Kevadine õppimine distantsilt oli katsumus, mis pani meid proovile, tõi meid mugavustsoonist (reeglitepärasest keskkonnast) välja. Ühe hetkega saabus selgus, et õpetaja on otsustaja, elluviija, vastutaja ja ka õpilane. Leidsime end tavatus olukorras, milles mitte keegi polnud kunagi olnud. Emotsioonid, võimalused ja motivatsioon tekitasid heal juhul põnevust, halvimal hirmu, ärevust ja stressi.

Kahe viimase korral pakuvad spetsialistid „ravimiks“ liikumise, sest treenitud keha saab stressiga paremini hakkama. 

Liikuma Kutsuv Kool on välja hõiganud, et 2020 on õpetajate liikumisrõõmu aasta. Meie kooli spordiosakond soovib seda laiendada kõigile koolitöötajatele. Sest teatavas mõttes on iga koolis töötav inimene õpetaja. Ta õpetab elus erinevate elukutsete koostoimimist, suhtlemist, olukordade lahendamist  jms.

Õpetajad on palju panustanud ja välja teeninud tähelepanu ja võimaluste loomist elamaks tervislikku elu. Kuidas taluda kasvavat töökoormust nii, et väljuda sellest stressita. Kutsume kõiki kaasa mõtlema ja arutlema teemal, milline võiks olla meie täisväärtuslik, õnnelik (kooli)päev. Liikumise vajalikkust pole siinkohal vaja tõestama hakata. Küll aga seda, et sport on märkimisväärne osa kultuurist. Ja kindlasti mitte vaid võistlemine, vaid tähtis on keha valitsemise kultuur.

Õpetajad! Planeerime oma päevad nii, et jätame iseendale aega. Kelle jaoks on aktiivne liikumine päevade osa, omavad juba teatavat eelist. Kuid teistele soovitan TV puldi asetada teleri ette. Iga kord, kui tekib soov kanalit vahetada, saate püsti tõusta ja nupu vajutamiseks telerini kõndida. Nagu vanasti, mäletate!?

Järgmise sammuna võiks juba võtta ette aktiivse kõnni- või rattaringi või tunnikese ujulas. Selle aja vältel saab päeval tekkinud pingetel ja emotsioonidel lasta lahtuda. Aktiivne liikumine äratab aju ja hapniku juurdevool toob häid mõtteid. On väidetud, et kui vahel mõne töötunni trenni vastu vahetame, siis suudame ülejäänud aja palju rohkem ja efektiivsemalt tööd teha.

„Samal hetkel, kui mu jalad hakkasid liikuma, läksid lendu mu mõtted.“

(Henry David Thore)