üles
kolmapäev, 23. september 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

23. september

24. september

25. september

26. september

27. september

28. september

29. september

30. september

Töötajate sünnipäevad

24. september

29. september

Intervjuu, avaldatud 14. september 2020, vaadatud 174 korda, autor Merle Rekaya, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Mari-Liis unistab, et uuel õppeaastal musitseerime kerguse ja rõõmuga! Autor/allikas: Jane Vogt

Mari-Liis Nellis on sellest õppeaastast Inspira eelkooliealiste laste muusikaringi õpetaja. Uurisime lähemalt, mis teda inspireerib.

Milline oli/on teie esimene tööpäev Inspiras, kes aitas või aitab teil sisse elada?
Minu esimene päev muusikaringi juhendajana oli 8. septembril, mil kohtusin 4–5-aastaste lastega Naerusuu lasteaias. Olen varasema muusikaringide juhendaja Pilvi Karuga vesteldes püüdnud kõrva taha panna kõik, mida mul võiks tarvis teada olla, ning ootan suure elevusega, milliseks see uus algus kujuneb. Pilvit võibki pidada põhjuseks, miks Inspirani olen jõudnud, sest tema jagatud kogemusest sain julgust ja indu, et isegi sama teed kõndima hakata.

Millised koolid on elus läbitud ja millised tööd/tegemised on senises kogemustepagasis?
Minu tee muusikamaailmas sai alguse Aruküla Huvialakeskuses Pääsulind, kus ma õppisin klaverit. Ma mäletan, kuidas see kool alles loodi – täpselt siis, kui olin parajas vanuses, et klaverit õppida. Esimesed tunnid olid väga erinevates kohtades – õpetaja kodus, kultuurimajas, põhikoolis –, kuid üsna pea hakkas kogu õpe toimuma imelises mõisahoones. Sealne atmosfäär ning inimesed on mind väga tugevalt mõjutanud ning sealt leitud sõpradega suhtleme tänase päevani. Minu selle kooli lõputunnistus kandis numbrit 1, nii et võib öelda, nagu oleksin olnud kooli katsejäneseks :)
Oma muusikaõpinguid jätkasin Tallinnas G. Otsa nimelises muusikakoolis ning samal ajal sain oma esimesed klaveriõpilased mulle juba tuttavas Pääsulinnu huvialakeskuses, kus töötasin aastaid nii õpetaja kui kontsertmeistrina.

Olen õppinud Tallinna Ülikoolis ka eripedagoog-nõustajaks, kuid tööle sellel alal pole asunud. Pigem hakkas mind mingil perioodil järjest tugevamini tõmbama fotograafia poole ning tänaseks võin öelda, et muusika kõrval on pildistamine minu teiseks suureks kireks. Olen oma olemuselt põhjalik jälgija, tunnetaja, analüüsija ja kõiki neid omadusi saab hästi rakendada, kui oled kaamera taga.

Kõige enam lähen elevile, kui märkan erilisi hetki, kokkusattumisi, inimeste vahetut olemust, erilist valgust looduses ... Kui need hetked ka fotoaparaadiga jäädvustatud saan, tunnen rahulolu.
Saaremaal olen elanud kõigest seitse aastat ning neist kolm töötasin Luce koolis muusikaõpetajana. Aeg on väga kiirelt läinud, enda meelest alles alustan oma elu siin saarel :)

Milline on kõige eredam mälestus enda kooliajast?
Kooliaeg on minu jaoks olnud üleni väga positiivne. See on üks suur ere mälestus. Olin sellist tüüpi laps, kellele kõik uus jäi külge väga kergesti ning siiamaani märkan endal mõtteid, et mis oleks, kui läheks veel midagi õppima!? Mulle meeldis see omaette aeg, mis kulus igal hommikul rongijaama kõndimiseks. Ja mulle meeldis ka rongis istudes koolitöid teha. Võtta oma noodivihik ja harilik pliiats välja ning keskenduda, olla täitsa omaette maailmas.

Mõni lugu, mis näitab, milline õpilane te ise olite?
Alles hiljaaegu meenutas mu kunagine pinginaaber, kuidas tema oli öösel ajaloo kontrolltööks õppinud ning mina olin öelnud: „Ei, mina küll nii ei saa. Ma pean saama magada.“ See kehtib tegelikult tänapäevani – usun, et kõigepealt tuleb välja puhata ja siis hommikul vaatad oma asjad üle. Samas võib olla, et tema ehk teab nüüd ajaloost rohkem kui mina :)

Mis teid elus kõige enam innustab?
Mind puudutavad ehedad ja loomingulised inimesed. Ju meil on kõigil üksteiselt midagi õppida ja ühed toredamad on hetked, kui vaatad kedagi imetlusega – ma tahan ka niimoodi osata! Võib öelda, et jälgin enda sisetunnet – panen tähele, kui mingi hetk või keegi tekitab minus elevust, ja olen tänulik kõigi südamest südamesse arutlemiste eest nii täiskasvanute kui lastega.

Väikeste õpilaste juhandmine on väga energiarohke tegevus, millega te veel tegelete?
Minu jaoks on väga oluline koht loodusel. Kui on vaja enda energiataset tõsta, on parim minna metsa või ujuma ning seda ma praktiseerin. Muidugi annab mulle uut hingamist ka tõeliselt hea kultuurielamus. On teatud artistid, kelle kontserdilt tuled tagasi nagu teise inimesena ja kui sellist sündmust tulemas näen, katsun ikka kohal olla, sest hea enesetunne on garanteeritud.

Milliste mõtetega seda õppeaastat alustate? Kas hinges on ärevust ka?
Hinges on ärevust ja on elevust. Unistan, et uuel õppeaastal musitseerime kerguse ja rõõmuga ning saame muusikast ning üksteisest energiat juurde!

Merle Rekaya,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii