut nõu. Võib-olla poleks seda isegi vaja läinud, sest etenduse valmimisprotsess oli tõeliselt sujuv, sõbralik ja väärikas. Ei mingeid arvamuste lahknemisi, igaüks tegi oma asja ja nii see lugu valmiski – üldisest ideest üha detailsemaks. Mulle kohutavalt meeldis, et kogu klass oli valmis kaasa aitama ja kes parajasti laval ei olnud, panustasid heliruumis, taustajõuna ja ka emotsionaalse publikuna.

Ma kiidan absoluutselt kõiki – stoori kokkupanijaid ja lavastajaid Chatriini, Maria Liisi, Emelit, Mariliisi ja Merilit, aplausiga kõiki, kes julgesid juhtivates rollides lavaruumi täita, ja minu eriliselt sügav kummardus kuulub loomulikult tantsijatele, kellest Kaspar ja Indrek ka eripreemia pälvisid! Loodan, et saite selleaastasest viimase teatriõhtu virvarrist kaasa kuldaväärt pagasi üleastumiseks juba uutel lavadel. Aitäh teile!
Külli Mänd, 10.b klassijuhataja

Üldiselt oli etendus hea tempoga ega jäänud kuskilt venima, seega oli kerge ja mõnus jälgida. See pani mind mõtlema koroonaviiruse üle ja ka selle peale, miks kõik inimesed saalis maske ei kanna. Näitlejad olid väga julged, mida oli tore näha.
Aleksandra Volt, 12.b

Näidend andis huvitava vaatepildi maailmas praegu aset leidvatest sündmustest, kõik stsenaariumid tulid lõpuks ühtekokku maailma praegusesse seisu. Iga üksiku inimese tegevus ja käitumine loeb kuidagi tulevikus. Kui tehakse koostööd minevikus, on tulevikus parem ja kindlam elu. Keegi ei kuulanud ettenägijat, kes proovis hoiatada inimesi, ja alles siis, kui oli asi tehtud, oli ta meeles ja kuulati.
Gretelis Elissaar

Näidend jäi väga silma selle poolest, et neli väga erinevat etappi oli, mis lõpus kõik ühte punkti jõudsid. Etendus pani mõtlema, kuidas me saaksime tänapäeval paljusid asju muuta, et tulevik meie vastu helgem oleks.
Kristjan Važinski, vilistlane

Etenduse üldmulje oli hea, näitlejad mängisid oma rollid suurepäraselt välja ja etendus oli hästi lavastatud. Mõtlema pani peamiselt praeguse pandeemia üle ja kuidas on varasemas ajaloos viirused levinud.

Huvitavaid detaile oli mitu. See, kuidas vaarao sõi just nahkhiire ja siis suri, mis oli päris relevantne, arvestades koroonaviiruse päritolu. Ja kuidas etendus oli lavastatud, nagu käiks muuseumis samal ajal, kui seal viibis ka ajarändur.
Riin Suuster, 11.a

10.c „Saarlaseks olla on saatus“

Meie klassi näidendi ideeks ja mõtteks on näidata, et Saaremaa jääb, olenemata kõigest, alatiseks saarlasele koduks ja paigaks, kuhu saab alati tagasi pöörduda. Idee näidendi jaoks tuli suhteliselt kohe peale teema teadasaamist ning proovid kulgesid ka suhteliselt hästi, vaatamata vähestele lavaproovidele. Enamiku proove tegime 3. korruse koridoris, mis aga ei olnud takistuseks, sest kõik olid väga entusiastlikud ja alati lõbusas meeleolus. Ettemängul avaldasime oma looga muljet ning saime mõningad kasulikud nipid, mis kindlasti kasuks tulid. Üleüldiselt võin öelda, et see kõik on muutnud klassi lähedasemaks ja aidanud uue klassiga paremini kohaneda ning inimesi tundma õppida.
Angeelika Siinor, 10.c etenduse lavastaja

Kui sügisel oli Jukude-Juhanite üritus Sandlas ja ma tegin 10.c-ga esimese kiire tutvumismängu, siis vaatasin, et soojad ja toredad noored. Kui õhtul Jukude-Juhanite üritusel oli missi ja misteri valimine, siis vaatasin et ülla-ülla, üsna palju 10.c noori oli laval. Järelikult – julged noored.
Kui meil oli oktoobri keskel koolivaheaja alguses klassiöö, siis ei olnud mitte midagi peale idee. Võimlas põntsus pall. Aula oli tühi. Keemiaklass oli rahvast täis. Nohisesid niisamuti, ninad arvutis. Kristol oli väga lahe muusika. Kõik olid kadunud. Darja-Maria mängis tühjas aulas Chopini nagu muusikajumalanna. Etendust ei olnud. Karl Reedik mängis tühjas aulas klaverit ja laulis „Boheman Rhapsodyt“, nagu Freddy Mercury ise oleks öisesse koolimajja astunud. Etendust ikka ei olnud. Väike mure hakkas närima. Mina magasin keemia vaheruumi põrandal, noored lõbutsesid ja tõid mulle hommikul pannkooke. Etendust ikka ei olnud.

Kui nägin pärast koolivaheaega Angeelika kirjutatud teksti, siis ma sain aru, et 10.c teeb selle ära. Kui nägin peaosalisi esimest korda kolmanda korruse koridoris, siis ma sain aru, et nad teevad selle ära. Andra astus lavale, soe ja kaunis nagu Saaremaa ise. Miia hääl murdus, kui ta reetlikele fännidele kättemaksu vandus. Toomas Hendrik kamandas oma müügimehi nagu tõeline müügiguru. Mattias tuli lavale nagu ehe staar koos andunud fännidega ja oli tõeliselt murdunud, kui enam kemikaalide tarbimise pärast suuri rolle ei saanud. Krisi DJ arsenalist ilmus helitaust nagu nõiaväel. Angeelika, Kevini ja Laura üllatusi ja saladusi täis perekond ... Stefan ja tema palgatõus ... Sündinud telereporter Darja ja külmast bich´ist firmajuht Iivika. Enam ei teadnud, kas vaadates nutta või naerda ...

