üles
neljapäev, 3. detsember 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

3. detsember

4. detsember

5. detsember

6. detsember

7. detsember

8. detsember

9. detsember

10. detsember

Töötajate sünnipäevad

5. detsember

6. detsember

9. detsember

Artikkel / KultuurTeater tee on tegijaile
Artikkel, avaldatud 16. november 2020, vaadatud 408 korda, autor Marit Tarkin ja Eve Tuisk
Häppi end. Suur Teatriõhtu 2006 Autor/allikas: Gert Lutter

Teatripisik on meie koolis nakatanud 43 erineva lennu vilistlasi, alguses kooliteatritega, siis alates 1998. aastast Suure Teatriõhtuga. Ei ole kokkusattumus, et tänane teatriõhtu eestvedaja on juba viiendat aastat selle ürituse enda laps, meie kooli 31. lennu vilistlane, KG õpetaja Lelet Aavik-Part. Teatris on vägi ja kui juba sõrme annad, siis ... see kannustab, kannab, hoiab ja haarab kaasa.

Mida tunneb aga peakorraldaja Lelet hetkel, kui meie viimase teatriõhtuni on vaid loetud päevad?

Mul on ainsa KG vilistlasena olnud harukordne võimalus olla gümnasistina Suurel Teatriõhtul osaleja ja nüüd aastaid hiljem õpetajana ka selle korraldaja. Seega olen näinud kahte külge, ka seda, kuidas valmistub ürituseks gümnasist ja mida see talle tähendab … see loomeprotsess ja öised ühised proovid klassiga, tulemuste üle rõõmustamine, oma klassi üle uhke olemine – need emotsioonid on mul gümnaasiumiajast ühed eredamad siiani.

Nüüd, olles ise korraldaja, tunnen igal aastal vastutust luua novembrikuu õhtul koolimajas seesama tunne, mida ise osalejana tundnud olen. Et teatriõhtu on midagi suurt ja olulist, selleks valmistumine on protsess, millesse on mõtet panustada ja mis on väärt vaevanägemist. Selleks proovin teatriõhtu korraldamisesse palju panustada, et gümnasist näeks, et tegemist on meie koolipere pikaaegse ja armastatud traditsiooniga.

Nädal enne viimast Suurt Teatriõhtut möödub ettevalmistuste tähe all. Saadan laiali viimased kutsed külalistele, jagan ülesandeid õpilastele korraldustiimist, korjan kibuvitsaoksi, varun teipi, nööpnõelu ja valmistan ette dekoratsioonid, et 22. teatriõhtu saaks pidulik ja kaunis.

Vastutus on suur ja veel suurem on soov, et kõik sel õhtul õnnestuks. Minu ülesanne on luua raam ja parimad võimalused noortele oma lugude jagamiseks publikuga. Jääb vaid loota, et õpilased panustavad oma etenduste loomisesse sama suure energiaga ja universumi viimane teatriõhtu jääb meie koolipere mälestustesse ka siis, kui aardelaegas oma kaane igaveseks suleb. Kohtume reedel KG aulas!
Lelet Aavik-Part, 31. lennu vilistlane, Suure Teatriõhtu peakorraldaja

Järgnevas pikas loos defineerivad teatriõhtut 2020. aastal klasside vahel välja loositud meie teatriajaloo erinevate aastakäikude tegijad. Mõnusat kaasamõtlemist ja energiat läbi jutustatud lugude. Nende kaudu pikk pai üle maa, kus iganes te, meie armsad teatriõhtu vilistlased ja endised õpetajad, hetkel viibite! See on meie kooli lugu, millest kumab meie mõtete ja koos oldud aja sünergia.
Aitäh kõigile, kes enda lood ja mõtted teele saatsid!
Soojade tervitustega
Marit Tarkin

Sarjast suuri sõnameistreid

Suur Teatriõhtu on enesenäitamistung ja teesklus uudsete kujude loome ja vaataja teadvuse avardamise teenistuses.

Et ma pole loll, olen mänginud tola. Mullugi. Tookord kehastatud kõrvaltegelase – eaka vaimuhaige – kahvatut kujuvisandit jumestasin, lisasin talle loomujooni ja tavatuid ideid, kuni temast sai markantseim peategelane mu pooleliolevas romaanis.

Mõni vahva seik
Suhtumine surnud linnusse näidendis „Kontor“. Edgari kuju, keda ei näinudki, mõjus ennustusena, mis hiljem täituski. See pala, mis kohustuslikku temaatikat tahtlikult eirates lavastati ja mängiti, ajendas mind romaanis „Hingeside“ looma pilti ületehniseeritud inimõiguslaste kontorist.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Ajalukku oleks mõtete kirjutamine ennatlik, kuni pole veel toimunud viimast Suurt Teatriõhtut.
Genadi Noa, vabakutseline kirjanik, teatrimaag, õpetaja

Tänapäevane teaduskirjandus ei anna antud nähtusele käibel olevate teooriatega seletust. Ka loodusseadustega ei ole Suurt Teatriõhtut võimalik selgitada.
Suur Teatriõhtu on fenomen, mida ei peagi kirjeldama. Kes on seda kogenud, need teavad!
Mats Varik, 25. lend

2003. aasta teema „Elu on seiklus“, parim lavastaja Krõõt Tarkmeel „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Sel aastal avastab sama teemat 11.a.

Vahemikus 2003–2005 oli Suur Teatriõhtu minu jaoks üks aasta suursündmusi. Kõik etendused, mida oma klassile lavastasin, on mulle samavõrdselt armsad ja olulised.

Teatriõhtu andis mulle lava, kus kinnistus teadmine, et minu kutsumus on lavastada, dirigeerida, juhendada, luua ... Kõike seda, mida igapäevaselt fotograafina teen.

Mõni vahva seik
Arvatavasti jääb igaveseks meelde Mati Püssi mängitud jänese kalambuur Ott Arderi luuletuste teemalisel teatriõhtul. Ott Arderist sai Mati interpretatsioonis Oh Harder.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Igaühel võiks olla õnne leida üles need kanalid, mille kaudu end antud hetkes vahetult ning kartmatult väljendada. Aitäh, Suur Teatriõhtu, et olid üks mu kanaleist!
Krõõt Tarkmeel, 27. lend

2006. aasta teema „Muinasjutt“ ja 2014. aasta teema „Elas kord...“. 2006. aastal pälvis parima naisnäitleja preemia Teele Viira. 2014. aasta peavõit läks etendusele „Õhtusöök viiele“, lavastaja Sissel-Maria Mägi.

Suurel Teatriõhtul oli tunne, et kogu kool päriselt näeb ja vaatab sind. Hea tunne oli naljaga publikumi kostitada. Siiani on meeles see ülev tunne, kui rahva naerma saad ja siis sellest ise veel rohkem käima lähed.

Näitlesin ja olin ilmselt ka väga aktiivne etenduse väljamõtleja ja tegutseja. Teatriõhtu andis esimese kokkukuuluvustunde oma klassiga.

Mõni vahva seik
Mäletan eredalt, kuidas mängisin televiisorit, ülemine kehapool pappkastis ja pikad siredad sääred miniseeliku alt publikule näha. Rahvas naeris ennast puruks. Vähemalt nii suurelt otsustasin selle enda mällu jätta. Etenduse sisu ei mäleta enam üldse, kusjuures.

