Arvi tuli meie kooli tööle aastal 1992 ning juba 1996. aastast leiab direktor Toomas Takkis kooli käsikirjalisest päevik-kroonikast sissekande:

Esmaspäev, 2.12.1996

„Arvi Tanila sai Eesti Raudteelt tööpakkumise – ameti Volvo, ametikorter, lõunasöögid priid, palk 1* ***.– (saab tingida), + esinduskulud, võimalus umbes 2** *** ***.– eest tehnikat paari aastaga paika panna, ise saab teha oma meeskonna – Eesti Raudtee infosüsteemi ülesehitus.

Ja mida mina talle pakun? – palk 2***.– + tunnid + hea seltskond + võimalus ise lisatööga raha teenida. Jälle vist üks paremaid lahkub – nagu S..... läks.“

„A bivalmis
R ahulik
V aikne (enamasti, alguses)
U niversaalne
T asakaalukas
I nformeeritud

A sjatundlik
R ajaleidja
V iisakas
I seseisev,“ kirjutab Toomas Arvi iseloomustuseks.

„Arvi jäi kooli! Ole tänatud, mees. Ja palju õnne!“ ütleb koolijuhataja.

Praegused õpilased ja võib-olla ka uuemad töötajad ei teagi ehk, et Arvi on tegelikult diplomeeritud füüsikaõpetaja. Tuli allakirjutanulgi tahvli ees higistada ja üksipulgi laserite tööprintsiipe vastata!

Endine kolleeg Hilja Metsmaa, meie hinnatud füüsikaõpetaja, tunneb Arvit juba pikka aega: „Ülikooli ajal oli ta meie koolis praktikal ning olin tema juhendaja.“ Hiljem kolleegideks saanud, ütleb Hilja, et Arvi rahulikkus ja huumorimeel aitasid mõnedki keerulised probleemid lahendada. „Ta oli väga hea kolleeg, alati abivalmis,“ sõnab Hilja.

„Soovin talle õnne ja tugevat tervist!“ ütleb ta lõpetuseks.

Kolleeg Malle Tiitson on üllatunud, kui koolilehe peatoimetaja tuleb jutuga, et järjekordne juubelilugu on ilmumas: „Kas tõesti? Küll see aeg läheb kiiresti!“ imestab ta.

Esimene asi, mis Mallel seoses Arviga mõttesse tuleb, on see, et igal ajal võid minna abi küsima ja seda ka antakse. „Itimehele kohaselt ümbritseb teda arvatavasti spetsiifiline aura, probleemi korral tuleb kohale ja asi hakkab iseenesest tööle, olgu tegu arvuti, projektori või paljundusmasinaga. Samas oled ise kõik instruktsiooni järgi läbi proovinud, et targalt vihjata – jah, kõik tegin ära, aga miski ei aita..“ ütleb Malle.

Kuna inimesi on koolis palju ja IT-alast abi on kellelgi pidevalt vaja, siis ei ole imestada, et puhkepäevadel või õhtupoolikutel, kui majas on inimeste poolest juba vaikseks jäänud, võib teda arvutimeeste külmaks konditsioneeritud ruumist leida tööd tegemas. Tema töö on ju selline, mida käega katsuda ei saa ja vaatajale on näha tulemusest ainult väike osa, enamus tööst jääb meie eest varjatuks ja on kuskil arvutisisestes süsteemides.

Malle sõnul võib Arviga luurele minna küll: „Väga rahumeelne ja tasakaalukas, võõrad keeled suus, aeg-ajalt võib teda kuulda rääkimas telefoniga puhtas ja selges setu keeles, tõsi, kõrvaltvaataja (või kõrvaltkuulaja) jaoks ei ole seal midagi selget!“

„Kuna rikkus tuleb aastatega, siis jääb üle soovida ikka järgnevaid ja järgnevaid aastaid, et koguda jätkuvalt igat sorti rikkust nii vaimule, hingele kui ka ihule!“ lõpetab ta heade soovidega sünnipäevalapsele.

Paljud ei tea ka seda, et Arvi Tanila ja direktor Toomas Takkis olid koos Marje Pestiga 19. lennu klassijuhatajad. Mida arvavad klassijuhatajast tema õpilased?

19. lennu a-klass. Lõpetas 1997.

Urmas Nõgu, kes praegu töötab tarkvaraarendajana, kirjutab ikka IT-teemast:

„1995. aasta suvi. Kamp värskelt 10. klassi edukalt lõpetanud poisse songib labidatega koolihoovis muru. 

Vaja kaevata kraav Kaevu tänava bussipeatusest ujula nurgani. Just sellise ÜKT ülesande oli Arvi oma klassi poistele välja mõelnud. Kraavi läks kaabel ja kool sai omale interneti püsiühenduse. Hüvasti, ragisevad ja telefoniliine kinni hoidvad modemid. Ega tol hetkel teadnud sellest kambast keegi, mis asi on püsiühendus või internet. 

Sellest sai aimu alles järgmise aasta arvutitundides, kui esmalt tegi Arvi kõigile e-posti kontod, mida sai kasutada üle Telneti Lynx-kliendiga. Ning ega kellelegi väga kirjutada ka polnud, vaid klassikaaslastele, kes nagunii istusid samas klassis teise arvuti taga, mida neile ikka kirjutada? Samuti sai tehtud esmatutvust internetiga: Netscape, Webcrawler, Yahoo jne, mida nüüd enam keegi isegi ei tea. 