Loomise juures on kõige lahedam see, et alguses on ainult sõna – ja alguses ei tea kunagi, kuhu lugu lõpuks välja jõuab. Aitäh teatriõhtu korraldajatele, et sundisite meid koos lugu jutustama. Aitäh õpetaja Jaanale, kes näidendit koos lastega lihvis ja suunas. Suur tänu Annelile, kes lubas noored noortekeskusesse harjutama. 10.c on pärast seda etendust kasvanud saare eri suundadest kokku tulnud säraga noortest üha rohkem ja rohkem klassiks. Loodan, et teatritegemine jätkub ka Saaremaa Gümnaasiumis. Loovusele tuleb anda võimalus, väike aktiveerimisenergia ja sealt ta tuleb ...
Irja Truumaa, 10.c klassijuhataja

Etendus jättis mulle hea mulje. Saarlased löövad Eestis läbi ja kui nende kuulsus või töö lõppeb, ei jää nad nukrutsema, vaid tulevad Saaremaale tagasi. Kokkuvõtteks saavad nad kokku ja loovad kamba peale ühe suure firma. Sellest lähtuvalt võime ju väita, et Saaremaale on tublisid inimesi vaja, kes siin elu edasi viiksid.

Etendus pani mind mõtlema meie ühiskonna probleemidele, näiteks firmajuht, kes omastab firma raha ja jääb sellega ka vahele. Selliseid juhtumeid on oi kui palju. Etendus pani ka mõtlema kuulsuste üle, kes täna on kuulsad, aga homme on nad juba tavalised inimesed. Kasvõi see filmistaar, kes nautis täiel rinnal kuulsust, aga hiljem hakkas narkomaaniks ja keegi ei tahtnud enam temast midagi kuulda. Mõtlema pani ka see, et Saaremaale tulevad tagasi ka need inimesed, kes on edukad ja edumeelsed.

Lavadekoratsioonid olid liikuvad, korra stuudio, korra oli firma nõupidamine. Ja ohtralt staare ja ajakirjanikke.
Kaspar Piipuu, 12.a

Noh, oli, nagu ta oli, selline tavaline etendus, mida kujutan ette, et kümnes klass teeks, sai nalja, sõnad unusid ära, venis veidi, püüdis olla deep, aga noh jah, sellega on ka nagu on, Saaremaa on tore, aga seda oleks võinud rohkem avada, mitte et oh jah, elu on pekkis, lähme nüüd tagasi Saaremaale ja kõik on korras.
Karis Kivi, 11.c

Lavastus jättis hea mulje, kuid oleks võinud rohkem avada seda Saaremaa-teemat ja rohkem sellest rääkida. Muidu meeldis ja loomulikult pani ka naerma. Suutis panna mõtlema asjaolu, et kas alati peab mandril ebaõnnestuma, et koju Saaremaale tulla, ja et kui mandril ebaõnnestub, siis Saaremaal seda nii lihtsalt ei juhtu. Kõige silmapaistvam detail, mis kindlasti kellelgi märkamata ei jäänud, oli pereema teise beebi rass, mille tõttu ka pereisa ta maha jättis.
Laivi Jürisson, õpetaja

Etendus jättis üldiselt hea mulje, kuid siiski jäi veidike segaseks. Miks pereema oma abikaasat pettis, miks staarlaulja järsku vallandati, kuidas sai staarnäitlejale mõjuda halvasti tema unistuste töö? Pani mõtlema selle üle, et Saaremaa on hea paik, kus elada ja kuhu saab vajadusel alati tagasi tulla. Ja loomulikult saarlaseks sünnitakse. Ei saa üle ega ümber sellest neegribeebist, kes kohutavalt naerma pani ja tegelikult päris eluski sellist olukorda kohata võib. Üks detail ka – kui ärimees oma esimesele suurele töökohale sai ja kuidas ta ignoreeris oma alluvat, kes soovis hirmsasti palgatõusu.
Karmen Udeküll, 10.a klass

11.a „Kaks teemanti“

Ideeks oli tuua lavale midagi teistsugust, meil selleks siis seekord absurdkomöödia. Teekond oli nii, et alguses ei saanud minema ja pärast ei saanud pidama ehk kui idee ja näitlejad paika saime, hakkasime vinti aina enam üle kerima ja nii ta tuli. Paljud pisiasjad, mis lõpuks suurt rolli laval mängisid, tekkisid ja kujunesidki kogemata proovide käigus.

Ettemäng aitas meid väga, andis julgust asja veel enam üle võlli keerata ja improks rohkem ruumi jätta, kuna oli näha, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid, siis andsimegi neile võimaluse laval lustida, sest elu on ju seiklus!
Paula Nõmme ja Lisette Maripuu, 11.a etenduse lavastajad

11.a klassi tänavune etendus „Kaks teemanti“ oli üks humoorikas tükk. Kui esimest korda nende proovi läksin, siis sirgelt naersingi terve proovi nii, et mõnel hetkel oli pisar silmis. Minu poolest oleksid nad võinud ka sellega lavale minna ja me oleks ikka uhked olnud, sest naer on terviseks ja nalja peab saama. Kui nüüd tõsisemalt läheneda, siis etenduses astusid üles mõned tegelased, keda me minevikus laval tihti näinud pole, ja tegid hiilgava etteaste. Klassijuhatajatena oli meil hea meel, et lavastajad Paula ja Lisette tulid kõigega ise toime. Meie rõõmuks jäi vaid proovides neid toetada ja nautida etendust, sest nagu juba ka alguses mainitud sai, oli iga proov justkui omaette show, millest osa võtta oli tõeline rõõm. Oleme oma teatrimeeskonna üle tänulikud. Eriti just seetõttu, et natuke üle võlli tükiga lavale minna võttis palju julgust nii näitlejatelt kui ka lavastajatelt.
Kristin Lauri ja Kristel Paju, 11.a klassijuhatajad

Värvikaimad muljed tulid meie kooli õppealajuhatajalt Maidu Varikult, kellele jättis etendus mängurõõmulise üldmulje ja kes tõdes, et oli näha, kuidas näideldi lusti ja rõõmuga. Kui rääkida, mille üle etendus mõtlema pani, siis enim toodi välja see, et etenduse idee oli hea ja see tuli väga ilusti ja huvitavalt välja.

Detailide koha pealt jäid inimestele meelde just hea koostöö, lavaline liikumine ning oli näha, et kõik oli väga hästi läbi mõeldud ning sellepärast ka sujus ja toimis väga veenvalt. Üldiselt olid vastajate arvamused sarnased ning kõigi muljed etendusest olid positiivsed ja head.