Mida tahaksin kirjutada Suure Teatriõhtu ajalukku
Aitäh! Ikka nalja ja naeru ka praegusesse kooliellu ja et ei unustataks ära söbralikku tögamist vöi parodeerimist. See on mo meelest eluterve!
Kalli-kalli!
Teele Viira, 29. lend

2008. aastal vaba teema autori loomingu põhjal, grand prix 11.d „Evelini lugu“, laureaat 12.e „Ära iial“. Õhtut kirjutas üles superajakirjanik Triin Kand. Sel aastal lavastab sama teemat 11.b.

Suur Teatriõhtu on fiktsioon peegeldamas elu, ja vastupidi. Koht, kus fantaasial pole piire, ning inimesed, kellega koos kasvasime ning avastasime iseennast.

Suurel Teatriõhtul lõin kaasa kohe mitmes värvikas rollis. Korraldusmeeskonnas väljapanekute autorina, diplomite kirjutaja ehk kalligraafina ning ajakirjanikuna. Teatritrupis nii lavastaja, näitleja kui ka lavakunstnikuna – seda kõike koostöös oma hea klassiõe Karoliine Kasega. Hilisemas elus avanes võimalus olla ka žüriis ning viimastel aastatel olin koos Mihkel Vendeli ning Tanel Tingiga noorte teatritegijate ettemängude tagasisidestaja. Kõige erilisem roll on olnud neist viimane. Näha kõrvalt noorte inimeste iseenda ja oma loomingulisuse avastamisprotsessi, olla neile toeks ning nõuandjaks – see on tänuväärseim tunne, mida olen kogenud.

Kõige hingelähedasem lavaroll oli aga 12. klassis. Olin hiljuti kaotanud väga lähedase inimese, kes oli mind üles kasvatanud, ning see morbiidsus kandus üle loomingusse. Tagasi vaadates mõistan, et 12. klassi näidend oli mu jaoks teraapia saamaks üle isafiguuri surmast. Ma ei ütle, et see oli sisuliselt hea idee tuua emotsioon kooliteatri lavale, kuid efekt, mille suutsime tekitada publikus, oli uskumatu ka meie endi jaoks. Pärast etendust tuli üks žüriiliikmetest lava taha, pisarad mööda põski alla voolamas. Olime suutnud liigutada vaatajaid nii südamepõhjani, et inimesed nutsid. See oli ääretult võimas ja eriline tunne – liigutada hinge.

Mõni vahva seik
Õnnelik õnnetus ehk jaburaim seik oli ehk see, kui ühes eelproovis rakendas mu klassivend liiga suurt jõudu ning lükkas mu selja taga olles jalaga tooli minu poole. Kuigi žest polnud pahatahtlik, oli paariks sekundiks õhk täis elektrilist ärevust. Füüsiline reaktsioon päästis, hüppasin refleksist selja tagant minu poole kihutavale toolile. Seik ehmatas meid kõiki, kuid reaktsiooni efektsus oli nii muljetavaldav, et „toolihüpe“ kirjutati meie komöödiasse ning see pälvis ka eriauhinna. Kunagi ei tea, milliselt poolt inspiratsioon sisse kihutab!

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
* Naera ja maailm naerab sinuga. Nuta ja sa nutad publikuga. – mõte inspireerituna meie 12. klassi näidendist „Ära iial...“.
* „Raha, au ega kuulsus ei suuda osta õnne.“ – mõte inspireerituna meie 11. klassi näidendist „Narride narritamine“.
* Suur Teatriõhtu on fiktsioon peegeldamas elu, ja vastupidi.
* Marit, sa oled fantastiline eestvedaja, heade ideede maaletooja, õpetaja, motivaator ja eeskuju! See peaks minu meelest kuuluma Suure Teatriõhtu ajalukku!

Ja veel
Aitäh, et olete Suurt Teatriõhtut korraldanud ning ennastunustavalt eest vedanud. Tagasi vaadates saan aru, kui defineeriv oli see aeg loomingulisuse avastamiseks iseendas. Seda ilusam oli näha sarnast energiat ettemängudel. Kallistused teile, armsad inimesed!
Kaisa Tooming, 31. lend

Kui sind pole teatriõhtul, siis sind pole olemas. See on elukestev mälestus. See on päev, mille igal detailil on tähendus ja iga hetk on eriline.

Minu rolliks teatriõhtutel on olnud pigem nn kulisside taga olek. Olla noorte jaoks olemas ning samuti ka korraldajate jaoks. Sageli ei saanudki ma saalis etendusi rahulikult vaadata, vaid oli vaja asjatada kas mingite puudu olevate kostüümide otsimisel või nn viimase hetke apsakate lahendamisel. Õnneks avanes mul ka võimalus hiljem žüriis olla ning siis sain nautida kogu vaatemängu täies hiilguses. Klassijuhatajana oli mul võimalus näha ja tunda oma klasside grand prix´de võitmist, seda tunnet ja seda emotsiooni on raske sõnadesse panna, see on nagu elutöö preemia pälvimine.

Mõni vahva seik
* Mäletan hästi, et ühe teatriõhtu jaoks kujundasin läikivad tähed kardinatele, aga see ei olnud just fotograafi unistus, sest kõik see sära peegeldas ju fotode pealt vastu.
* Kindlasti meenub enamusele see va roheline laud. Mingil hetkel oli see igas etenduses. See laud tuleks vist maja ette kivisse raiuda kui teatriõhtu isehakanud sümbol.
* Kindlasti kõige sügavama jälje jätavad loomingulised põdemised ja süvaanalüüsid teatrikunsti teemal. Minu huvijuhi ruumis 239 toimus neid kindlasti väga palju, kes nendes osales, see mäletab.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Läbi Suure Teatriõhtu näed, kuidas elab KG vaim, selles väljendub Kuressaare Gümnaasiumi elu ja mõttelaad.
Ja veel
Olen teie üle uhke, mu 32.d „Evelini lugu“ ja 36.c „Mängi elu“ ja „Gestaltillusioon“!
Anneli Meisterson 13. lend, huvijuht 1998–2015

Suur Teatriõhtu on eelkõige üks suur teatrimaagia, mis andis võimaluse end väljendada. See on justkui loomingu ja argielu sild õpilaste ja õpetajate vahel.

Ja selle taustal tegelikult ei olegi enam meeles, et see oli ju ka võistlus. Ma arvan, et me keegi ei võtnud seda nii, kuigi märgatud ja tunnustatud saada oli kindlasti kõigi jaoks ka vahva. Aga eelkõige on see miski, mis ühendas erinevad dimensioone.

Suur Teatriõhtu on läbi aegade ikkagi olnud küllaltki eksklusiivne gümnaasiumi üritus. Eriti tol ajal, kui mina veel põhikoolis käisin ja gümnaasiumis rahvast küll ja enamgi oli. Mäletan, kuidas aukartusega alt üles vaatasin ja nii väga sellest maagiast osa tahtsin saada. Noore ajakirjanikuhakatisena koolilehe jaoks mul see ühel kaunil päeval ka õnnestus. See mälestus on kirjeldamatu!

Gümnaasiumis sai teatriõhtul nii lava peal kui taga oldud, nii lavastatud kui näideldud, aga ka ajakirjanikuna suursündmust kooli- ja maakonnalehes kajastatud. Nii sai teatriõhtut õige erinevamatest külgedest nähtud. Arvan, et just see terviku kujunemine läbi nende rollide ongi minu jaoks kõige olulisem rolliväärtus.

Teatriõhtu ja üleüldse õppimine KGs andis ellu kaasa veendumuse, et absoluutselt kõik on võimalik – unista ja lihtsalt tee ära!