Nüüd oleks patriootlik lõpetada sõnadega, et see kõik andis tõuke minna arvutiteadust edasi õppima, aga seda ei ole keegi veel suutnud tõestada. Igal juhul oli sellest palju abi, et üks padureaalkallakuga noormees suutis humanitaarklassis kolm aastat ellu jääda.“

Detsember 1995, foto Mati Oolup

See toanurk, vana 386 ja märgilise tähendusega plakat seinal on ilmselt veel paljudel meeles!

Mahe Metsalu, praegune Keskkonnameti keskkonnahariduse spetsialist, leiab klassijuhataja kohta vaid kiidusõnu ning kirjutab vastuseks pika jutu, millest üksi piisaks juubeliartikliks!

„Meenutused. Arvi Tanila klassijuhatajana.

Esimesed iseloomustavad sõnad Arvi kohta, mis pähe tulevad: vaikne, noor, pikk, sõbralik, nõuandja, andis vabad käed, suunas, abistas, ei olnud diktaatorlik.

Kui me teada saime, et meile tuleb klassijuhatajaks täiesti uus õpetaja, oli elevust palju. Üllatuse tegi veelgi suuremaks asjaolu, et esimesel kohtumisel seisis klassi ees noor, pikk, sirgeseljaline meesterahvas.

Esimesel kohtumisel oli ju uudistamist palju – kes ta selline on? Peale klassijuhatamise oli Arvi ka meie arvuti- ja füüsikaõpetaja. Arvi oli üks meie seast, ta oli õpetaja kõige otsesemas mõttes. Arvi võttis meid kui omasuguseid – noori inimesi, kellel võis olla oma arvamus ja nägemus. Meie jaoks oli see midagi uut. Ta alati aitas ja suunas meid, andis nõu, kuid meie eest ära ei teinud midagi. Sama võib öelda ka tema tundide kohta – oma ainet ta tundis ülimalt hästi ja ta suutis selle vähemalt minule ka selgeks teha. Ülikoolis puutusin palju kokku füüsikaga ja tuletasin tihti oma õpetajaid hea sõnaga meelde.

Arvi lasi meil olla isiksused. Kui oli vaja mõni näidend või ettekanne klassi poolt teha, ta alati kuulas meie arutelu, mõtteid ja vaidlusi pealt ning lõpuks pakkus välja mõne idee, mille peale me ise ei tulnud. Arvi ideesid me kasutasime tihti, sest need olid hoopis teistsugused ja tundusid lahedad (päriselt olid ka lahedad). Ma ei mäleta, et Arvi oleks meie peale kunagi häält tõstnud, mis ei tähendanud, et ta sõna ei maksnud. Me hindasime teda väga ja aukartus tema ees ei kadunud kuhugi.

Täna, olles ise seotud õpetamisega ja noortega, püüan olla samasugune, nagu oli Arvi meiega – mõistev, hooliv, toetav, inimlik, samas ka nõudlik. See tunne, mida noores inimeses tekitab see, et sind kuulatakse ja su arvamust aktsepteeritakse, ei unune tänu Arvile kunagi. Aitäh, Arvi, et sa meid välja kannatasid!“

Spetsialist, ametnik ja … miks mitte küsida ka mõne kuulsa näitleja arvamust?

Karol Kuntsel teatrist Vanemuine arvab, et Arvi oli klassijuhataja, kes oli leebe suunaja. „Ta andis õpilastele hingamisruumi ja vabadust ise toimetada. Omal tasasel moel oli ta IT-ajastu alguse õpetaja Laur,“ ütleb Karol klassijuhataja kohta.

„Aitäh ja palju õnne sünnipäevaks!“ soovib ta lõpetuseks.

Arvit võib leida ka lavalaudadelt, esinemisi on tulnud ette nii väiksematel kui ka suurematel!

Paslik on lõpetada pikaaegse kolleegi, õppealajuhataja Maidu Variku kirjatükiga.

„Arvi on meie „window“ arvutimaailma. Ükskord ammu-ammu, eelmisel aastatuhandel, lubas ta arvutiklassi ka õpetajad, avas meie jaoks selle akna koos kõigi nende Windowside ja imeliku hiire-asjandusega – ning sealtpeale hakkaski süvenema arusaam, et arvutid pole ainult matemaatika-, füüsika- ja arvutiõpetajate pärusmaa, vaid täitsa tavalised töövahendid. 

Arvuti-Arvi auto- ja moblapark on läbi teinud mitmekülgse ja meenutusi jätnud arengutee, samuti on mitmekesised olnud Arvi rollid ka õpetaja- ja koolitöös laiemalt. Arvile meeldib asju korraldada nn nähtamatu käe meetodil – jätmaks muljet, et kõik tehnoloogialahendused toimivad meil iseenesest ja on normaalse elu osad. 

Kuna arvutimeeste levinuimad soovitused arvutimurede korral on „REBOOT“ ja „RESTART“, siis kindlasti on just sünnipäev sobivaks hetkeks väikeseks restardiks ka kehale ja hingele – et siis jälle uue hooga jätkata „next levelil“.

Palju õnne ja nutti!“

IT-mehest on saanud ka video-mees.

Ühineme meiegi kõigi heade soovidega – palju õnne ja jaksu, Arvi!