11.b „Ei, siin ei ole mingit vabandamist“

Meie näidendi idee oli heita valgust tänapäeva poliitilisele olukorrale ja tuua välja aktuaalsemad nüansid.

Lavastuse teekond oli päris värviline, oli nii tõuse kui ka mõõnu. Ütleks, et selle näidendi kokkukirjutamine ei olnud just kõige raskem osa, vaid pigem tekitas raskust selle teostamine ja visualiseerimine publikule, et nad teatud nüanssidest aru saaksid. Algul, kui me hakkasime proove tegema, ei tõotanud see kuigi paljut, sest vahel oli probleeme, et ei saadud aru, mida tegema peab, ei saadud tekstist aru, aga õnneks lõpu poole hakkas asi sujuma ja sellest sai ikkagi asja.

Ettemängul saime uusi mõtteid ja nõuandeid, kuidas kedagi rohkem esile tuua, kuidas rohkem vinti üle keerata, et lugu publikule lõbusamaks ja arusaadavamaks teha, ning kuidas seda sürrealistlikumalt teostada.
Rica Aarn ja Liilia Brusnitsin, 11.b etenduse lavastajad

11.b klassiga on nii, et ilmselt ei oska lõpuni objektiivne olla. Meil on mõlemad aastad läinud üsna ühtemoodi. Ehk üle kivide ja kändude. Kui ei ole ideed, siis jälle eestvedamist. Aga mõlemal aastal olen enda klassi etendusega lõpuks rahule jäänud. Mulle meeldib, et paljud soovivad etenduses kaasa lüüa, õnneks on materjalid seda ka võimaldanud. Pean teatriõhtuks ettevalmistust klassi ühtsuse seisukohalt tähtsaks, isegi kui tekib n-ö loomingulisi kriise. Olen enda õpilasi püüdnud toetada, kui nad minu abi vajavad, ja sada protsenti neile kaasa elanud. Ega siis saa Suure Teatriõhtu etendusi õigupoolest korralikult nautida, kui endal klass on, siis on selline „vibra“ sees. Aga kui õhtu jälle seljataga, tunnen, kuidas oma klass on jälle natuke armsam.
Ave Jõgi, 11.b klassijuhataja

Etendus ise oli väga hea mõttega ja mulle meeldis, kuidas oli kasutatud ära pealelugemist, mõtlen siis seda, kui laval Ethan Jesse oma mõtteid kirja pani. Meeldis, et oli kasutatud palju rahvast, oli piisavalt humoorikas ja samas ka mõtlemapanev. Oli näha, et näitlejad olid laval julged. Etendusega samastusin kiiresti, sest olen ka ise igapäevaselt bussiliikluses ja tihti ongi nii, et natuke upsakamad inimesed trügivad, nügivad ja togivad ja ei kavatsegi vabandada. Huvitavaid detaile ... Hmm ... Mulle meeldis siiski kogu see lahendus, kus härra oma veiniklaasiga mõtiskles, ja muidugi jäi meelde bussi peal istunud piipu suitsetav mees, kes ka bussilt/lavalt maas olles oli ikka veel näidendis sees, luges raamatut ja tegi piipu.
Greteliis Nisu, 10.a

Vahepeal jäi segaseks mis täpselt laval toimub, kuid lõpuks sain enam-vähem aru, mis mõte sellel etendusel oli. Mind pani mõtlema, kuidas, kus ja kellega rääkida, et kuidas viisakaks jääda jne. Meeldis Margo tegelaskuju, kuidas ta vaba bussikoha kiirelt endale võttis, meeldis, kuidas oli buss laval kujutatud, ja need äkilised peatused. Mulle väga meeldis 11.b etendus.
Henry Saar, 11.a

Üldmulje oli terviklik, humoorikas ja väga päevakajaline. Pani mõtlema, et kahjuks nii kipub olema meil ühiskonnas. Mulle väga meeldis see bussi motiiv. Tordikarbid ja kaabu olid ka väga lihtsad, aga löövad. Ja etenduseväliselt, väga vahva plakat oli!
Elo Jõgi, õpetaja

11.c „Elu luulena“

Meie klass soovis kõiki teemasid peale luule, mille paratamatult siiski saime. Seega mõtlesime kajastada Juhan Viidingu elu läbi luule. Lavastuse teekond on olnud üle kivide ja kändude, aga vaikselt hakkas looma. Proovid on toimunud nii tihedalt kui võimalik ja nii paljude inimestega, kes parasjagu kohale tulevad. Näidendi vältel on saadud palju pulli, aga lavastamine on tekitanud ka palju meelehärmi. Suht koll on ees ja tahaks, et see juba tehtud oleks. Ettemängult saadud tagasiside oli küll hea, aga ootasin saada seda palju rohkem ja täpsemalt. Põhiline asi, mida ettemängust lähtudes näidendisse lisasin, on näitlejate ilmekust ja soravust.
Renee Maripuu, 11.c etenduse lavastaja

11.c klassil oli selles koosseisus teine aasta teatriõhtuks valmistuda. Klassijuhatajana nägin juba eelmisel aastal, et tegu on asjalike noortega, kes saavad selle protsessiga suurepäraselt hakkama. Mina olin nii-öelda taustajõud ja nurkade lihvija. Idee, lugu ja teostus on olnud täiesti omalooming.
Elo Jõgi, 11.c klassijuhataja

Etendus jäi meelde kindlasti geograafiatunniga, kuid taga ei olnud jutustajat eriti kuulda. Meeldis väga ka Juhanite näitlemine ja lehtede laiali viskamine lõpus. Näidend pani mõtlema luulele ja Juhan Viidingu elule. Detailide osas oskaksin välja tuua geograafiatunnis ümberkukkumise. Kostüümid olid samuti väga meeldejäävad. Huvitav oli ka see jutustaja, kes lava ees istus.
Iivika Silenok, 10.c

Üldmulje näidendist oli hea, mulle meeldis. See oli väga tõsine ning eluline teema. Etendus pani mitmel teemal mõtlema, aga üldistusena elust ning luulest. Huvitavaid detaile laval kahjuks ei oska välja tuua. Lavastus kõik oli väga hea, aga pigem keskendusin sisule. Näitlejad olid ka kõik väga head, laval oli emotsioone.
Catariina Lepmaa, 10.a

Seda etendust oli hea vaadata. Tore oli, et luuletajal oli olemas sõber, kes tema luulet märkas. Silma jäi, et luuletajal oli alati paber kaasas.
Laivi Jürisson, õpetaja

Etenduse üldmulje ja lavastus moodustasid terviku. See puudutas mind. Ühelt poolt oli etendus noortele, kelle jaoks Juhan V. tundmatu, hariv. Ja vanemale põlvkonnale, nagu mina, pilguheit üle õla ja äratundmisrõõm ning -kurbus.