Mõni vahva seik
Suur Teatriõhtu on üks suur tunnetespekter – segu (ootus)ärevusest, rõõmust, pisaratest, magamata öödest, aga ka eufooriast, lõputust tänutundest, eneseteostamise rõõmust ja paljust muust.

Kõige eredamalt on ehk meeles see, kui noor ajakirjanikuhakatis tähtsasse žüriiruumi lubati – sellega avanes ju täitsa uus teatriõhtu dimensioon.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Mul on kirjeldamatult hea meel, et sain osa olla õige mitu aastat sellest teatriõhtute maagiast. Ma olen nii tänulik nende hetkede ja inimeste eest, kellega teatriõhtu mind kokku viis ning kellega sai hulle ja ägedaid asju tehtud.

Saadan soojad tervitused kõigile, kellega koos Suure Teatriõhtu kaudu ägedaid asju tehtud sai! Ja tänusõnad ja kummardus kõigile, kes seda läbi aastate on korraldanud.
Triin Kand, 32. lend

Suur Teatriõhtu on koht, kus noor arenev inimolend saab otsa vaadata enda sees elavale loominguhingele. See on koht, kus tuleb mitmes mõttes enda mugavuspiiridest väljapoole vaadata ja tegemist oli minu jaoks vast kõige parktilisema karjääritestiga saamaks aru, kas minust võiks teatrilavadel asja olla.

Olen teinud kõike. Aastal 2010 olin koos Ivariga õhtujuht ja muidu lõin igal aastal enda klassi trupis kaasa. Kõige olulisem näitlejana on teatriõhtu võit ja kõige südamelähedasem on kindlasti koos Ivariga juhitud õhtu. Teatriõhtu andis mulle võimaluse ennast teisest küljest tundma õppida ja mingis mõttes avas mind inimesena ja pani ühe aluse sellele, kes olen täna.

Mõni vahva seik
Üks lugu, mis võib-olla trükimusta ei kannata: pidime Ivariga välja mõtlema kogu õhtu kava, kuna soov oli teha midagi täiesti teistmoodi ja uut. Saime kokku ühel neljapäeva õhtul kell 20 koos dopinguga. Järgmise päeva hommikul kell 5 oli meil kava koos ja tuju laes.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Nevik ei saa ilma Levikuta ... või siis vastupidi :)

Kummardus eestvedajatele! Kahju, et see etapp läbi saab. Loodetavasti on „lein“ kerge ja need, kellele Suur Teatriõhtu midagi andnud, on selle eest nüüd veel enam tänulikud.
Taavi Meier, 32. lend

2009. aasta teema „Saarlaseks olemine on saatus“, grand prix 11.a „On üks koht...“, lavastaja Henri Kaus. Õhtujuhid Nevik ja Levik alias Taavi Meier ja Ivar Piterskihh. Sel aastal otsib tõde samal teemal 10.c.

Suur Teatriõhtu oli Kuressaare Gümnaasiumi värske kultuurihapnik, mida hingasid välja õpilased ise, kes lavalaudadel oma lugusid jutustasid. See soe üritus, mis muutis igal aastal ühe nukra novembriõhtu pidulikuks galaks, püsib kindlasti praeguste ja tulevaste vilistlaste mälus kui üks meie kooli alustalasid.

Olen olnud nii pealtvaataja, näitleja kui ka lavastaja rollis. Selle ürituse puhul hõlmab igaüks neist omaette väärtusi, kuid minu jaoks kõige südamelähedasemaks oli siiski lavastamine. Algse visiooni kujunemine, erinevate iseloomude ja karakterite sidumine, meelitades nad kõik ühise eesmärgi nimel särasilmselt pingutama, kaasa mõtlema. See terviku kujunemine ja tüki lavaküpseks saamine peidab endas mingit kõrgemal tasemel rahulolu, mis asjaosaliste arvust sõltuvalt mitmekordistub.

Mõni vahva seik
Meenub meie klassi tähetund, kus tegelikult teatriõhtu oli meie jaoks kõigest pjedestaali esimene aste, sest edasi läksime me juba oma kooli esindama Saaremaa Miniteatripäevadele. See lavastus oli selles mõttes eriline, et rääkis mingis võtmes meist kõigist, rollid olid kirjutatud näitlejatele, mitte vastupidi. Lõpuks sai meile osaks au esindada Kooliteatri festivalil kogu Saaremaad. Meie kirju klassikooslus võistlemas teatritruppide vastu. Mäletan endiselt naerupisarates Aleksander Eelmaad ja lavastaja Andres Noormetsa, kes ütles, et meie „koorilaulu“ realistlikkust on ta üritanud professionaalsete näitlejatega tulutult saavutada. Nii ausalt laulavad mööda vaid rikkumata hinged. Kes juhtus kuulama, see teab.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Teatriõhtu eestvedajad, meie ajal armsad Marit & Merle, väärivad kindlasti ausammast, see ei ole olnud lihtsalt järjekordne kooliüritus, vaid kuldsete tähtedega Traditsioon. Elagu teater!
Ma armastan teid kõik-i na-na-na-na-naa-naanaa :)
Henri Kaus, 33. lend

2010. aasta teema „Elu on mäng“, grand prix 12.c „Kuidas maa, nõnda rahvas“, lavastaja Ann Tarkin, näitlejapreemia ja õhtujuht Mihkel Vendel koos Klemet Vahaga. Sel aastal lavastab sama teemat taaskord 12.c. Maagiline kokkusattumus! :)

Teatriõhtu oli kindlasti üks keskkoolis viibitud aja läbivamaid teemasid, kus tähtsaks ei saanud mitte rollid ega lavastused, vaid ühine loominguline tärkamine ja koostöövõime proovilepanek.

Meelde on jäänud just vaheklippide nikerdamine, mis andis kuidagi teise õhkkonna, sest seal puudus klassidevaheline konkurents ja tööd tehti ühise loomingu, mitte võidu nimel. Teatriõhtu andis mulle vaba lava, kus kasvada ja leida üles see pisik, mis kannustas mind loomingulist maailma edasi avastama.

Kõigile näitlejaile väike soovitus: „Laske endast loom välja ja te üllatute, mis teie sees peidus on.“
Mihkel Vendel, 34. lend

Suur Teatriõhtu tähendab sügist täis proove, kokkusaamisi ja ärevust. Teatriõhtul lõin kaasa 3 aastat, peamiselt lavastajana ning seda pean ka kõige olulisemaks rolliks, kuna kõik kolm aastat teenisin parima lavastaja tiitli. Ükskord siiski organiseerisin ennast ka lavale, aga tavaliselt eelistasin lava taga teha kindlaks, et kõik sujub.

Mõni vahva seik
Kõige eredamalt meenub meie grand prix’ pälvinud etendus, kus üritasime kostüümidele joonistatu kaudu ka nalja teha, aga ei olnud kindlad, kuidas see välja tuleb. Juhtus aga nii, et saal naeris nii kaua, et klassivend pidi oma järgmise lausega päris pikalt ootama. Samuti meenub klassivend Mihkli vaimustavalt imiteeritud prantsuse aktsent prantslast mängides.

Mida kirjutaksin teatriõhtu ajalukku
Loodan, et päris ajalukku kirjutada pole vaja ja teatriõhtu saab endale ikkagi uuel aastal õigusjärglase :)
Ann Tarkin, 34. lend

2011. aasta teema „Vasikate ristimine ehk kuidas seda lavastada“, grand prix „Mere ja mõistuse vahel“ (Sabine Suuster, Tauno Mihklepp, Hanna Martinson) 12.b, sel aastal toob sama teema lavale 10.a.

Need tunnid, mil teatriõhtu kestab, on talentide ja annete avaldumise aeg. See on väga eriline üritus, mis annab tiivad paljudele noortele ning inspireerib ja tõukab edasi neid, kellel see väike „lüke“ teatri või näitlemisega süvitsi tegeleda veel saamata.

Ma alustasin vast 5. klassis, kui sain rolli olla omnibuul, igatahes üks imelik tegelane jutustaja rollis. Gümnaasiumis sai juba tõsisemaid tükke tehtud. Ühel aastal kirjutasin esmakordselt täiesti üksinda etenduse, iseendale muidugi kandva rolli. Iga kord Suurel Teatriõhtul laval olles tundsin end nagu Hollywoodi filmistaar. See hetk oli minu, kõikide fookus oli sellel, mis laval toimub. No mida üks edev hing veel võiks ihata!?

Teatriõhtul on minu jaoks suur tähendus, sest viimasel aastal tuli Aarne Mägi minu ja lava kaaspartneri juurde ning ütles, et me peaksime lavakasse kandideerima. Mina võtsin nõu kuulda ja seda tegingi. Isegi, kui koolitee jäi pooleli ja täna ei näe ma end teatrilaval aktiivselt kaasa tegemas, olen ma äärmiselt õnnelik, et sain selle kooli kogemuse – see oli eluks täiesti hädavajalik „õppetund“. :)

Mõni vahva seik
Kuna me olime äsja võtnud koera ega tahtnud teda üksi koju jätta, magas Frida rahulikult kotis. Kui mina lavale tulin ja ema möödaminnes Fridalt küsis „Kes see on?“, sütitas see temas sellise leegi, et ema nägi põhimõtteliselt terve etenduse vaeva, et koer süles hoida, et ta lavale ei jookseks mu nägu lakkuma. :)

Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Mulle meeldib, et Suur Teatriõhtu annab noortele võimaluse kogu selle tähtsa koolielu kõrvalt veidi lõdvaks lasta ja lubada oma loovusel lennata. Ma usun, et nii mõnigi tšakra on avanenud tänu sellele mõttetööle, mis eelneb lavale minekule. Ma ei olnud kooliajal suur lugeja, aga etendustele eelnevalt pidin mitmeid teoseid läbi lugema ja analüüsima, et saada õige pilt ette – see ei tundunud üldse „kohustusliku kirjandusena“, vaid minu vabast tahtest ja huvist loetud lektüürina.

Supersuur kummardus kõikidele, tänu kellele Suur Teatriõhtu kõik need aastad on toimuda saanud! Ja muidugi osavõtjatele – tegijad õpilased, kummardus!
Hanna Martinson, 34. lend

Suur Teatriõhtu oli sündmus, kus tõepoolest sai nautida kooliõpilaste suurepärast talenti ja loovust. Väga huvitav ja ka äge oli näha nii enda kui ka kaasõpilaste lavastuste taseme tõusmist aastakaupa.

Olen mänginud kandvaid rolle neljal aastal, mil KGs käisin, kord isegi lavastajana kaasa löönud. Kõige enam meenub roll, mis tõi kaasa eripreemia „Elus teeb teatrit, teatris teeb elu“. See oli sõnadeta roll, kus tuli ka tantsida. Tunnen, et see oli rollidest suurim väljakutse. Teatriõhtu oli kindlasti sündmus, mida ootasin ja kaasa saadud kogemused on tulnud hiljem kasuks nii teatris kui ka koolis töötades. Julgus improviseerida ja esineda, kaks suurimat väärtust, mida Suur Teatriõhtu mulle andis.

Mõni vahva seik
Viimases klassis pidin mängima meremeest. Teatriõhtu ise toimus neljapäeval ja eelneval nädalavahetusel olin saanud palju külma Kuressaare ööelu pärast ja tervis ning hääl olid täitsa otsakorral. Nädala esimesed päevad ma puudusin ja klassikaaslased olid mures ja ka vihased, et võtku ma end kokku. Jõudsin päev enne teatriõhtut kooli ja tegime terve päeva proove, isegi rolli tekst sai alles päev enne pähe õpitud. Saime trupiga grand prix´ ja ka parima nais- ning meesrolli eriauhinnad.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Aitäh, Suur Teatriõhtu!
Kindlasti soovin tänada korraldajaid ja enda õpetajaid, kes alati lavastustega aitasid.
Tauno Mihklepp, 34. lend

Alg- ja põhikoolis tundus see õhtu suur osaliste vanuse ja pealtvaatajate arvu poolest. Nüüd tagasi vaadates hoopis sisuliselt suur osa gümnaasiumi loome- ja klassivälisest tegevusest.

Olen näidelnud ja koos näidendeid loonud. 
Lisaks tavapärasele esinemisjulgusele andis teatriõhtu võimaluse teha loomingulist koostööd oma klassiga. Teatriõhtu hakkab tegelikult pihta palju varem – koos diskussioonide, esimeste ideede ja proovidega – ning kulmineerub siis publiku ja tagasisidega. See protsess liidab, inspireerib ja annab pimedasse novembrisse õhtu, mida oodata.

Mõni vahva seik
Mäletan, et mängisin ühte väga luulelist rolli. Kui lavalt maha tulin, öeldi, et mu hääl oli nii vaikne, et seda polnud kohati kuulda. Üllatuseks sai see roll palju tunnustusi. Neile, kel pole valju oraatorihäält: näidelda saab ka õrna häälega, aga nii, et vähemalt esimene rida kuuleks.
Sabine Suuster, 34. lend

2012. aastal teema „Lugu läbi tantsu“, grand prix „Mängi elu“, lavastaja Laura Oolup. Laureaat, näitlejapreemia ja õhtujuht Riin Oeselg koos Martin Õisnurmega. Sel aastal lavastab sama teemat 10.b.

Mäletan, kuidas põhikooli lõpuklassis olime klassiõdedega äärmiselt pettunud, et me Väikest Teatriõhtut ei võitnud ja Suurele Teatriõhtule minna ei saanud. Tol ajal oli nii, et Suur Teatriõhtu oli üksnes gümnaasiumiastmele ja põhikooli õpilastel seda vaatama minna ei õnnestunudki. Minna said üksnes Väikese Teatriõhtu võitjad, kellele võidu puhul Suure Teatriõhtu pääsmed kingiti. Mäletan meievahelisi diskussioone ja seda hirmutunnet, et kuidas ometi me küll gümnaasiumis selleks Suureks Teatriõhtuks valmistuda oskame, kui me pole kunagi päriselt seal käinud. See oli nagu mingi müstiline paik, millest meie olime vaid kuuldusi kuulnud ja võisime vaid aimata, kui suur, võimas ja uhke see olla võib. Siiani, kuuldes või nähes kuskil sõnapaari „Suur Teatriõhtu“, hakkab süda sees veidi värisema ja tekib tohutu aukartus. See üritus on minu jaoks endiselt, ka aastaid peale kooli lõpetamist, üleelusuurune. Ilma naljata – see ongi imedemaa!