Näidend pani mõtlema sellele, et iga päev loeb ja kunagi ei tea me ette, milline neist on (üli)määrava tähtsusega. Me saame seda (kui saame) teada elu hilisõhtul. Ja sõltub viisist, kuidas inimene oma elu lõpetab. Otsusel ise oma elupäevad lõpetada on oma lugu. Mahajääjatele jäävad vihjed ja arvamused, kuid oma tõe võtab inimene teispoolsusesse kaasa. Tabasin end mõttelt elu kui igavikulise teema üle.

Lugesin nooruses Elo Viidingu luulet ja seeläbi jõudsin tema isa juurde. Juhan Viidingu (Jüri Üdi) viisistatud tekstid on saatnud minu koolipõlve erineval kujul ja vaadatud etenduses oli äratundmisrõõmu.
Jutustaja väljapeetud oli sügavus, mis kulmineerus ja sidus etenduse lõpustseeniga tervikuks. Luuletaja püksitaskud, täis pabereid, olid kõnekad ja andsid edasi Juhani mõteterohkuse ja vajaduse neid pidevalt kirja panna.
Ülle Räim, õpetaja

12.a „Inferno“

Näidendi idee on rääkida inimese arengust. Sellel on selline kontrast: üks läheb halvalt teelt heale ja teine healt halvale. Lavastuse teekond lavale on läinud probleemideta. Natukene viimase nädala peale on jäänud, mis on minu viga. Ettemäng aitas väga, kuna saime rohkem ideid, kuidas karakterid veel paremaks teha.
Tõnis Grepp, 12.a üks lavastajatest

Juba 10. klassis koorusid meie klassis välja nn teatriõpilased. On põhituumik, kelle peale selles projektis alati kindel saab olla, et nad teevad ära. Nad mitte ei tee ainult ära, vaid iga aastaga on nad läinud aina paremaks ja professionaalsemaks.
Laivi Jürisson, 12.a klassijuhataja

Üldmulje oli väga hea, kena näidend, kenasti näideldud. Etendus pani mõtlema, kuidas minevik kaarega tagasi tuleb.
Mathias Tänav, 10.c

Üldmulje hämmastav, meeldis näidendi mõte. Pani mõtlema selle üle, kas teispoolsus on olemas ja milline see on. Kõik, kes osa võtsid, andsid endast 100%, näitlesid väga hästi ja etendus tuli vahva.
Markus Talp, 12.b

Üldiselt etendus mulle meeldis, võrreldes teiste klassidega, võib-olla mingi hetk natuke venis ja oli arusaamatu, aga üldmulje on kindlasti hea! Näidend pani mind mõtlema, et inimestest ei tohiks tekkida eelarvamusi, kuna need ei pruugi tõesed olla. Näitlejatöö oli väga-väga hea!! Mulle meeldisid kõik neli osatäitjat laval väga!
Aleksandra Volt, 12.b

Liiga pikad mõttepausid olid, raske oli jälgida selle tõttu, kuna huvi kadus ära. Polnud väga haarav.
Gretelis Elissaar

Etendus jättis väga sügavamõttelise mulje ja pani mõtlema, enim andis etendus mõista, et oma õnne ei saa leida teiste inimeste arvelt ja et lähedasi tuleb väärtustada enne, kui on hilja ja neid enam ei ole.
Kerli Kask, 12.b

12.b „Ei tea, tunne“

Tegelikult ei olnudki kindlat ideed, uitmõte vaid ja sellest sündisid nii tegelased kui ka nendega toimuv. Kuna me mõlemad, nii mina kui Anna Lee ise kirjutasime, lavastasime ja mängisime – kõik oli põimunud, siis hinnangut kogu tervikule on raske anda, vaatasime ju lugu läbi enda mängitud inimese silmade. Ilmselt nagu kõigega siin ilmas, jääb meie lavastuse mõtestamine vaatajale. Proovid olid vahvad, puudutavad: usalduse tekkimine ja üksteise nägemine, palju naeru, kuigi lugu ise on pigem muiet hävitav. Tanel ja meie Eva aitasid vaatajatena näha asju, mida ise loos sees olles ei taju, oleme tänulikud nende torgete eest.
Sandra Kuusk, 12.b etenduse üks lavastajatest

12.b klass on viimase kolme aastaga näidanud end publikule pigem humoorikast vaatenurgast ning seetõttu on väga põnev teatriõhtu ootuses olla, kuna seekord tuuakse lavale hoopis teistlaadi, väga sügava sisuga lugu. Seekordne etendus on eriline ka seetõttu, et klassikaaslased nägid etendust napilt mõned päevad enne teatriõhtut. Loo sisu aga puudutas neidki. Usun, et seekord pannakse publik saalis tundma paljusid erinevaid tundeid!
Anni Haandi, 12.b klassijuhataja

12.b klassi etendus oli mõtlemapanev. Mitte, et situatsioon oleks olnud erandlik. Erakordne oli minu jaoks see, et nii noored inimesed on selle loo nii hästi läbi tunnetanud. Seda vaadates ei jäänud kahtluse kübetki. Ja ülihead osatäitmised. Ja „killud“ (appi, kui nii tõsise tüki kontekstis üldse see on hea sõna) à la „teie lahendage siin enda probleem ära, siis võtame minu käsile“. Ma näen selle tüki taga tõsist prooviperioodi. Ja kolm absoluutselt mõnusat näitlejatööd. Mis minule õpetajana aga kõige rohkem imponeerib (ja mitte vaid selle tüki puhul, vaid üldse), on see, et ma näen enda õpilasi hoopis teises valguses. Selles mõttes peaksid olema teatriõhtud kohustuslikud kõigile õpetajatele, et näed neid õpilasi, kellel on sõnad õppimata vahel või valemid ei ole peas, hoopis teises valguses. Kui laval kolme niisugust õpilast näed, tunned ennast sellel hetkel väikese ja üsna tühisena. Õnneks see läheb üle …
Ave Jõgi, õpetaja

Etendus jättis minusse väga sügava jälje. See haaras kohe esimesest hetkest, õigemini esimesest noodist endasse ega lasknud enne lahti, kui näitlejad kummardama tulid. Näitlejatöö oli suurepärane. Tütarlaste puhul oli see mu jaoks täitsa oodatav, teades, kui ägedad nad võivad laval olla, aga Mikk üllatas mind küll – selline keeruline olukord laval välja mängida – müts maha!