Teatriõhtul olen läbi aastate olnud nagu hunt kriimsilm, kes korraga erinevaid rolle täidab – lavastaja, näitleja, assistent, kes näitlejaid ja rekvisiite kokku ajab jne. Ühesõnaga on tehtud kõike, mida vaja. :) Kui rääkida konkreetselt kõige südamelähedasemast rollist, siis kahtlemata 12. klassi näidendi naispeaosa. Ilmselt kõige päriselulisem ja siiram, kõige minulikum versioon minust, seetõttu ka kõige keerulisem neist – iseendana laval publiku ees olla on paras väljakutse.

Teatriõhtu on andnud mulle võimaluse olla üheks õhtuks ükskõik kes, olla keegi teine ja samas ka mina ise. Olen saanud õppida, avastada, seigelda ja unistada, olla, luua, katsetada, kompida piire, jutustada lugusid – see kõik on olnud üks suurepärane seiklus. Eriliselt tänulik olen aga võimaluse eest olla ja tegutseda koos nii paljude nii ägedate inimestega. See on olnud lihtsalt fantastiline!

Mõni vahva seik
Kõige naerusemad mälestused on pärit 11. klassi näidendi lavastamisest. Lavastasime sel aastal koos minu hea sõbranna Kristiga näidendit, mille keskmes olid 4 noormeest, meie superägedad klassivennad Õisik, Janno, Mihkel ja Martin. Loo fookuses oli poistebänd, kus kokku on saanud väga erinevad natuurid, aga kes koos uut lugu kirjutada tahavad ja proovivad.

Ühes viimastest proovidest mängisime Maritile oma näidendit ette. Etenduses oli selline koht, kus ühe laulu ajal osa poisse lava ees seisid ja üks pidi end nende jalgade vahelt loo lõpus läbi libistama. Olime just seda kohta läbi mängimas, kui noormees, kes libistamist tegema pidi, järsku püsti kargas ja ütles, et see oli nüüd küll piinlik. Pärast mõningast vaikust ja segaduses pilkude vahetamist tuli välja, et noormehel olid püksid hargivahelt katki rebenenud. Ega teised poisid polnud ka selgitustega kitsid ja proovisid küllaltki detailselt meile kolmele pealtvaatajale edasi anda infot, kui suur see auk seal pükstes ikkagi oli.

Ilmselt kõige jaburam asi, mida me aga klassiga Suure Teatriõhtu tarbeks teinud oleme, on ülielusuur papist lavka. Meil oli selle jaoks reaalselt kokku pandud oma klassist kunstitiim, kes aitas seda monstrumit välja lõigata, värvida ja disainida. Detailideni läbimõeldud ja teostatud protsess. See nägi ikka väga uhke välja: kollane kere, aknad, rattad, suur silt, kus LAVKA kirjas, ja kaks lavkameest – no pean ütlema, et ikka väga uhke tunne oli sellise lavkabussiga lavale rullida.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Kui elus tekib võimalus papist bussi või veel parem – papist lavkaga (lavale) sõita, tuleb see pakkumine alati ja suurima heameelega vastu võtta.

Teatriõhtu ja Marit on mind alati suunanud otsima oma tõde, looma oma lugu ja tegema seda väljaspool tavalist ja harjumuspärast, olema omapärane ja omamoodi.

Ma arvan, et olen üks tõeliselt õnnelik inimene, et olen saanud oma väiksel moel olla osa Suure Teatriõhtu loost. Igal juhul saan kindlalt öelda, et see on mind läbi iga keharaku südamepõhjani mõjutanud ja liigutanud.
Riin Oeselg, 35. lend

2013. aastal teema „Tsirkus“, grand prix „Gestaltillusioon“, lavastaja Laura Oolup, sel aastal lavastab sama teemat 12.b. Üks vahepalade meister paljude juba sõna võtnud tegijate hulgas oli Henri Rump. 2014. aasta vahepalad lihvis lindile Jako Jõgi. Kel aega, piiluge Youtube’i, väärt järelvaatamist!

Suur Teatriõhtu tähendab noorele näitleja- ja lavastajahakatisele võimalust katsetada teatritegemist. Mäletan, et põhikoolis käies ootasin nii väga võimalust Suurel Teatriõhtul osaleda. Seda põhjusel, et sel õhtul oli Kuressaare Gümnaasiumis päris teater. Etendusi ei tulnud vaatama ainult oma kooli rahvas, vaid ka vilistlased ning žüriiski olid esindatud teatrimaastikul juba tuntud näod ning nimed.

Lisaks ei jäänud Suur Teatriõhtu vaid sellesse neljapäeva, mil üritus toimus. Elav arutelu jätkus järgmistel päevadel koolisiseselt, kuid kajastatud sai ka maakonnalehtedes. Seega Suurel Teatriõhtul osalemist ei saanud kergekäeliselt võtta, vaid see oli justkui vabatahtlik diplomitöö, mille klass endale igal aastal võttis. Sest vähemalt enda klassi puhul tundsin küll, et meie etendus tõesti peegeldas meie klassi olemust ning iga korraga tahtsime olla taas paremad ja parimad.

Kõik kolmel aastal tehtud kolm etendust muutusid iga aastaga aina peenekoelisemaks ja kõrgetasemelisemaks, mis väljendas ka meie kui klassikollektiivi kogutud teadmisi ja arenemisteekonda. Olime nagu tudengid ülikoolis, kes kolme aastaga läbisid bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe. Siit seega teine tähendus Suurele Teatriõhtule – see oli klassi ühendav üritus.

Suur Teatriõhtu oli kõigile võimaluseks oma erioskusi teistele näidata, kuid ka oma võimeid – nt esinemisoskusi – arendada, sest teater on selles suhtes piiritu. Meie panime ühel aastal kogu oma klassi tantsima ja sh oli, ma arvan, neid, kes muidu teiste ees seda esirinnas ei kipuks tegema.

Olin nii lavastaja, näidendi kirjutaja kui ka näitleja rollis. Kõige olulisem oli lavastaja roll. Oleksin ilmselt tahtnud näitleja rollis ehk rohkem olla, aga kuidagi sattusin alati olema lavastaja. Teatriõhtu on andnud armastuse teatri vastu ning oskuse hinnata etendusi ja mõista tööd, mis nende lavaletoomisega kaasas käib. Teatriõhtu valguses oleksin peaagu oma erialavaliku teatri suunal teinud. Kindlasti arendas lavastajaks olemine loovat mõtlemist, mis on kasulik oskus ka teatrivälises valdkonnas töötamiseks.

Mõni vahva seik
Mäletan, kui ühel aastal lavastasime tantsuetenduse „Mängi elu“, kus osales kogu klass. Peaproovis teatriõhtu toimumise hommikul ütlesid mulle klassikaaslased, et mitte keegi ei saa aru sellest etendusest. Ega lavastajana olnud kerge sellist reaktsiooni kuulda ning hakkasin ka ise kahtlema, et vahest olen proovinud liiga palju sümboleid peita ühte 15minutilisse etendusse. 10 tundi hiljem aga võitsime grand prix’.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
„Mängi elu“ ja „Gestaltillusioon“ – ehk meie klassi võidulavastused ning jagan, kuidas need kaks lavastust sündisid.

„Mängi elu“ oli inspireeritud Svjata Vatra loost „Revolutsioon“, mis, muuseas, etenduses ka kõlas. Kuna minu jaoks oli oluline maailmas toimuv ja et teisedki päevapoliitikale rohkem tähelepanu pööraksid, siis pidasin vajalikuks seda etenduses esile tõsta (proovisime kujutada erinevaid ühiskondi lõhestavaid proteste).

„Gestaltillusioon“ – pealkirjatiitli saab endale Anneli Meisterson. Tookord oli üldiseks teatriõhtu teemaks „Teater“. Meie lähtepositsioon oli, et me ei taha teha midagi ettearvatavat. Keegi mainis mingis kontekstis naljatades, et on hullumas. Selle peale tekkis mõte panna tsirkus hullumaja konteksti ning lõpuks tõime lavale teatritöötajate erinevad nägemused ühest juhtumist, mille tulemusena nad olid hullumajja sattunud – sh juhtumit konkreetselt kirjeldamata. Tagantjärele mõeldes, millest tookord me küll ei lähtunud, võib tõmmata paralleele Raymond Queneau´ teosega „Exercices de style“.

Mõlemad etendused olid tiimitöö tulemused ning erinevate emotsioonide taustal need lõpuks vaatajateni jõudsid.
Tagantjärele suur-suur tänu, et taoline tippüritus gümnasiste läbi aastate KGs saatnud!
Laura Oolup, 36. lend

Suur Teatriõhtu on loomeinimeste kasvulava ja talentide hüppelaud. See on protsess, kus inimesed avastavad eneses andeid, mille olemasolust neil varem võib-olla aimugi ei olnud, ja nii mõnegi jaoks on see olnud elumuutev.

Minu näitlejarollid on olnud enamasti sellest kategooriast: „Vaata, ema, see roheline puu seal taga paremas nurgas olen mina.“

Siiski õnnestus mul keskkooli algusaastatel nii mõneski laureaaditükis kooli palgalise heli- ja valgustehnikuna kaasa lüüa. Vastutuse koorem oli päris suur ja ega meil tol ajal just kõige moodsamaid tehnikavidinaid kasutada ei olnud ning vahel tuli lavastajate soovide täitmiseks ulmevaldkonda kuuluvaid lahendusi luua. Teatriõhtu on muutnud mind loomingulisemaks ja tänu sellele oskan veelgi rohkem kunstis kunsti näha ja respekteerida neid, kes teevad seda tööd igapäevaselt.

Mõni vahva seik
Meenub aasta 2013, kui Suurel Teatriõhtul lahutas lavateoste vahepealsel ajal meelt KG Improvisatsioonigrupi bänd. Mul oli au selles koosseisus täita kehvemapoolse rütmitajuga trummari roll, mille ma ilusasti ka välja mängisin. Selles bändis oli meil ka üks roosade juuste ja musta nahktagiga ning muidu olemuselt suhteliselt rahulik bassimees, keda kutsuti Maiduks. Mees ise väitis, et vabal ajal tegeleb ta õppetöö korraldamisega kohalikus keskkoolis.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Suur Teatriõhtu on läbi aastate inspireerinud paljusid, isegi kui tuleb uus kool, uus nimi ja uued inimesed, elab Suure Teatriõhtu hing endiselt edasi.

Panem et circenses in sempiternum! Et ka uues koolis saaks tsirkust ja leiba kuni aegade lõpuni!
Henri Rump, 36. lend

Suur Teatriõhtu oli õpilaste vaba lava edaspidiseks eluks.

Mõlemad aastad, kui võitsime oma klassiga grand prix’, said loomulikult kuidagi eriti oluliseks. Panustasime mõlemasse näidendisse terve klassiga väga palju ja selline pühendumus sidus meid tugevalt. Nendest aastatest kujunes ilmselt tugevalt välja see, et kui on millegi vastu huvi ja kirg, siis aeg ei mängi rolli. Võisime poole ööni koolis olla, et etendus viimse piirini lihvitud saaks, pooliku asjaga lavale ei mindud. Teatriõhtu aitas loomingul lennata ilma igasuguste piirideta ja sedamoodi vaba eneseväljenduse võimalus andis hoogu elus ka edaspidisteks tegevusteks. Üks olulisim õppetund oli just julguse ja esinemisoskuse arendamine ja omandamine, ilma selleta oleks nii mõnigi asi tegemata jäänud. Näitlemine jääb tänu Suurele Teatriõhtule igaveseks hinge.

Mõni vahva seik
Eredalt on meeles, kuidas aastal 2012 teose „Mängi elu“ jaoks pidin rolli täitmiseks juuksed siniseks spreitama ja tantsuoskused kapist välja võtma. Ma arvan, et seda sinist spreid võib siiani mõnest klassist leida, sest pikkadele juustele läks seda nii mõnigi purk.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Suur Teatriõhtu õpetas unistama, katsetama, riskima ja edasi lendama!

Aitäh kõigile õpetajatele, kes andsid võimaluse õpilastele olla loomingulised, lubasid järeltundidesse, et proovidesse jõuaks, aitasid nõu ja jõuga ja tegid Suurest Teatriõhtust päris asja!
Gita Siimpoeg, 36. lend

Suur Teatriõhtu – võimalus, vabadus, loomingulisus.

Ega mina eriti lavale tikkunud. Küll aga alates sellest hetkest, kui meie ees teatriõhtu kardin avanes (tol hetkel oli see vist 5. klass), olen kuidagi saatuse või teab mille tahtel kõik tükid lavastanud. Nende kaheksa etenduse juures pean vast kõige olulisemaks seda, et igal aastal ei pidanud ma kedagi nendes osalemiseks veenma. Tahaks loota/mõelda, et mind usaldati? See vast ongi kõige olulisem.

Mõni vahva seik
See võis olla vast üks esimesi kordi, kui Suure Teatriõhtu korraldustiimis osalesin. Ise olin siis veel põhikoolis. Esimeseks auväärseks rolliks sai lavakardina kerimine. See osutus üllatavalt raskeks ametiks. Küll pidin seda aeglaselt lahti ja kiirelt kinni, kiirelt lahti ja aeglaselt kinni kerima, kardinad pooleldi lahti jätma või neid imelikult edasi-tagasi jõnksutama. Variatsioone ja kombinatsioone kardina kerimisest oli nii palju, et oleksin soovitanud selle panna talvise võimlemisvõistluse kavasse uue elemendina.

Eks tähtis tunne oli ka. Oleks justkui olnud osaline kõikides tollel teatriõhtul lavale jõudnud etendustes.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Kuressaare Gümnaasium – ja tahadki teatrit teha!

Teatriõhtul osalejad, nii väiksed kui suured, olge julged tegema midagi, mis teile meeldib, mitte olema teiste meele järgi.
Sissel-Maria Mägi, 37. lend

Kas see üritus meeldib sulle või mitte, sellest ei ole pääsu. Kui sa ei tahtnud sellest mitte midagi kuulda, siis sa pidid praktiliselt kooli vahetama. „Suur Teatriõhtu tuleb paari kuu pärast, proovid hakkavad!“, „Suur Teatriõhtu on täna, kõik tulevad vaatama ikka, jah?“, „Suure Teatriõhtu võitja oli teistest peajagu üle.“ Need on laused, mida sa kuuled enne üritust ja veel pikalt pärast õhtu lõppu. Pühendumus ja tahe teha ja mitte oma klassi alt vedada on kõigile nii tähtis. Ja see ei ole mingi mesijutt. :-)

Väikesest Teatriõhtust saadik olen mänginud tuules õõtsuvat puud, aga mingi aeg hakati ka sõnalisi rolle usaldama. 2014 oli viimane aasta, mil sai laval oldud. Lõpetasime grand prix'ga ning ma arvan, et sel aastal meie tehtud vaheklipid on ka enim vaadatumate seas (YouTube´is 1942 vaatamist, ise ei hakka üle kontrollima, pigem jätan endale õlale patsutamise rõõmu).