See on etendus, mille üle pärast kõikide etenduste vaatamist palju arutleti. Minu jaoks jäid kõlama näiteks sellised teemad: inimese saatus, valikute võimalikkus elus, sõprus, armastus ... Kuivõrd meie elu sõltub juhustest, kui palju on selles paratamatust?

Huvitavatest detailidest jäi esimesena silma lavakujundus – pehme mööbel laval pani kohe imestama, kes küll selle kohale vedas. Üsna eredalt jäi silma seegi, et näitlejad olid laval sokipöisel, nad võtsid tuppa tulles kingad jalast. See oli nii päris. Äge oli ka see, et roosa (või oli see punane?) prožektoriga n-ö muudeti tegelasi: ehkki laval oli kolm näitlejat, andsid nad edasi rohkemaid tegelaskujusid. Väga põnev oli jälgida nende vahetumist. Mulle väga meeldis see, kuidas lineaarsesse lukku põimiti viiteid varasemast, see aitas lool põnevalt lahti rulluda.
Eve Tuisk, õpetaja

Üldmulje: ma olen täiesti raputatud, mis tasemel noored näitlejad on! Kui kompleksne lugu, kui keerulised emotsioonid ja kui hästi välja mängitud ning edasi antud! Minus tekkis kahetsus, et ma ei harjutanud kooliajal enda väljendamist laval. Mulle tundub, et need noored on avanud nii mitmeid huvitavaid ruume endas.
Keneth Parbus, vilistlane

Väga sügavamõtteline etendus oli ning pani mind mõtlema suhete peale. Detail, mida sooviksin välja tuua on lavakujundus. Laval oli nii nagu kaks paari kolmikuid. Esimeseks paariks olid esemed – kolm istet (kaks tugitooli ja üks tumba) ning teiseks paariks olid näitlejaid, keda oli samuti kolm
Tõnis Grepp, 12.a

12.b klassi näidend oli huvitav. Tegevus kogu aeg toimus ning ei veninud. Idee oli hea, millest võib järeldada, et meeldis kõigile. Näidend ise tekitas hubase tunde ja mulje, et oleks ise selle näidendiga kuidagi seotud. Kohe näha, et näidendiga oli kõvasti vaeva nähtud ja tehtud rohkelt proove. Võimas!
Rica Aarn, 11.b

12.c „Kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses“

Meie näidendi idee seisneb armastuses, kõik keerleb tegelikult kahe tegelase vahel, kes siis ennast seal vaikselt koguvad ja lõpuks teineteist leiavad. Teekond lavale on olnud võrdlemisi kiire. Idee tuli järsku ja võtsime Lisa Martinaga ennast kokku ja sündiski üks kena tükk. Proovid on kõik lõbusad olnud ja sellise väikese armsa seltskonnaga sujub kõik väga hästi! Ettemängult saadud tagasiside oli samuti väga hea, võtsime nõu kuulda ja lihvisime veel paari kohta. Laval on hästi väike nunnu seltskond – neli inimest. Kostüümid on ajastutruud ja kanduvad sinna 70ndate kanti. Ja meie teemaks on „Elu on mäng“. Jäime teemaga väga rahule ja lähenesimegi läbi elu.
Katariin Aer, 12.c etenduse üks lavastajast

Meie klassi teatrisüdameks on olnud aastast aastasse sama autor ja tema ümber lähemad kaasamõtlejad ning loojatering, kelle kirjutatud ja lavastatud näidendid on toonud lavalaudadele kolm erinäolist lugu. Lugude keskmeks on olnud inimsuhted, ajaloo keerdkäigud ja armastus. Näitlejana laval on säranud erinevatel aastatel üsna kirju seltskond, viimasel aastal oli näitlejatering kitsam.

Klassijuhatajana on alati nii põnev vaadata näidendi valmimise etappe, kuidas loost hakkab sündima tervik, kuidas näitlejad oma rollidesse sisse elavad ja kuidas kõik kulmineerub lõpuks laval. Olen oma klassi üle väga uhke ja nautinud kogu seda protsessi, vahel lähemalt, vahel natuke kaugemalt, väga. Olen õnnelik, et meil on südamega kirjutajaid ja lavastajaid ning mitu suurepärast näitlejat! Loodan, et see ühes hingav teatrisüda jääb kooliaega meenutama ka veel mitmete aastate pärast.
Madli-Maria Naulainen, 12.c klassijuhataja

Etendus jättis mulle üldmulje poolest sooja tunde sisse. Kogu lavasündmustik oli ehe ja ajastutruu ning samal ajal oli see lihtsalt hästi välja mängitud ehk saakski öelda, et lihtsuses peitub võlu. Hea draamaetendus, millele andsid lisa humoorikad väljaütlemised.

Etendus pani mind mõtlema selle üle, kuivõrd erinevaid asju peavad inimesed oluliseks. Mis ühele on vastukarva, on teisele aga meeldiv unistus. Lisaks pani see etenduse lõpp mind mõtlema ka sellele, et kunagi ei ole liiga hilja tegutsemiseks.

Etenduses saaksin tuua välja selle, et seal olid karakterid hästi välja arendatud ning tulid välja nende erinevused. Kindlasti ei saa ka mainimata jätta Lisa Martina rolli monoloogi, mis kõnetas kindlasti igaüht. Laval kasutatud dekoratsiooni elemendid andsid palju kaasa ka sooja õhkkonna loomisele ja näidendi terviklikkusele.
Mari Kallasmaa, 12.b

Mulle meeldis etenduse toimumisaeg, etendus oli otse elust enesest, rääkis inimeste probleemidest ja olemusest. Pani mõtlema selle üle, kuidas tollal ajal elu käis ja kuidas suhtun ise armastusse. Head detailid olid vana maki kasutamine ja kõigil olid teemakohased riided.
Markus Andero Grubnik, 12.a

Lava oli kenasti kaunistatud ning väga detailselt, kuid näitlejad ise rääkisid väga vaikselt, seega ei kuulnud poolt etendust. Ainus mõte oligi see, et mida nad seal täpselt räägivad. Meelde jäid hapukurk ja Мырная.
Kenely Amberg, 10.b

Üldmulje jäi väga positiivne, hästi rahulik, näitlejad teavad, mida nad tegema peavad. Sõnum oli päris hästi edasi antud ja üpriski arusaadavalt. Kohutavalt meeldis etendus ning näitlejate suhtlusviis. Eelkõige jäin mõtlema, et kui kaugele nad siis oma auto parandamisega jõudsid?

Kõige huvitavam, mis mulle isiklikult meeldis, oli jutt autost ja selle parandamisest: kui detailselt oskas rääkida ja panna rohkem huvi tundma. Ka raadio oli üks lemmikutest. Kuidas Emili oskas selle käima panna, aga kahjuks Oskar ise mitte.
Danii Marii Sillamägi, 12.a

22 aasta Suure Teatriõhtu peakorraldajad said oma muljeid sõnastada kohe peale teatriõhtu lõppu.

Lelet Aavik-Part sõnas, et Suure Teatriõhtuga jäi ta ise rahule. „Kõik, mis me ise plaanisime kaua, tuli hästi välja ja selles mõttes on hea tunne, et ei jäänud midagi kripeldama, viimane teatriõhtu tuligi täpselt selline, nagu me tahtsime. Esimene emotsioon oli kuidagi segane, aga kui viimast lõpuvideot vaatasin, tuli ikka heas mõttes kurb tunne küll!“

Marit Tarkin ütles, et isegi kui kalliks saanud traditsioon on läbi saamas, on see õhtu innustanud nii palju erinevaid inimesi ja Jako Jõe tehtud vaheklipid annavad seda ajalugu ja emotsiooni suurepäraselt edasi. Ja need klassid, kes siis just sel aastal on oma teemad läbi selle loosiratta saanud, on väga hästi hakkama saanud. Oleme näinud kuradi pojast musketärideni välja, et on olnud nii naeru kui ka nuttu.

Marit oli väga õnnelik, et mis tahes pisikud siin maalimas ka poleks, sai see kooli ajaloole tähenduslik õhtu ikkagi toimuda.

Kas tunnete, et on tase paremaks läinud või hoopis halvemaks?

Tase on olnud 10 aastat väga hea. Alates 2008. aastast hakkasime neid kerima. Siis tase oli väga hea. Eriti see, et viimastel aastatel on trupid näitlejatele ette mänginud, küll on vaadanud Kaisa Toiming, Tanel Ting. See võimaldab nädal enne Suurt Teatriõhtut tükki parandada, see on väga hea, teeb lugusid küpsemaks ja aitab mingid kitsad kohad ära jätta, mis muidu lavale oleks toodud. Aga noh, selline nostalgia oli, et ka viinapudel tuli lauale. Et tase ikka hea stabiilne olnud viimased aastad. Ei ole nõrku tükke, vaid keskmiselt tugevaid ja veel tugevamaid.

Sama küsimust küsis ka meilt (Viktoria Justine Ilmast ja Gloria Siirak) Marit. Me vastasime talle, et näidendid tundusid kuidagi kurvavõitu ja Marit ei vaielnud vastu, vaid nõustus sellega. Marit arvas, et ju ka kogu see aasta on meid mõjutanud.

Peakorraldaja Eve Tuisk oli väga emotsionaalne. Ta tunnistas, et reaalsus sai ilmsiks, kui sai ära vaadatud video loomingupuu istutamisest. "Mul on siiani pisarad silmis, sest päriselt jõudis kohale arusaamine, et see oli viimane Suur Teatriõhtu. Samas kinnitas tänane õhtu meeletut ühist hingamist. Ja mitte ainult see, et õpilased ja õpetajad on kogu selles teatrimelus sees, vaid ka vilistlased. See on lihtsalt nii võimas!"

„Ma arvan, et see lõpuvideo, mis teatriõhtu 22aastase traditsiooni kokku võttis, ehkki ma olin selle video tegemise juures, mõjus kogu selles kontekstis ühtepidi väga lõplikult ja teistpidi lootustandvalt. Kui ma lihtsalt kokku võtan kogu seda pikka traditsiooni, siis aastate jooksul ei ole kordagi teatriõhtul olnud sellist tunnet, et ma olen mingisugusel igaval üritusel, just nimelt sellepärast, et laval leiavad erinevad õpilased, kes muidu mingisuguses kontekstis võib-olla ei avanegi, oma väljundi. Tänagi olid mõnel sellised säravad etteasted, pursked, efektid. Inimesi paneb see teatrilavale astumine pingutama ja kokku võtma, mõnda vähem, mõnda rohkem, aga seda on tore alati jälgida. Eriti seda protsessi, teades, mis seal taga teinekord on (nädalad, kuud). Mul on ühest küljest väga kahju, et järgmise aasta novembris Kuressaare Gümnaasiumi hoones sellist üritust enam ei ole, aga teisest küljest ma usun, et ega teatritegemine sellest katki jää, nii et väga äge oli täna!“
Merle Rekaya

Žürii mõtiskleb

Suure Teatriõhtuga sai, võib öelda, ka minu jaoks ühtmoodi ring täis. Kõik kolm gümnaasiumiaastat sai ise samuti laval kaasa löödud. Võib öelda, et proovitud sai kõiki rolle selle üritusega seoses. Esimestel aastatel näitlejana laval ja viimasel abituuriumiaastal proovida kätt nii lavastaja kui ka õhtujuhina sinna kõrvale. Ühel aastal ka oma õe lavataguseid toimetusi toetades ning nüüd siis seekordse teatriõhtuga ka rasket, kuid väga palju pakkunud žüriikohustusi täites. Kogemuse põhjal võin öelda, et isiklikult kõige rohkem meeldis mulle ikkagi olla laval ja seda just meie 11. klassis tehtud etendusega. Mis aga iga teatriõhtu neis kõigis rollides kogeda lubas, oli võimalus kas siis päevaks või pikemaks ajaks astuda sellesse põnevasse teatrimaailma ning hetkeks unustada kõik enda ümber toimuv ning ollagi just selles ühes ja ainsas hetkes.

Kui aus olla, tulin žüriiliikme kohustusi täitma ilma igasuguste ootusteta. Nii suudab olla võimalikult avatud sellele, mida iga etendus oma vormi ja tegelastega pakub ning öelda püüab. Teater on omamoodi kunst olla hetkes ja sellest osa võtta.