Mulle endale meeldib meie pundi 2013. aasta etendus, kus olime erakond Noored Seemned. Kui mul ikka nostalgiahoog peale tuleb, siis ma neid teatritükke, vaheklippe, võimlemisvõistlusi ja kõike muid kooliga seonduvaid üritusi, mis on üles filmitud, vaatan. Ja see poliitilise hõnguga tükk on üks esimesi videoid, mille ma uuesti üles otsin. Need naljad nagu ei vanane, sest see poliittsirkus kestab siiani.

Teatriõhtu on kaasa andnud eelkõige enesekindlust ja julgust proovida. Sest alati on lavahirm: mis siis, kui sassi läheb? Ja viimane kord läkski – puterdasin tüdruku asemel „tüdrak“. Aga kedagi nagu ei huvitanud, tegime asja lõpuni ja lõpetasime vabariiklikel teatripäevadel selle tükiga.

Mõni vahva seik
Kaks ja pool vahvat seika meenuvad. Esiteks need meie vaheklipid filmisime telefoniga. Marit pärast üritust ütles umbes midagi sellist, et ta ikka ootas, et ma suure kaamera ja mikrofoniga tuleksin. Tundus, nagu teeme lihtsalt nalja ja väga ei ürita selle väikse telefoniga filmides. Aga see oli tõepoolest sama võimas kui mõni kaamera, mida kasutada oleks saanud, ja täiesti tahtlik valik. Oleks võinud talle kohe alguses öelda, siis poleks pidanud terve aeg muret tundma. :)

Samadest vaheklippidest veel niipalju, et ma oma lemmiksketši tol õhtul saalist ei näinud, kuna valmistusime lavale minekuks ja olime all sööklas. Ma kuulsin ainult saalist tulevat heli. Kui klipp läbi sai, kostus meeletult vali aplaus sööklasse välja, selle emotsiooni pealt oli mõnus lavale minna.

Ja juhuslikult on viimane lugu ka kõigega seotud. Samal aastal võitsime ja saime ka Saaremaa Miniteatripäevadel esineda. Sealt omakorda edasipääsu Haapsalus toimuvatele vabariiklikele teatripäevadele. Kuna meie tükk erines sellega, et „näitlejad“ olid laua peal olevad söögiriistad ja muu säärane, siis Haapsalus suures uhkes saalis Andrus Vaarik materdas kõik maha ja ütles, et midagi polnud publikust näha. Mõttetu! Need hetked on miskipärast selgelt meelde jäänud.

Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Viimane kord kui lavale astusin, käis sealt läbi ka tükk nimega „Iga lõpp on uus algus“ ...

Ma tahan tänada kõiki korraldajaid läbi aegade, et selline üritus on ilmavalgust näinud. Et ta annab võimaluse astuda lavale neil, kes leiavad sealt uue armastuse ja tulevase töökoha. Et ta annab võimaluse astuda lavale ka neil, kes sinna enam elus kunagi ei satu, aga loob eredad mälestused, kuhu mõtteis alati tagasi minna.

Et ma üldse siin jutustada saan, pean ma tänama enda klassikaaslasi eesotsas näidendite autori Sisseliga, kes aastast aastasse mind ka punti sokutas. Tervitused teile kõigile!
Jako Jõgi, 37. lend

Suur Teatriõhtu – loovus.

Ma arvan, et parim asi, mida Kuresaare Gümnaasium mulle pakkus, oli arendada ja treenida oma loovust ning Suur Teatriõhtu oli nähtavasti parim väljund selleks. Olgu lõpptoode hea või halb, kõige tähtsam oli meie jaoks olla huvitav, kas siis läbi lugude, mida me rääkisime, või läbi tegelaste, keda me kehastasime.

Ma olin igal aastal näitleja rollis ja kaks aastat aitasin kaasa ka loo väljamõtlemises ning kirjutamises. Näitleja rollis olla meeldis mulle tunduvalt rohkem. See ärevus enne lavale minekut, kus käed värisesid ja süda tahtis nagu püssikuul rinnust välja lennata, on tunne, mida ma isegi kergelt igatsen. Mäletan igavesti seda energiat minu sees, mida ma sain laval ära kasutada ning välja lasta. Mäletan, mis tunne oli lavalt ära tulla, kui näidend läbi oli. Kas läks hästi? Kas läks halvasti? Kas oli veidi piinlik? Kes teab. Ma tegin endast parima ja see oli kõik, mis tol hetkel tähtis oli.

Õpin praegu Tartu Ülikoolis, et saada inglise keele õpetajaks. Ma ausalt arvan, et esinemine teatriõhtul on olnud ääretult oluline kogemus minu tulevase õpetajakarjääri jaoks. Esinemine ei ole see, mida me ainult teatrilaval teeme, see on oskus, mis võib igal pool elus kasuks tulla. Teatriõhtul osalemine aitas mul paremini mõista enda oskusi esinejana, mis omakorda suunas mind nende oskuste arendamisele. Samuti aitas teatriõhtu mul arendada sõprussuhteid, millest mõned kestavad tänase päevani. Ma arvan, et ma olen selle eest igavesti tänulik.

Mõni vahva seik
Mäletan, kuidas just enne teatriõhtut kell 4 öösel istusin kodus köögis ja hingasin meeleheitlikult kartuliauru sisse, kuna ma olin suutnud pisikese külmetuse tõttu oma hääle kaotada. Eriti suur probleem, kuna näidend nõudis (halvasti) laulmist.

Mida ma veel kunagi ei unusta, on see, kui laval keel sõlme läks. Ma ei olnud kindel, kas ma pidin ütlema sõna „tüdruk“ või „tütarlaps“ ning tegin kogemata nendest kahest sõnast kombinatsiooni. Minu enda peas tundus, et ma ütlesin „tüdra“ või midagi taolist. Saal igatahes plahvatas naerust. Pärast, kui näidend läbi oli, sain alles teada, et rahvas oli kuulnud „tüdra“ asemel sarnast, aga veidike skandaalsemat sõna. Võite oma fantaasiat kasutada.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Ääretult kahju, et on viimane Suur Teatriõhtu. Julgustan tulevasi gümnasiste leidma enda jaoks mingi teine väljund oma loovuse arendamiseks ning esinemiskogemuse saamiseks. Need on teie elu mõned parimad aastad, looge siis juba paar mälestust, millele saate naeratades tagasi vaadata (isegi, kui veidike piinlik on).
Morten Mägi Ravn, 37. lend

2015. aasta teema „Mis on see luuletaja luule ...“, grand prix 12.a „Loe mu luulet“, lavastaja Gert Tammel. Sel aastal toob sama teema lavale 11.c.

Suur Teatriõhtu tähendab minu jaoks inimesi ja koostegemise rõõmu. See algab eestvedajatest ning nende isetust soovist luua osalejate jaoks imeline eneseväljendusviis. Kui lisada sellele andekad ja teotahtelised noored, tuleb kokku üks maheda atmosfääriga üritus, mis on arendav, vabastav ja unustamatu elamus kooliajast.

Läbi aastate oli mul au kaasa lüüa Suurel Teatriõhtul mitmetel positsioonidel: nii näitlejana, õhtujuhina, vaheklippides osalejana kui ka korraldusmeeskonna liikmena. Sain seda vahvat kremplit kogeda läbi väga erinevate tahkude. Tean, mis töö, vaev ning vastutus lasub eestvedajatel, et kõik sujuks ootuspäraselt. Tean, mis tunne on olla ootusärev näitleja kardinate taga, muretsedes, et parukas keset esimest vaatust ära ei kukuks.