Suures plaanis üllatas mind väga praeguste gümnasistide oskus tõlgendada seda meie igapäevast ja pisut tõsisevõitu elu läbi huumori, jäädes samas ka kahe jalaga maa peale ega keerata vinti liialt üle. Eluterve huumor ilma labasusteta, mida tihtipeale noorte puhul võib-olla ei näegi. Siin, usun, on kindlasti ka oma roll Kuressaare Gümnaasiumil endal ja õpetajatel kollektiivina. Ka dramaturgiline tase ja näitlemine oli ühtlaselt tugev. Ühegi etenduse juures ei jäänud muljet, nagu asja tehtaks üksnes tegemise pärast, vaid selle juures oldi ikkagi hingega ja püüti publikule edastada konkreetset sõnumit. Kindlasti aga jäi kõige eredamalt meelde 12.b klassi etenduse „Ei tea, tunne“ tantsuline avastseen, see oli lihtsalt wow, pole nii esimesest sekundist haaratud olnud isegi mitte suurte teatrite lavastustel. Selle eest tahakski täitsa eraldi kiita Anna Lee Schiffi, ükski hea stseen ei tööta ilma meisterliku rolli sisseelamiseta.

Kui sõnumitele mõelda, siis siin tundub, et jäängi praegu vastuse võlgu, kuna tihtipeale see sõnum, mille endale etendusest leian, jõuab minuni hulga hiljem ja esimesed päevad hõljun pigem sellele teatriõhtu energial, nautides seda mõtet, kui ägedaid inspireerivaid inimesi meie ümber igapäevaselt on, kellest me võib-olla pole alati teadlikud.
Kaimar Lomp, 28. lend

Olen ka varasemalt Suurt Teatriõhtut külastanud. Gümnaasiumis õppides osalesin igal aastal. See oli kõrghetk minu jaoks, mida ma ootasin. Pärast gümnaasiumit ja kui teatrikoolis õppisin, olin ka žüriis, 2014. või 2015. aastal oli see.

Mitte võrdlusmoment, vaid pigem siuke äratundmine või tunnetuslikult, mida sa ise tegid ja mida tehti nüüd. Ja kuidas sa ise tegid, et hakkad analüüsima, mida tegid 12. klassis ise, umbes 8 aastat tagasi. See on ainult hea, see on kogu aeg olnud, et eelmisel aastal nad tegid niimoodi või see etteaste oli tugev. Minu jaoks on alati olnud see põnev, kui tekib võrdlusmoment erinevate aastatega. Ja see paneb meenutama ja see võrdlusmoment on tore, aga pole vaja aastate lõikes otsida, mis oli parim, vaid lihtsalt huvi pärast võrrelda, et mida on aastate jooksul tehtud. Et sellist võrdlust lihtsalt.

Ootusi ma Suurele Teatriõhtule ei olegi otseselt seadnud, vaid nagu seda tunnet lihtsalt tunda, et sa oled kuidagi selle osa või isegi kui oled žüriiliige, sa tunned seda atmosfääri, selle teatriõhtu õhkkonda. Ja ma sain selle kätte.

Kogu aeg on selline tunne, et igal järgneval aastal tehakse teisiti. Ei olnud ühtlaselt tugev, aga neid, mis välja ulatusid, neid oli, neid oli piisavalt, et teha valik. Ja õhtu ülesehitus – see oli küll väga terviklik ja väga mõnus. Mis mind puudutasid, olid need vaheklipid, mis Jako Jõgi oli teinud. See oli selline taasmeenutus, kui tead kõiki neid inimesi, kes on seal olnud aastate jooksul, ja see kuidagi toob nemad ka Suurde Teatriõhtusse tagasi, see tekitab kuidagi selle koosolemise tunde, mida ma siia taas kord ootama tulin. Ja need vaheklipid tõid tagasi mind sinna aega, kui ise veel koolis õppisin. See puudutas mind kõige rohkem.

Ma ei teagi, millise emotsiooniga, ma siit koju lähen. See ei ole kurb, aga see on selline rõõmsalt meenutav. Ma olen õnnelik, et ma olen saanud olla osa sellest, aga ma arvan, et ei tasu olla kurb, et see tõmmati kokku või lõpetati ära – see lõppes lihtsalt. Ei tasu olla kurb, tuleks lihtsalt meenutada seda kogu aeg hea sõnaga, sest see on kõigi jaoks olnud inspireerimisallikaks, nagu oli ka videotelt näha. Nende tulevases elus, see on neid viinud kuhugi, kui mitte teatrimaailma, siis kuhugi mujale maailma – nad on seda kuidagi ära kasutanud ja see on jäänud erksana meelde. See on punkt, kus keegi leidis ennast või avastas ennast. Rõõm koosolemisest on minu emotsioon seoses Suure Teatriõhtuga.
Mihkel Vendel, 34. lend

Olen korduvalt osalenud žürii koosseisus, julgelt enam kui pooltel Suurtel Teatriõhtutel. Nähtud teatriõhtutele n-ö võrdlusmomenti tekitades jääksin vast jänni, sest aeg teeb oma töö ja ebaolulise kõrval kipub aeg-ajalt ka oluline tuhmuma, eriti veel, kui oled enam kui sada õpilaslavastust aastate jooksul publiku seas läbi elanud. Aga eks igas aastas on omad õied, mis kuskil mälusopis kellegi abiga uuesti esile tõusevad. Sel aastal olid abiks lavastustevahelised videolõigud, mis viisid mälupildi nii mõnegi aasta võrra tagasi. Mis puutub ootustesse, mille Suurele Teatriõhtule seadsin, siis lootsin näha esiteks häid terviklahendusi lavastust silmas pidades ja teiseks huvitavaid näitlejatöid.

Olen žürii koosseisudes osalenuna alati rõhutanud seda, et tunnustust tuleb jagada professionaalsust silmas pidades. See tundub esmapilgul veidi ülekohtusena, sest kuidas hinnata professionaalsust, kui noored näitlejad, lavastajad, stsenaariumikirjutajad ei oma ju veel professionaalset haridust? Aga lähtugem parimast tulemusest ja selles olukorras on professionaalsem see, kelle esitus vastab kõige enam parimale tulemusele. Ja muidugi meelde jäidki need, keda enim mainiti. Vähest kriitikat ka – ärge üritage ühe lavastusega selgeks rääkida kogu hinge- ja ilmavalu. Lähtugem loost, mis peab olema jõukohane esitajale ja publikule vaatemänguna nauditav.

Ühest küljest läksin koju hea õhinaga, sest liialt suuri pettumusi see õhtu ei valmistanud, ja teisalt kerge kurbusega hinges, et kool, mille ka mina kunagi lõpetasin enne nn elluastumist, nagu seda siis kutsuti, saab muutuste tuules üheks teistsuguseks õppeasutuseks. Lootuses, et ka selles uues koolis asjad ikka jätkuvalt paremuse poole tüürivad, soovin kõigile sellesse kooli jääjatele ja teistesse koolidesse liikujatele ikka parimaid elamusi elus.
Aarne Mägi, 6. lend

Esimestel aastatel peale lõpetamist ehk isegi käisin Suurel Teatriõhtul. Ma lõpetasin 2009, sellest järgmisel ning ülejärgmisel aastal ehk isegi sattusin kuidagi siia. Mingid etendused tundusid nagu kuidagi tuttavad sealt, aga rohkem mitte. Viimane teatriõhtu oli minu jaoks 10–11 aastat tagasi ... Ma ei oskagi vist midagi niimoodi võrrelda. Teemad on ju ikkagi erinevad, aga ma arvan, et siis oli ka täpselt samamoodi, et olid need, kes olidki tugevamad ja auhinnatud, ja need, kes siis vähem viitsisid pingutada.

Ma arvan, et ma sain tänaselt õhtult selle, mille järele ma tulin. Väga ilus ja väärikas lõpetus sellele vingele traditsioonile.

Grand prix´ jättis väga hea mulje. Kaheteistkümnendas klassis nii keerulist ja rasket teemat näidelda on väga-väga vinge. Näha oli, et nad käivad ka näiteringis, selline peajagu üleolemine teistest näitlemise mõttes, aga ma arvan, et see on ka õigustatud, et kui sa tegeledki sellega, siis sa paistad ka rohkem välja. On näha, et nad on väga suure ja olulise töö ära teinud ja see tuli täna laval välja ka.

Mõnes mõttes lahkun siit hästi positiivse tundega, teisest küljest väga kurvaga. Mul on väga kahju, et gümnaasiumiosa siit ära kaotatakse ja see Suure Teatriõhtu traditsioon, mis on nii pikalt olnud, kaob samuti, see ei ole enam sama. Selline magusmõrkjas õhtu on täna, aga samal ajal on mul väga hea meel, et mind kutsuti, et ma sain olla osa sellest viimasest ja väga ajaloolisest hetkest, tunnen ka suurt tänutunnet.
Tuuli Rand, 31. lend

Gümnaasiumiaastatel oli Suurel Teatriõhtul osalemine minu jaoks täiesti vältimatu, kuna tegu oli ühe aasta suursündmusega, millest mitte osa võtmine oleks olnud patuvääriline.

Võrdlustesse ma pigem ei langeks, kuna tolleaegse noore lavalolija ja sel korral žüriipositsioonil istunu vahele on tiksunud 15 aastat ning paratamatult on selles ajavahemikus leidnud aset vaimne kasv ja areng. Enim ootasin oma kalli Maritiga kohtumist.

Eriti erksalt jäi meelde võiduetenduse avastseen, see naelutas tähelepanu hetkega. Samuti ühe noore näitleja hääl, mis tuli küll lindilt, kuid paelus täielikult. Tämber, mida kindlasti ei tohiks raisku lasta!

Mõtlema ei pannud niivõrd ükski sõnum, kui see, milline õnn on ühe klassi kolmel inimesel, et nad on sattunud just ühel ajal koos elama ning õppima ja tänu sellele oli meil publikuna võimalik osa saada nii hurmavast ansamblimängust, kus üksteist hoomatavalt hoiti ja toetati.
Krõõt Tarkmeel, 27. lend

Peale KG lõpetamist olen päris mitmel korral Suurt Teatriõhtut külastanud. See on olnud üritus, mille jaoks ikka vaba päeva olen võtnud, sest Suur Teatriõhtu oli minu gümnaasiumiaja üks suurim mõjutaja. On tore jälgida, et neil noortel, kes tänapäeval saalis istuvad või lavale astuvad, tekivad väga tuttavad emotsioonid. Tore on seda läbielamist kõrvalt vaadata. Ja tegelikult on väga meeldiv, et teatri tegemine ja ühiselt tükiga töötamine teeb silmnähtavalt noored inimesed õnnelikuks.

Kuna tegu oli viimasega, siis ootasin kohtumist nende inimestega, kellega ikka ja alati Suurel Teatriõhtul kohtud, seda mõnusat melu, ootusärevust, pidulikkust ja kodust soojust. Ja kuna Suur Teatriõhtu oli meie klassile alati ülimalt oluline sündmus, siis ootasin, et saan korralikult hüvasti jätta. Sain. Kui sellele lisandub veel ka mõni puudutav, nutikas ja haarav lavaline lahendus, siis on alati õhtu korda läinud. Ja minu rõõmuks neid sel korral ka lisandus.

Sel korral olid minu märksõnadeks „killud“. Need killud koosnesid väga kandvast jutustamisest redeli otsas, mõnusast monoloogist auto varuosadest, koordineeritud nutikast kappamisest, imeilusast algusstseenist elutoas „good mood“ tantsimisega ja sellele järgnevast pinevast energiamuutusest, mille osalised väga osavalt välja mängisid. Need nutikad lahendused panid mind rõõmsalt mõtlema, et noortes on tahet minna sügavuti, vaadata stseene avatult ja katsetada. On oluline alustada oma loomingulist teed, järgides teinekord ka klassikalise loo jutustamise tavasid, aga paraku peab tõdema, et ainult järgides eelnevat ei saa sündida mitmekülgselt erinevaid lahendusi.

Kuidas koju läksin? Väsinult. Rõõmsalt. Rahulikult. Nukralt. Noortest innustatult. Aga ootamatu oli see, et tegelikult tekitab KG hea ja armas kollektiiv alati sellise tunde, et ükskõik kui kaua sa juba ka mujal ei toimetaks, siis kuulud alati sellesse imelisse perre. Sind võetakse alati soojalt vastu, mäletatakse, tuntakse su tegevuste vastu huvi ja rõõmustatakse, et tuled vahepeal ka koju. Ja see tunne valdab mind siiani.
Helena Pihel, 28. lend