Vaadates tagasi, on eredalt meeles need seigad lavastajana, kuidas inimesed kokku saada ja lavatükk päev enne etendust terviklikumaks siduda. Proovid olid pea alati kaootilised. Oli kõike: naeru, higi, pisaraid, tatti ja madala klassi huumorit. Aga just needsamad mõnusad kokkusaamised ja ühise eesmärgi nimel töötamine sidusid klassi ühtseks. Lisaks ägedatele mälestustele andis Suur Teatriõhtu mulle kahtlemata rohkem julgust esineda ning improviseerida ootamatutes olukordades.

Mõni vahva seik
* Olles osa teatriõhtu organiseerimistiimist, sain ülesande otsida sponsoreid, kes üritusele õla alla paneks. Ühel väga vihmasel päeval pärast kooli võtsin oma ratta ja läksin kohalikesse ettevõtetesse uurima, mis on nende võimalused sponsida. Minu üllatuseks olid paljud nõus vihmast tilkuvale koolipoisile vastu tulema ning meid auhindadega varustama. Sattusin nii hoogu, et käidud sai ka aianduskauplustes ning tööriistapoodides. Seetõttu jõudsid samal aastal auhinnalauale ka väikesed aiakühvlid. Siinkohal tahan vabandada nende auhinnasaajate ees, kes rohenäpud polnud, ja loodan, et tööriistad leidsid kasutuse! :)

* On oluline märkida, et Suurt Teatriõhtut teatakse ka mujal Eestis. Kohtunikeks on kutsutud mitmeid nimekaid tegelasi. Alates kultuuriminister Indrek Saarest, lõpetades telestaar Kristjan Jõekaldaga. Viimane vabandas, et ei saa tulla, lootis, et pikka viha ei peeta, ning soovis kõike head. Oma head soovid on saatnud ka Jaan Tätte Vilsandilt. Sepo Seeman tänas „kõditamise eest“, kuid paraku ei saanud osaleda.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Nägin kunagi sotsmeedias ühte lamedat tsitaati. Võtan vabaduse seda kohandada ja defineerida Suur Teatriõhtu järgmiselt: Suur Teatriõhtu on nagu püksi pissimine – on võimalus, et teed ennast teiste ees lolliks, aga sooja tunde tekitab see ikkagi.

Ja veel
Suur sügav kummardus kogu teatriõhtu tiimi ees. Eriti tahan välja tuua Marit Tarkini, Eve Tuisu ning Lelet Aaviku, kes järeleandmatult on seda traditsiooni vedanud. Te saatsite korda midagi imelist nende aastate jooksul. Aitäh selle pühendumuse eest :)
Gert Tammel, 38. lend

Värsked ja vastsed panevad punkti! :)

Lavastaja Kateriine Püüa kohalolekut on tunda!

Igal aastal Suure Teatriõhtu aegu oli minu jaoks muru rohelisem ja inimesed ilusamad, olgugi et ma ise sellele eelneva stressi tõttu võisin proovides teiste jaoks mitte nii ilus olla ... Aga – lõpp hea, kõik hea!

Olen olnud lava peal ja lava taga, kuid kõige rohkem naudingut pakkus ikkagi lavastaja ja dramaturgi töö. Kõik need teatriõhtud ning neile eelnenud proovid on minu jaoks parimad mälestused kooliajast. Ühtlasi, igal aastal seda protsessi läbi tehes sain ikka ja jälle veenduda selles, et põhimõtteliselt esimesed ideed kukuvadki läbi suure kolinaga ja nii lihtsalt on. Parimad ideed tulevad viimasel hetkel ja täiesti lambist.

Mõni vahva seik
Kõige vahvamad seigad on proovidest ja mis proovis juhtub, see sinna ka jääb. ;) Siiski, kõige eredam ja siiamaani südantsoojendav hetk, mida mainida, on meie klassi viimane lavastus Suurel Teatriõhtul. Kogu lugu siia välja kirjutada oleks liiga pikk, aga ütleme nii: emotsioonid, eufooria ja totaalne õnn.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Uskumatu, et ma kordki elus suutsin olla nii õigel ajal nii õiges kohas. Aitäh kõigile, kes need teatriõhtud meieni on toonud. Armastan!
Kateriine Püüa, 40. lend

Suur Teatriõhtu on üritus, kus õpilane saab näidata koos oma kaaslastega lahedaid ja huvitavaid etendusi, näidata oma arengut läbi aastate ja anda kaasõpilastele huvitavaid mõtteid läbi lava. See üritus annab õpilastele võimaluse ennast laval väljendada.

Olen igal aastal olnud teatriõhtu laval. Väga armastasin, kuidas kooli kutsuti mõningad targemad näitlejad, kes andsid meile näpunäiteid ja tegid meiega harjutusi kaasa. Teatriõhtu on andnud mulle suure armastuse teatri vastu ja andnud mulle võimaluse ennast välja elada ja ennast väljendada.

Mõni vahva seik
Mäletan, kuidas igal aastal on tükk küpseks saanud teatriõhtuks valmistumise viimastel päevadel, aga laval on alati olnud kindel tunne. Väga meeldis istuda Karliga helimehe puldis ja vaadata teisi etendusi pealt.

Suure Teatriõhtu ajalukku kirjutaksin
Pange sajaga, ei ole valet ega õiget!
Juhan Soon, 42. lend, vastne lavakooli tudeng

Teatriõhtu on põnevaim periood kooliaastas. Kõige olulisem roll minu jaoks oli 2018. aasta teatriõhtul, kus ma mängisin sinisilmset noorukit, kes soovis minna suurde linna, et leida sealt oma õnn. Perroonil oodates kohtub ta aga elunäinud mehega (Juhan Soon), kes läbi enda kogemuse suudab nooruki unistused purustada. Peale teatriõhtut oli meil võimalus seda näidendit, täiendatud kujul, koos Inspira teatristuudio pundiga mängida.

Teatriõhtu on andnud mulle head mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui mõelda gümnaasiumiajale.

Mõni vahva seik
2019. aasta teatriõhtul olime omadega ummikusse jooksnud. Teatriõhtuni oli aega pisut alla nädala, kuid meie näidend oli veel toores ja viimistlemata. Tekst ei tahtnud kohe üldse joosta ning tundsime end üsna lootusetus seisus. Ühtäkki hakkas Martin Leepere, kes mängis seniilset isa, improviseerima. See oli väga sürr, iga fraas tabas kümnesse ning me otsustasime seda etendusel kasutada. Sellest kujunes meie näidendi võtmeelement. Ilus hetk, mille nimel selliseid asju teha.

Mida kirjutaksin Suure Teatriõhtu ajalukku
Minul on väga hea meel, et Suure Teatriõhtu traditsioon on nii kaua kestnud ning et ma olen saanud sellest osa võtta. Teatriõhtuga seoses on minul kahtlemata parimad mälestused Kuressaare Gümnaasiumist.

Ja veel
Väike nõuanne: kui sa tahad midagi teha, siis TEE SEDA! Paljud ütlevad tagantjärgi – „Oh, kui ma oleksin vaid ...“ Ära selle reha otsa astu, lihtsalt tee see asi ära!
Rasmus Vendel, 42. lend, vastne lavakooli tudeng

Marit Tarkin ja Eve Tuisk
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii